Leping on igavene
Kui asi puudutab armastava Taevase Isaga sõlmitud lepingutega seotud otsuseid, siis pole tähtis, mis maailm ütleb.
Kui ma olin teismeeas, kinkis meie Noorte Naiste juhataja igale noorele naisele templi pildi. Ta rääkis meile lepingutest ja puhtast elust. Seejärel innustas ta meid seadma endale eesmärgiks ühel päeval templisse minna.
Selle õe nõuanne läks mulle südamesse ja ma otsustasin ettevalmistusi tõsiselt võtta. Toona Costa Ricas templit veel polnud, kuid kuna olin alles hiljuti ristitud saanud, teadsin ma, mis on leping, ja ootasin võimalust Issandaga täiendavaid lepinguid sõlmida.
Keegi teine minu perest tookord liige ei olnud, mistõttu evangeeliumi meie kodus ei õpetatud. Sellegipoolest otsustasin, et saan evangeeliumi käitumisnorme ka ise õppida ja nende järgi elada. Minu ettevalmistuste hulka kuulus seminaris käimine, kuigi seda peeti väga vara hommikul. Selle hulka kuulus samuti, et ma ei läinud enne 16-aastaseks saamist kohtama. Ja see tähendas ka kõlbelise puhtuse seaduse järgimist – mis loomulikult ei olnud enamiku mu eakaaslaste seas populaarne ega isegi levinud. Teadsin siiski, et saan sellega hakkama, kuna olin sõlminud selleks Issandaga lepingu.
Nii seminaris kui ka iseseisvalt pühakirjade uurimine tugevdas veelgi enam mu otsust elada kõlbelist ja puhast elu. Mäletan, et mind inspireerisid eriti kaks tuhat noort sõdurit. Nagu on öeldud Al 53:20–21, olid need noored mehed „äärmiselt vaprad julguses ja samuti jõus ja tegutsemistahtes, aga vaata, see polnud kõik – nad olid mehed, kes olid alati ustavad kõiges, mis iganes neile usaldati. … Nad olid tõe ja arukuse mehed, sest neid oli õpetatud pidama Jumala käske ja käima õiglastena tema ees”. Ka mina tahtsin olla ustav kõiges, mis iganes mulle usaldati, muuhulgas ristimislepingute pidamisel.
Hakkasin lepinguid veel paremini mõistma, kui mind kutsuti teenima El Salvadori San Salvadori Ida-misjonile. Kui sain templis templianni, meenus mulle ÕL 82:10: „Mina, Issand, olen seotud, kui te teete, mida ma ütlen; aga kui te ei tee seda, mida ma ütlen, ei ole teil mingit lubadust”. See mõte lepingutest – et meie teeme oma ja Issand teeb oma osa – motiveeris mind kogu misjoni vältel endast parimat andma. Kui ma seda tegin, olime me kaaslastega tööd tehes õnnistatud.
Käisin misjonil palju aastaid tagasi, kuid leian lepingute pidamisest ikka veel jõudu. Sellest ajast peale olen oma õnnistuseks saanud teenida seitse aastat Costa Ricas San José templis. Templitöötajana teenimine on võimaldanud mul sõlmitud lepinguid regulaarselt meelde tuletada. Sarnaseid meeldetuletusi leian ka Noorte Naiste ühingus teenides, kus olen üritanud õpetada lepingute tähtsust, just nagu minu juht seda mulle õpetas.
Lepingute pidamine pole alati kerge. Näiteks kõlbelise puhtuse seadus (või vahetevahel usk üldse) on paljude inimeste arvates iganenud. Õnneks ei tekita need, kes minu tõekspidamisi ei jaga, ega ka aja möödumine minus pingeid. Meenutan oma tundeid noore naisena, kui meie juht innustas meid templilepinguteks ette valmistuma ja need oma elus eesmärgiks võtma. Olen tookord tehtud otsusest tänini kinni pidanud.
Ma saan jääda oma otsustele kindlaks, kuna ei teinud neid omaette ega iseendale mõeldes. Need on otsused, mis kuuluvad lepingu juurde, mille sõlmisin armastava Taevase Isaga. Pole tähtis, mis maailm ütleb. Lubasin Issandale, et kuuletun Tema käskudele. See on auasi. Ristimisel ja templis tehtud lepingud kehtivad täna niisamuti nagu siis, kui ma need sõlmisin. Jumalaga sõlmitud leping on igavene.
Selline elu, nagu Jumal meilt palub, pole alati kerge, aga ma tunnistan, et see on võimalik. Lepingute järgi elamine võib anda meile kindlust ja jõudu ning võime olla kindlad, et Taevane Isa meid iial maha ei jäta. Kui Tema on meie kõrval, saame me hakkama kõigega (vt Mn 7:33).
Ristimisel ja templis tehtud lepingud kehtivad täna niisamuti nagu siis, kui ma need sõlmisin.
Illustreerinud Scott Greer