Peatse kohtumiseni!
Okaskroon – võidupärg
Minu jaoks sümboliseerib okaskroon Päästja teadmist meis kõigis peituvast valust ja Tema võimet kõiki tervendada.
Pühal maal on käes augustikuu. Meie ümber olid pärastlõunases palavuses Kapernauma helklevad varemed. See oli paeluv paik, kuid olin juba mõnda aega kuulanud meie giidi monotoonset juttu ja läheduses ringi lendavate tsikaadide pininat ning minu mõtted läksid uitama.
Virgusin ühtäkki, kui giid osutas ühele puule, mis pakkus varju, ja ütles hoolimatult: „Seda kutsutakse okaskrooni puuks.” Vaatasin puu lehiseid oksi. Kus on siis okkad? Sirutasin käe ja tõmbasin ühe väikese oksa ettevaatlikult lähemale.
Nüüd nägin õrnade lehtede vahel okkaid. Sihvakaid rohelisi õelalt teravaid pöidlapikkusi okkaid oli näha alles meetri kauguselt. Kuid igaüks, kes neid lehtedega kaetud oksi puudutas, pidi kahtlemata valu tundma.
Mõtlesin paljudele piltidele, mida olen näinud pilkava kohtu ees seisvast Päästjast, seljas purpurrüü ja peas kuivadest okkalistest vitstest painutatud kroon. Ühtäkki mõistsin, et see ori või sõdur, kellele oli antud ülesandeks kroon teha, tahtis ehk teha seda paindlikest rohelistest okstest, nagu olid mu pea kohal kõrguval puul, mitte habrastest kuivadest vitstest. Ühesõnaga, krooni eesmärgiks polnud mitte üksnes haiget teha, vaid ka mõnitada ja pilada.
Muistses maailmas pandi roheline lehtpuuokstest kroon või pärg, mis oli tavaliselt valmistatud aromaatsetest loorberiokstest, sageli pähe võistluse või lahingu võitjale. Loorberipärg kaunistas kuningate ja keisrite kujusid. Ehk oli Päästjale pähe surutud julm kroon rohelistest lehtpuuokstest pilkav viide sellele muistsele austusavaldusele. See on üksnes oletus, mitte õpetus. Kuid minu jaoks toob see kujutlus veelgi selgemalt esile ühe lepituse külje: Päästja teadis meie muresid ja Temal oli vägi meid tervendada.
Tema õlgadele asetatud rüü oli pilkav vihje Tema kuninglikkusele. Rüü kattis äsja üleelatud piitsutamisest tekkinud vermeid ja haavu. Samamoodi tähistab lehtpuuokstest okaskroon võitja pärga ning varjab tegelikult tekitatavat valu.
Paljud meist kannatavad varjatud valu. Ühes kirikulaulus õpetatakse, et „vaikses südames on peidus kurbus, mida silm ei seleta” (Lord, I Would Follow Thee (Issand, Sind järgin ma), Hymns, nr 220) Kuid Päästja näeb! Varjatud ahastus on Talle hästi tuttav. Kogu Tema teenimist saatis lepituse ja ülestõusmise ootus. Kuid need, keda Ta õpetas, õnnistas ja tervendas, ei teadnud seda. Isegi Tema enda jüngrid olid teadmatuses.
Päästja näeb kaugemale „rüüdest” ja „kroonidest”, millega varjame teiste eest oma valu. Olles kannatanud „valusid ja kannatusi ja kiusatusi”, on Ta tulvil halastust ja teab kuidas meid hädast välja aidata, kui asetame oma koormad Tema jalge ette (vt Alma 7:11–12). Tema palsam võib tervendada isegi sügavaimad ja varjatuimad haavad. Ja kroon, mis Tal meie jaoks varuks on, kuulub tõesti võitjatele.
Carl Heinrich Bloch.Okaskrooniga Kristus. Kasutatud Hillerødis Frederiksborgi lossis asuva Taani Rahvusliku Ajaloomuuseumi loal.