Aga siin pole mingit kirikut
Julie Ismail, Austraalia
Reisil Vahemere äärde käisin ma usinasti seal, kus võimalik, Kiriku koosolekutel. Hispaanias Sevillas püüdsin ma leida kohalikku viimse aja pühade kogudusehoonet hotelli vastuvõtuametniku, kohaliku telefoniraamatu ja linna kaardi abiga. Panin kirja Kiriku aadressi ja nime hispaania keeles. Palvetasin laupäeva õhtul, et saada teada, mis kell koosolekud algavad, ja mul oli tugev tunne, et pean kella kümneks kohal olema.
Enne kui ma pühapäeva hommikul pool kümme kirikusse hakkasin minema, tegin palve, et mul õnnestuks kogudusehoone üles leida. Hakkasin kaardi järgi orienteeruma kitsaste tänavate labürindis. Tundsin hommikust rõõmu. Möödusin kohvikutest ja lärmakast linnuturust.
Kui ma määratud kohta jõudsin, ei leidnud ma midagi, mis oleks vähegi kirikut meenutanud. Kõndisin asjatult mööda tänavat edasi-tagasi. Olin segaduses ja ärevil ning kell oli peaaegu kümme saamas.
Lõpuks palvetasin oma Taevaisa poole: „Sa oled käskinud mul kirikusse minna ja siin ma olen, aga siin pole mingit kirikut.”
Samal hetkel ilmus nurga tagant üks korraliku ülikonnaga mees. Ta nägi välja nagu Kiriku liige ja ma tundsin mõjutust teda kõnetada. Ütlesin talle veidi segases keeles, et otsin kirikut. Ta vastas midagi, mida ma ei mõistnud, ja ma sattusin hämmingusse. Seepeale avas ta oma portfelli ja ma nägin kahte nahkköites raamatut, mis nägid välja nagu pühakirjad. Ulatasin talle paberitüki, millele olin kirjutanud „La Iglesia de Jesucristo” (Jeesuse Kristuse Kirik). Mees naeratas ja osutas samas suunas, kust ma just tulnud olin, ja me kõndisime üheskoos kirikusse. Hoone asus vaid mõne minuti kaugusel teisel aadressil ja jäi kergesti märkamatuks, kui selle asukoht teada polnud. See asus ühe väikese väljaku tagaosas suurte väravate taga.
Kogudusehoones sain ma peagi teada, et mind aidanud mees polnud ei keegi muu kui koguduse piiskop ja et koosolekud algavad pool üksteist hommikul. Olin varakult kohale jõudnud.
Koguduses oli paastu ja tunnistuste koosolek ja ma tundsin mõjutust ka ise oma tunnistust jagada. Üks misjonär tõlkis mu sõnad inglise keelest hispaania keelde ja ma tunnistasin, kuidas Issand oli aidanud mul kirikusse jõuda. Seejärel jagas piiskop oma tunnistust ja selgitas, et pidi tol hommikul kaugemale parkima ja jõudis kohale tavalisest hiljem. Mind nähes mõtles ta, et näen välja nagu Kiriku liige ja jäi seisma, et mind aidata. Seejärel kõneles ta liikmetest, kes on vaimselt eksinud, ja ütles, et peame aitama neil Kiriku üles leida.
Aastate jooksul on mu mälestused Sevilla vaatamisväärsustest tuhmunud, aga mälestus sealse kiriku leidmisest on ikka veel alles. See mälestus on minu jaoks tunnistus Taevaisa suurest armastusest meie vastu ning et ma võin märgata Tema kätt oma elus, kui otsin kõike seda, mis mulle „ühtlasi heaks tuleb” (Rm 8:28).