1 Ja sündis, et mina, Nefi, läksin Issandaga rääkimast tagasi oma isa telki.

2 Ja sündis, et ta rääkis minule, öeldes: Vaata, ma nägin ^aunenägu, milles Issand käskis mind, et sina ja su vennad peate pöörduma tagasi Jeruusalemma.

3 Sest vaata, Laabanil on juutide ülestähendus ja ka minu esiisade ^asugupuu ja need on uurendatud vaskplaatidele.

4 Mispärast, Issand on käskinud mind, et sina ja su vennad peaksite minema Laabani maja juurde ja leidma need ülestähendused ja tooma need siia kõnnumaale.

5 Ja nüüd, vaata, sinu vennad nurisevad, öeldes, et see on raske asi, mida ma neilt nõuan; aga vaata, mitte mina ei ole seda nendelt nõudnud, vaid see on Issanda käsk.

6 Seepärast mine, mu poeg, ja Issand soosib sind, sest sina ei ole ^anurisenud.

7 Ja sündis, et mina, Nefi, ütlesin oma isale: Ma ^alähen ja teen seda, mida Issand on käskinud, sest ma tean, et Issand ei anna inimlastele ühtegi ^bkäsku ilma, et ta ^cvalmistaks neile tee, et nad võiksid täide saata seda, mida ta neil käsib.

8 Ja sündis, et kui mu isa oli kuulnud neid sõnu, oli ta ülimalt rõõmus, sest ta teadis, et Issand oli mind õnnistanud.

9 Ja mina, Nefi, ja minu vennad asusime oma telkidega kõnnumaal teele, et minna üles Jeruusalemma maale.

10 Ja sündis, et kui me olime jõudnud üles Jeruusalemma maale, pidasime mina ja minu vennad üksteisega nõu.

11 Ja me ^aheitsime liisku – kes meist peaks minema Laabani maja juurde. Ja sündis, et liisk langes Laamanile; ja Laaman läks Laabani maja juurde ning rääkis temaga, kui ta istus oma majas.

12 Ja ta küsis Laabanilt ülestähendusi, mis olid uurendatud vaskplaatidele, mis sisaldasid minu isa ^asugupuud.

13 Ja vaata, sündis, et Laaban sai vihaseks ja viskas ta enda juurest välja; ja ta ei tahtnud, et ta saaks need ülestähendused. Mispärast, ta ütles talle: Vaata, sa oled röövel ja ma tapan su.

14 Ent Laaman põgenes ta juurest ja jutustas meile, mida Laaban oli teinud. Ja me muutusime ülimalt kurvaks ja mu vennad olid valmis minema tagasi minu isa juurde kõnnumaale.

15 Ent vaata, ma ütlesin nendele nõnda: Nii tõesti, kui Issand elab, ja nii tõesti, kui meie elame, me ei lähe tagasi meie isa juurde kõnnumaale enne, kui me oleme teinud seda, mida Issand on meil käskinud!

16 Mispärast, olgem ustavad Issanda käskudest kinnipidamisel; seepärast mingem meie isa ^apärandmaale, sest vaata, ta jättis maha kulda ja hõbedat ja kõiksugu rikkust. Ja seda kõike tegi ta Issanda ^bkäskude pärast.

17 Sest ta teadis, et Jeruusalemm peab saama ^ahävitatud selle elanike pahelisuse pärast.

18 Sest vaata, nad on ^ahüljanud prohvetite sõnad. Mispärast, kui minu isa peaks maal edasi elama pärast seda, kui tal on ^bkästud maalt põgeneda, vaata, ta saaks samuti hukka. Mispärast, on paratamatu, et ta põgeneb maalt välja.

19 Ja vaata, me peame saama need ^aülestähendused vastavalt Jumala tarkusele, et võiksime hoida oma laste jaoks oma isade keelt;

20 ja samuti, et me võiksime ^ahoida nende jaoks sõnu, mis on kõikide pühade prohvetite suuga räägitud; mis on neile antud Jumala Vaimu ja väe läbi maailma algusest peale kuni praeguse ajani välja.

21 Ja sündis, et niiviisi kõneledes veensin ma oma vendi, et nad oleksid ustavad Jumala käskudest kinnipidamisel.

22 Ja sündis, et me läksime oma pärandmaale ja kogusime kokku oma ^akulla ja oma hõbeda ja oma hinnalised asjad.

23 Ja pärast seda, kui me olime need asjad kokku kogunud, läksime me taas Laabani maja juurde.

24 Ja sündis, et me läksime Laabani juurde sisse ja palusime, et ta annaks meile ülestähendused, mis on uurendatud ^avaskplaatidele, mille eest me oleksime temale andnud oma kulla ja oma hõbeda ja kõik oma hinnalised asjad.

25 Ja sündis, et kui Laaban nägi meie vara, ja et see oli ülimalt suur, ^ahimustas ta seda nõnda, et ta viskas meid välja ja saatis oma teenijad meid tapma, et ta võiks meie vara endale saada.

26 Ja sündis, et me põgenesime Laabani teenijate eest ja olime sunnitud oma vara maha jätma, ja see langes Laabani kätte.

27 Ja sündis, et me põgenesime kõnnumaale ja Laabani teenijad ei saanud meid kätte ja me peitsime end kaljukoopasse.

28 Ja sündis, et Laaman oli minu peale vihane ja ka minu isa peale; ja samuti oli Lemuel, sest tema võttis kuulda Laamani sõnu. Mispärast, Laaman ja Lemuel rääkisid palju ^akarme sõnu meile, oma noorematele vendadele, ja peksid meid koguni kaikaga.

29 Ja sündis, et kui nad meid kaikaga peksid, vaata, tuli Issanda ^aingel ja seisis nende ette ja rääkis neile, öeldes: Miks te peksate oma nooremat venda kaikaga? Kas te ei tea, et Issand on valinud tema ^bvalitsejaks teie üle ja seda teie süütegude pärast? Vaata, minge taas üles Jeruusalemma ja Issand annab Laabani teie kätte.

30 Ja pärast seda, kui ^aingel oli meile rääkinud, ta lahkus.

31 Ja pärast seda, kui ingel oli lahkunud, hakkasid Laaman ja Lemuel ^ataas nurisema, öeldes: Kuidas on võimalik, et Issand annab Laabani meie kätte? Vaata, ta on vägev mees ja ta saab käskida viitkümmend, jah, ta saab koguni tappa viiskümmend; miks siis mitte meid?