Soovitusi pereõhtuks

See number sisaldab pereõhtul kasutamiseks mõeldud artikleid ja ideid tegevusteks. Järgnevalt on ära toodud mõned näited.

„Teda alati meeles pidada”, lk 20: Võite koos perega arutada vanem Christoffersoni nõuannet: „Alustuseks peaksime oma elust kõik välja heitma ja siis selle tähtsuse järjekorras uuesti üles ehitama, nii et Päästja jääks kesksele kohale.“ Võite rääkida mõnedest õnnistustest, mida vanem Christofferson mainib, mis saavad meile osaks, kui me „Päästjat alati meeles peame”.

„Pühakirja vägi“, lk 52: Paluge pärast selle artikli üheskoos lugemist pereliikmetel rääkida oma tunnetest pühakirjade lugemise ja tunnistuse saamise kohta. Paluge neil kirjutada oma päevikusse oma tunnistus pühakirjade väest. Julgustage oma lapsi uurima ja pähe õppima pühakirja kuldsalme.

„Vahemees Jeesus Kristus“, lk 56: Paluge samal ajal, kui te seda artiklit üheskoos loete, perel kuulata vahemehe tähtsusest. Küsige neilt, mis oleks juhtunud, kui vahemees ei oleks võlgu olnud mehele appi tulnud. Te võite lugeda pühakirjasalme sellest, kuidas Päästja on meie Vahemees, ning sel teemal mõtteid vahetada. Võiksite lugeda 2Ne 2:27–28 ja Al 42:24–25.

„Alati ilusasti riides“, lk 70: Võite paluda pereliikmetel riietuda mingisse kostüümi või teeselda, et nad on keegi teine. Andke igaühele võimalus rääkida, kes ta on. Selgitage pärast loo lugemist, et pole tähtis, keda me mängime: me oleme alati Jumala lapsed.

Õnnelikud ajad ja igavene side

Kui mu lapsed olid alles väikesed, meeldis neile pärast pereõhtut mänge mängida. Neile meeldis väga mängida mängu „Elevant Londiste“, mis oli oma nime saanud ühe laulu järgi, mida meie tütar Jocelyn oli koolis õppinud. Pärast üheskoos selle laulu laulmist, mängisin mina Londistet ja sõidutasin seljas oma lapsi: kõigepealt kahe-aastast poega Jorget, seejärel nelja-aastast tütart Joselyni ja lõpuks ronis mulle selga minu naine Elizabeth. Kõik kolm seljas, sõidutasin neid elutoas ringi. Meil oli väga lõbus!

Aastaid hiljem ootasid mõlemad minu suureks sirgunud lapsed oma misjonikutseid. Ühel pereõhtul tuli neile meelde „Elevant Londiste“ mäng. Me laulsime üheskoos seda laulu ja siis, pärast aastatepikkust vaheaega, sai minust taas elevant. Mulle ronisid selga kõigepealt mu poeg, seejärel tütar ja viimasena nende ema. Asi lõppes sellega, et ma prantsatasin põrandale kõhuli ja me kõik puhkesime naerma.

Selliste hetkede meenutamine muudab meid tänulikuks selle eest, et prohvetid on meile õpetanud pereõhtutest. Õppisime, et ükskõik kui lihtsad meie pereõhtud ka pole, on kõige olulisem, et meil on koos perega lõbus olla. See on aeg, mis tugevdab meie igavest sidet.

Víctor G. Chauca Rivera