Minu ponitikand
Sandra Jennings, Ameerika Ühendriigid
Mul on kahe pinto poni pildiga tikand, mille tikkimiseks kulus mul peaaegu aasta. Olin selle peaaegu valmis saanud, kui avastasin, et olin ühe poni jaoks valet värvi kasutanud. Kuna poni nahk võis olla ka seda värvi, ei mõistnud ma oma viga enne, kui nägin, et see värv ei sobi kokku teiste värvidega, millega see tikandil kõrvuti oli.
Olin löödud. Kulutasin tikkimisele nii palju aega ja mõte valet värvi niidi ülesharutamisest oli peaaegu talumatu. Avasin pisarsilmil prügikasti ja viskasin tikandi sinna.
Istusin oma õmblemislaua äärde, et oma ilusat ponitikandit taga nutta ja mõni teine töö käsile võtta, kuid ei suutnud. Ma ei suutnud sel tööl, millega olin nii palju vaeva näinud, niisama minna lasta. Avasin prügikasti ja võtsin tikandi välja. Leidsin tikandi tagant mind häirinud värvi kinnituskoha ja lõikasin hoolikalt sõlme ära. Pöörasin tikandil teise poole ja hakkasin niiti harutama.
Ajuti läks harutamine kiiresti, kuid üldiselt polnud see kuigi kerge. Ma polnud kindel, kuidas oma tööd lahti harutada. Vahel tuli mul piste piste järel lahti lõigata. Mu pojale avaldas muljet, kuidas ma paranduse tegemiseks kogu selle töö ette võtsin. Oli see ju kõigest tikand.
Pisteid üles harutades hakkasin ma mõtlema meeleparandusele ja kui raske on olnud mõnda oma viga parandada. Tõeline meeleparandus nõuab tõsist soovi, tööd ja kannatust, kuid on seda väärt.
Poni uuesti tikkides meenus mulle, et meeleparandus võimaldab Jeesuse lepitusel patupleki minu elust eemaldada ja aitab mul uuesti otsast alata. Minu „meeleparanduse ponid” on mu kodus leebeks, kuid elavaks meeldetuletuseks, et tuleb teha seda, mis on õige, mitte iial alla anda, kui midagi jääb vajaka, ja pidada meeles, et lepitus teeb meeleparanduse kaudu erinevuse tasa.