Tema kannatused leevendavad meie kannatusi
Barbara Winter, Ameerika Ühendriigid
Kuna ma töötan õena vastsündinute intensiivraviosakonnas, hoolitsen ma haigete, vahel isegi väga väikeste beebide eest. Ühel õhtul määrati minu hoole alla pisike 17 nädalat varem sündinud poiss, kes kaalus veidi üle poole kilo. Tema käed olid tibatillukesed, ta väikesed jalad umbes minu sõrme laiused ja jalatallad umbes minu pöidla suurused. Kuna tal olid tõsised hingamisprobleemid, ei oodanud arstid, et ta öö üle elab.
Kui vastsündinu oma elu eest võitleb, levib üle osakonna vaikus. Kõik tunnevad, kuidas pinge kasvab. Eriti tunneb seda õde, kes selle lapse eest hoolitseb, ja täna õhtul olin see mina. Tema vanemad olid suurema osa päevast tema juures olnud ja olid juba täiesti kurnatud. Lapse ema vajas tõsiselt puhkust ja oli läinud oma palatisse.
Lapse privaatpalatis oli kuvöös, monitorid, ventilaator ja automaatsüstlad, mis teda elus hoidsid. Kuna ta oli nii haige ja vajas intensiivravi, ei saadetud mind tol õhtul kellegi teise juurde. Pidin jääma kogu ööks tema juurde ja kandma hoolt ravimite, jälgimise, protseduuride ja analüüside eest.
Öö edenedes püüdsin ma ette kujutada, mis tunne mul oleks, kui ma oleksin tema ema. Mu südamevalu oleks väljakannatamatu.
Pesin hellalt tema nägu, puudutasin ta pisikesi käsi ja jalgu, vahetasin ettevaatlikult tema mähkmeid ja panin ta uue pehme teki sisse. Mõtlesin, mida veel oma väikese patsiendi heaks teha saaksin. Mida teeks tema ema? Mida ootab minult Taevane Isa?
See kallis süütu väike vaim naaseb peagi oma Taevaisa juurde. Ma mõtlesin, et kas ta tunneb hirmu. Mõtlesin omaenda lastele. Kui nemad väiksena hirmu tundsid, laulsin ma neile laulu. „Olen Jumala laps” oli nende lemmiklaul. Hakkasin pisaraid tagasi hoides beebile laulu laulma.
Õena nägin ma voolikuid ja verd, jälgisin beebi rindkere tõusmist ja langemist, kuulasin tema südamelööke ja jälgisin monitoril olevaid näitajaid. Viimse aja pühana nägin ma selestilist hinge ja mõtisklesin päästmisplaani üle.
Öö edenedes tema südame töö aeglustus. Lõpuks muutus tema seisund nii halvaks, et veri hakkas talle kopsudesse valguma.
Hommikul lipsas mu väike patsient vaikselt eesriide taha. Ta lahkus ema käte vahelt ja „[võeti] koju selle Jumala juurde, kes andis [talle] elu” (Al 40:11).
Tol ööl sain ma Päästja ja Taevase Isaga lähedasemaks. Hakkasin paremini mõistma, kuidas Issand inimkonda ja mind armastab. Mulle tuletati meelde, kui üllatavalt sügav on minu armastus Tema vastu. Tundsin soovi olla iga päevaga ja iga südametuksega üha lahkem, hellem, andestavam, kaastundlikum – üha enam Tema sarnane.