Pühakirjade vägi

Adam C. Olson

Kiriku ajakirjad

Kui kaks Tahiti teismelist andsid pühakirjadele võimaluse, muutis see nende elu.

Rooma ei tahtnud tegelikult pühakirju uurida. Vaitiare ei tahtnud tegelikult seminari minna. Ja neid ei saanud selleks kohustada. Kuid kui nad otsustasid seda teha, muutis see nende elu.

Miks mitte?

Miks tahab teismeline uurida iga neljapäeva õhtul kaks tundi koos emaga pühakirju? Aasta tagasi oleks Rooma Terooatea Tahitilt ehk samamoodi mõelnud.

Nüüd küsiks ta, miks ei taha teismeline seda teha.

Kolme aasta jooksul ei pööranud Rooma seminaris erilist tähelepanu sellele, kui õpetaja andis järgmiseks tunniks teatud pühakirjakohad lugeda. „Ma ei tahtnud neid lugeda,” ütleb ta. „Pühakirjad ei pakkunud mulle huvi.”

Kuid ta mõtles selle üle, miks kasutavad koguduse ja vaia juhid oma kõnedes ja õpetustes alati pühakirju. Ta jälgis oma juhte. Ta pani tähele, millise vilumusega tsiteeris vaiajuhataja pühakirju.

Nii otsustas Rooma anda pühakirjadele võimaluse, kui Faaa vaias Tahitil jagati seminari õpilased kaheks rühmaks, et terve viimase seminariaasta jooksul võistelda pühakirjade tundmises.

Siis algasidki tema iganädalased pühakirjauurimised koos emaga. Igal neljapäeva õhtul õppisid nad koos järgmisel päeval klassis toimuvaks võistluseks. Nad uurisid, kus asuvad tähtsad salmid ja õppisid paljud neist isegi pähe.

Just sel ajal hakkasid asjad Rooma jaoks muutuma. Tema pühakirjauurimine tugevdas tema suhet emaga. Ta hakkas nägema paralleele pühakirjades kirjutatu ja tänapäeva maailmas toimuva vahel. Palvetades selle üle, mida ta oli lugenud, mõistis ta, et see oli Jumalast.

Samuti aitas see tal oma võistkonna viia vaia pühakirjade tundmise meistrivõistlusel võidule.

Rooma tundis saadud õnnistustes ära selle, mida ta oli õppinud. „Moosia 2:24 õpetas kuningas Benjamin, et kui otsustame teha seda, mida Issand tahab, õnnistatakse meid kohe,” ütleb Rooma. Üks suuremaid õnnistusi, mille Rooma ütleb olevat saanud, on see, et pärast Mormoni Raamatu õppimist sel aastal teab ta, et see on tõsi.

Ära ütle mulle, mida teha

Kooliaasta alguses polnud Vaitiare Pito veel Kiriku liigegi. Kuidas aitas uus liige, kes polnud kunagi varem seminaris käinud, oma võistkonnal Faaa vaia pühakirjatundmise meistrivõistlused võita?

„Ma ei muretsenud kogemuste puudumise pärast,” ütleb ta. „Ma olin õppinud paljusid salme koos misjonäridega, kui nad mind õpetasid.”

Enamik Vaitiare pere liikmetest liitus Kirikuga, kui nende isa ootamatult suri ja koguduse misjonitöö juhataja viis misjonärid nende koju. Nad rääkisid pere ühtsusest ja võimalusest olla igavesti koos. „See tõesti muutis meie peret,” ütleb Vaitiare.

Kuid see ei muutnud just 17-aastase noore tõrksat hoiakut. „Pärast ristimist ütles igaüks mulle, et peaksin minema seminari,” räägib ta. „Mulle ei meeldi, kui mulle öeldakse, mida pean tegema, seetõttu võttis mul aega, enne kui lõpuks seminari läksin.”

Lõpuks võttis ta ise vastu otsuse minna seminari ja tuli välja, et talle meeldis seal. Ta määrati samasse pühakirjade tundmise võistkonda nagu Roomagi.

Alguses ei näinud ta pühakirjade lugemise ülesande täitmisega vaeva. Kuid kui ta otsustas seda teha, märkas ta peagi hulgaliselt õnnistusi.

„Pühakirjadest on palju abi olnud,” ütleb ta. „Olen pühakirjadest palju õppinud,” muuhulgas palve tähtsusest ja et Taevane Isa vastab palvetele.

Ta õppis ka seda, et kui ta otsustab võtta endale kohustuse, näiteks minna seminari või lugeda pühakirju, on seda tehes käskude pidamine kergem kui siis, kui ta peab seda käsu korras tegema.

Nüüd, mil kooliaasta on möödas, on Vaitiare tänulik, et otsustas minna seminari ja õppida pühakirju: „Ma tean, et kui loeme pühakirju, meid õnnistatakse.”

Kui Rooma Terooatea (all) ja tema seminarikaaslased läksid naabruses asuvasse Mooreasse (vasakul), et kontrollida pühakirjade tundmist, polnud tulemusel suurt tähtsust – Rooma oli juba võitnud!

Kui Vaitiare Pito Tahitilt otsustas hakata uurima pühakirju, hakkas ta märkama õnnistusi.