Teda alati meeles pidada
Artikli aluseks on kõne, mis kanti ette Idahos Brigham Youngi Ülikoolis 27. jaanuaril 2009. Ingliskeelset kõnet saab kuulata aadressil web.byui.edu/devotionalsandspeeches/default.aspx.
Kui me Päästjat alati meeles peame, võime me „teha rõõmsal meelel kõik, mis on meie võimuses”, kindlana, et Tema vägi ja armastus ei vea meid alt.
Sakramendipalved kinnitavad, et Issand Jeesus Kristus nägi sakramendi ühe keskse eesmärgina ette, et me Teda alati meeles peaksime (vt ÕL 20:77, 79). Päästja meelespidamine tähendab ilmselgelt ka Tema lepituse meelespidamist, mille sümbolid leib ja vesi on Tema kannatuse ja surma võrdkujud. Iial ei tohi unustada, mida Ta on meie heaks teinud, sest ilma Tema lepituse ja ülestõusmiseta poleks elul mõtet. Tänu Tema lepitusele ja ülestõusmisele saab meie elu olla jumalik ja igavene.
Sooviksin käsitleda üksikasjalikult kolme aspekti, mida tähendab „teda alati meeles pida[da]”: esiteks püüd teada Tema tahet ja seda järgida; teiseks tunnistamine, et oleme kohustatud Kristusele iga oma mõtte, sõna ja teo eest aru andma ning sellega nõustumine; kolmandaks elamine usus, et saame alati oodata Päästjalt vajalikku abi, ilma selle pärast hirmu tundmata.
1. Püüdke teada ja järgida Kristuse tahet, just nagu Tema püüdis täita Isa tahet.
Sakramendileiva õnnistamisel kohustatakse meid olema nõus võtma enda peale Poja nime „ja teda alati meeles pidama ja kinni pidama tema käskudest, mis ta on andnud [meile]” (ÕL 20:77). Sellest lepingust oleks kohane välja lugeda ka „Teda alati meeles pidama, et kinni pidada Tema käskudest”. Nõnda pidas Tema alati meeles oma Isa. Ta on öelnud: „Mina ei või iseenesest ühtki teha. Nagu ma kuulen, nõnda ma mõistan kohut ja minu otsus on õige, sest mina ei nõua oma tahtmist, vaid selle tahtmist, kes mind on läkitanud” (Jh 5:30).
Jeesus saavutas Isaga täieliku ühtsuse, allutades end Isa tahtele nii kehalt kui vaimult. Viidates oma Isale, ütles Jeesus: „Ma teen ikka, mis on tema meelt mööda!” (Jh 8:29). Kuna Isa nii tahtis, oli Jeesus nõus isegi surema „Poja tahte neeldudes Isa tahtesse” (Mo 15:7). Tähelepanu koondamine Isale on üks peamisi põhjuseid, miks Jeesuse teenimistöö oli nii selge ja võimas.
Nõndasamuti saame ka meie teiega Kristuse oma elus kesksele kohale seada ning saada Temaga üheks, nõnda nagu Tema ja Isa on üks (vt Jh 17:20–23). Alustuseks peaksime oma elust kõik välja heitma ja siis selle tähtsuse järjekorras üles ehitama, nii et Päästja jääks kesksele kohale. Peaksime leidma esmalt koha sellistele asjadele, mis võimaldavad meil Teda alati meeles pidada, nagu sagedane palvetamine ja pühakirjade uurimine, apostlike õpetuste mõtestatud uurimine, iganädalased ettevalmistused vääriliseks sakramendivõtmiseks, pühapäevane jumalateenistus ning selle kirjapanemine ja meelespidamine, mida Vaim ja kogemused meile jüngriksolemisest õpetavad.
Võib meenuda teisigi asju, mis teile antud eluhetkel eriti sobilikud on. Kui oleme elus leidnud piisavalt aega ja võimalusi Kristusega seotud asjadele keskendumiseks, saame hakata lisama teisi kohustusi ja väärtusi, nagu haridus ja perekondlikud kohustused. Nii ei tõrju pelgalt head asjad meie elust välja seda, mis on oluline, ja vähemväärtuslik pole enam nii tähtis või jääb üldse tagaplaanile.
Ma saan aru, et oma tahet Jeesuse Kristuse tahtega ühitada, nagu Tema ühitas oma tahte Isa tahtega, ei ole kerge. President Brigham Young (1801–1877) mõistis meie väljakutset, kui ütles:
„Kas teile ei tundu, et meil jääb vajaka Jumala usaldamisest pärast kõike öeldut ja tehtut, pärast seda, kui Ta on nii kaua seda rahvast juhatanud? Kas te tajute seda iseenda puhul? Te võite küsida: „Vend Brigham, kas sina tajud seda iseenda puhul?” Jah, ma tajun, et mul jääb veel veidi vajaka Tema usaldamisest, kellele ma loodan. Miks? Kuna selle tulemusena, mis on langemise tõttu mulle osaks saanud, puudub mul see vägi. …
… Mõnikord kerkib minus esile midagi sellist, mis tõmbab minu ja mu Taevaisa huvide vahele märgatava eraldusjoone, miski, mille tõttu minu ja mu Taevaisa huvid pole päris samad.
Me peaksime tunnetama ja mõistma nii palju kui võimalik, nii palju, kui langenud loomus meil võimaldab, nii palju, kui meil on usku ja teadmisi ise mõista, et Jumala huvid, keda me teenime, on meie huvid, ja et meil ei ole muid huve ajas ega igavikus.”1
See ei pruugi küll olla kerge, kuid usk Issandasse laseb meil järjekindlalt edasi pürgida. Võin kinnitada, et ajapikku meie soov ja võimekus Päästjat alati meeles pidada ja järgida kasvab. Me peaksime selle nimel kannatlikult tööd tegema ning alati palvetama ja paluma endale vajalikku eristamise andi ja jumalikku abi. Nefi andis järgmist nõu: „Ma ütlen teile, et te peate alati palvetama ja mitte nõrkema; et te ei peaks mitte midagi Issandale tegema ilma, et te esiteks palute Isa, Kristuse nimel, et ta pühitseks teie tegevuse teile, et teie tegevus võiks olla teie hinge heaoluks” (2Ne 32:9).
Nägin ühte lihtsat näidet sellisest palvest, kui saime koos vanem Dallin H. Oaksiga Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist ülesandeks vestelda videokõne vahendusel teises riigis elava abielupaariga. Vaatasin veidi enne stuudiosse minekut veel kord üle info, mida selle paari kohta saanud olime, ja tundsin, et olin vestluseks valmis. Mõni minut enne õiget aega nägin ma vanem Oaksi langetatud päi omaette istumas. Hetke pärast tõstis ta pea ja lausus: „Tegin palve, et vestluseks valmis olla. Meil läheb vaja eristamise andi.” Ta ei jätnud hooletusse ettevalmistuse kõige tähtsamat osa – palvet, et meie vestlusest oleks kasu meile endile ja et see tooks hiilgust Issandale.
2. Olge valmis iga mõtte, sõna ja teo eest Kristusele aru andma.
Pühakirjadest selgub, et meid ootab ees suur kohtupäev, mil Issand asub rahvaste üle kohut mõistma (vt 3Ne 27:16) ning mil iga põlv nõtkub ja iga keel tunnistab, et Ta on Kristus (vt Rm 14:11; Mo 27:31; ÕL 76:110). Selle kohtumõistmise isiklikkust ja ulatust kirjeldab Mormoni Raamatus Alma:
„Sest meie sõnad mõistavad meid süüdi; jah, kõik meie teod mõistavad meid süüdi; meid ei leita määrdumata ja ka meie mõtted mõistavad meid süüdi ja selles hirmsas seisundis ei julge me vaadata üles meie Jumala poole; ja me oleksime rõõmsad, kui võiksime käskida kaljusid ja mägesid, et need langeksid meie peale, et varjata meid tema eest.
Aga see ei ole võimalik; me peame ette astuma ja seisma tema ees tema hiilguses ja tema võimus ja ta väes, majesteetlikkuses ja ülemvalitsuses ja tunnistama oma igaveseks häbiks, et kõik tema kohtumõistmised on õiglased, et ta on õiglane kõigis oma tegudes, ja et ta on halastav inimlastele, ning et tal on kõik võim, et päästa iga inimest, kes usub tema nimesse ja kannab meeleparandusele sobivat vilja” (Al 12:14–15).
Kui Päästja määratles oma evangeeliumi, oli kohtumõistmisel selles keskne koht. Ta ütles:
„Vaadake, ma olen andnud teile oma evangeeliumi ja see on see evangeelium, mille ma olen andnud teile – et mina tulin maailma, et teha oma Isa tahet, sest minu Isa saatis mind.
Ja minu Isa saatis mind, et mind võidaks tõsta üles ristile; ja pärast seda, kui mind tõsteti üles ristile, et ma siis võiksin tõmmata kõik inimesed enda juurde, et nii nagu mina olen üles tõstetud inimeste poolt, isegi samuti tõstetakse inimesed üles Isa poolt, et seista minu ees kohtumõistmiseks nende tegude põhjal, kas need on siis head või on need siis halvad –
Ja sel põhjusel on mind üles tõstetud; seepärast, vastavalt Isa võimule, ma tõmban kõik inimesed enda juurde, et nende üle võidaks kohut mõista vastavalt nende tegudele” (3Ne 27:13–15).
Ristile üles tõstmine on loomulikult sümboolne viis viitamaks Jeesuse Kristuse lepitusele, millega Ta rahuldas nõudmised, mis õiglusel igaühele meist olla võivad. Teiste sõnadega tasus Ta kannatamise ja surmaga Ketsemanis ja Kolgatal kõige selle eest, mida õiglus võiks meilt nõuda meie pattude eest. Seetõttu on Ta asunud õigluse asemele ja on õigluse kehastus. Nii nagu Jumal on armastus, nõnda on Jumal ka õiglus. Meil on nüüd võlg ja kohustused Jeesuse Kristuse ees, mistõttu on Temal õigus meie üle kohut mõista.
Ta on teatanud, et kohtumõistmine põhineb meie tegudel. Eriti heaks uudiseks Tema evangeeliumis on see, et Ta pakub meile andestuse andi tingimusel, et parandame meelt. Seega, kui me astume samme meeleparanduseks, andestab Tema meile meie patud ja eksimused. Kui me keeldume meelt parandamast ja loobume seeläbi armuandmise annist, hakkavad kehtima Tema esindatud õiglusega ette nähtud karistused. Ta ütles: „Sest vaata, mina, Jumal, olen neid asju kannatanud kõikide eest, et nemad, kui nad meelt parandavad, ei peaks kannatama; aga kui nad meelt ei paranda, peavad nad kannatama just nagu mina” (ÕL 19:16–17).
Kui me Teda alati meeles peame, ei unusta me hetkekski, et Tema eest ei jää miski varjule. Meie elus pole midagi, ei ühtegi tegu, sõna ega isegi mõtet, millest Isa ja Poeg teada ei saa. Ükski spikerdamine, ükski poevargus, ükski himur fantaasia ja kiusatusele järeleandmine või vale ei jää tähele panemata, kahe silma vahele, varjule ega unustuse hõlma. Millega iganes me elus vahele ei jää või mida meil õnnestub teiste eest varjata, sellega tuleb meil seista silmitsi sel vältimatul päeval, mil meid tõstetakse üles Kristuse, puhta ja täiusliku õigluse Jumala ette.
See reaalsus on mind eri aegadel ajendanud kas meelt parandama või patust hoopistükkis hoiduma. Ükskord leidsin ma end olukorrast, kus vea tõttu maja müügi dokumentides oli mul õigus ostjalt rohkem raha saada. Minu maakler küsis, kas tahaksin seda raha endale jätta, kuna mul on selleks õigus. Ma mõtlesin, kuidas seisan silmitsi Issandaga, õigluse kehastusega ning püüan selgitada, et seaduse järgi oli mul õigus ostjat ja tema viga ära kasutada. Ma ei pidanud ennast eriti veenvaks juba ainuüksi seepärast, et peaksin samal ajal ka ilmselt iseendale armu paluma. Teadsin, et ei suuda iseendale silma vaadata, kui raha häbiväärselt endale jätaksin. Vastasin maaklerile, et pean kinni tehingust nii, nagu me kõik seda alguses mõistsime. Teadmine, et mul pole selle tehingu juures millegi üle meelt parandada, on minu jaoks palju enam väärt kui ükskõik milline rahasumma.
Kui ma noor olin, sai üks mu vendadest minu lohakuse tõttu kergelt vigastada. Ma ei võtnud tookord süüd omaks ja keegi ei saanud kunagi mu rumalusest teada. Kui ma aastaid hiljem palvetasin ja palusin, et Jumal annaks mulle teada, mis vajab minu elus heastamist, et ma oleksin Talle meelepärasem, meenus mulle see juhtum. Olin selle juba ära unustanud, aga Vaim sosistas, et see oli üks lahendamata üleastumine, mis vajas ülestunnistamist. Helistasin vennale ja vabandasin ning palusin temalt andeks. Ta andestas mulle otsekohe ja suuremeelselt. Ma poleks tundnud kunagi nii suurt piinlikkust ja kahetsust, kui oleksin palunud andeks siis, kui see õnnetus aset leidis.
Minu jaoks oli huvitav ja tähelepanuväärne, et Issandal oli see kauges minevikus toimunud sündmus meeles, kuigi ma ise olin selle ära unustanud. Patud ei lahendu iseenesest ega kao lihtsalt niisama. Igavese asjade käigu juures ei saa patte vaiba alla pühkida. Need tuleb korda ajada ning selle kõige juures on imeline, et tänu Päästja lepitavale armule saab neid korda ajada palju rõõmsamalt ja valutumalt kui siis, kui kahjustada saanud õiglust ise rahuldada.
Mõeldes kohtumõistmisele, kus miski ei jää tähelepanuta, peaks see andma meile ka julgust, sest see tähendab, et ka ükski kuulekas, lahke ja hea tegu, ükskõik kui väike see ka poleks, ei vaju iial unustuse hõlma ja ükski sellega seotud õnnistus ei jää iial andmata.
3. Ärge kartke! Otsige Päästjalt abi.
Taastamise algusaegadel andis Jeesus Joseph Smithile ja Oliver Cowderyle nõu ja tröösti, kui nad töötasid Mormoni Raamatu tõlkimise kallal ja pidid peagi saama preesterluse. Joseph oli tookord 23- ja Oliver 22-aastane. Neile said osaks sagedane kui mitte pidev tagakiusamine ja muud takistused. Sellises olukorras lausus Issand neile 1829. aasta aprillis järgmised sõnad:
„Ära karda, pisuke karjake; tehke head; kui ka maa ja põrgu ühineks teie vastu, sest kui te olete ehitatud minu kaljule, ei või need võitu saada.
Vaata, ma ei mõista teid hukka; minge oma teed ja ärge tehke enam pattu; tehke arukalt seda tööd, mis ma olen teil käskinud.
Vaadake minu poole igas oma mõttes; ärge kahelge, ärge kartke.
Vaadake haavu, mis läbistasid mu külje, ja samuti naelajälgi minu kätel ja jalgadel; olge ustavad, pidage kinni mu käskudest, ja te pärite taevariigi. Aamen” (ÕL 6: 34–37).
Igas oma mõttes Päästja poole vaatamine tähendab loomulikult teiste sõnadega Teda alati meeles pidada. Seda tehes ei pea me kartma ega kahtlema. Päästja tuletas Josephile ja Oliverile meelde, nii nagu Ta tuletab ka meile meelde, et Tema lepituse kaudu on Talle antud kõik meelevald taevas ja maa peal (vt Mt 28:18) ning et Ta ühtlasi suudab ja tahab meid kaitsta ja meie vajaduste juures aidata. Meil tuleb olla vaid ustavad ja saame loota kõhklematult Tema peale.
Enne kui Josephile ja Oliverile anti tröösti toov ilmutus, sai Josephile osaks üks südantlõhestavalt valulik kogemus, mis õpetas teda vaatama Päästja poole ning mitte kartma inimeste arvamusi, survet ja ähvardusi.
1828. aasta juunis lubas Joseph Martin Harrisel viia Mormoni Raamatu käsikirja esimesed 116 lehekülge Pennsylvania osariigist Harmonyst New Yorgi osariiki Palmyrasse. Kui Martin lubatud ajaks tagasi ei tulnud, sõitis Joseph murelikuna postitõllaga oma vanematekoju New Yorgi osariigis Manchesteri külakogukonnas. Prohvet palus otsekohe Martini enda juurde kutsuda. Kui Martin tema juurde tuli, tunnistas ta üles, et tal seda käsikirja ei ole ja ta ei tea, kus see võiks olla.
Joseph hüüatas: „Oh, armas Jumal! … Kõik, kõik on kadunud. Mida ma nüüd teen? Ma olen teinud pattu. Mina kutsusin välja Jumala viha, paludes seda, mida mul ei olnud õigus paluda. … Millise noomimise olen ma nüüd ära teeninud Kõige Kõrgema inglilt?”
Järgmisel päeval sõitis prohvet tagasi Harmonysse. Kohale jõudnud, ütles ta järgmist: „Pöördusin alandlikult vägevas palves Issanda poole, … et kui võimalik, leida Tema käest armu ja saada andeks kõik see, mis ma Tema tahte vastaselt teinud olin.”2
Nuhelnud Josephit, sest too kartis inimest rohkem kui Jumalat, ütles Issand talle järgmist:
„Vaata, sina oled Joseph ja sind valiti välja tegema Issanda tööd, kuid üleastumise tõttu, kui sa ei pane tähele, sa langed.
Kuid pea meeles, Jumal on halastav; seepärast, paranda meelt sellest, mida sa oled teinud, mis on vastupidine käsule, mille ma sulle andsin, ja sa oled endiselt väljavalitud ja oled taas kutsutud tööle” (ÕL 3:9–10).
„Issand võttis Josephilt Uurimi ja Tummimi ning plaadid mõneks ajaks ära, kuid need asjad anti talle peagi tagasi. „Ingel oli rõõmus, kui mulle Uurimi ja Tummimi tagasi andis,” meenutas prohvet, „ja ütles, et Jumal on mu ustavuse ja alandlikkusega rahul ja armastab mind mu patukahetsuse ja usina palvetamise pärast, millega olin täitnud oma kohust nii hästi, et võisin taas alustada tõlkimise tööga.” Jätkates seda suurt tööd, mille ta oli ette võtnud, tegi ta seda sulni kindlustundega, et on Issandalt andeks saanud, ning täis uut otsustavust Tema tahet täita.”3
Pärast seda kogemust lootis prohvet kindlameelselt Jumala peale ega kartnud enam, mida inimesed teha võivad. Ta oli oma eluga seejärel säravaks eeskujuks, kuidas Kristust Tema väele ja halastusele lootes meeles pidada. Väga raske ja proovilepaneva vangistuse ajal Missouri osariigis Libertys jagas Joseph seda mõtet järgmiste sõnadega:
„Te teate, vennad, et väga suurel laeval on tormi ajal väga palju kasu väga väikesest tüürist, mis hoiab teda õige nurga all tuule ja lainete suhtes.
Seepärast, väga armastatud vennad, tehkem rõõmsal meelel kõik, mis on meie võimuses, ja seejärel püsigem paigal suurima kindlusega, et näha Jumala päästet ja tema käsivarre ilmutamist” (ÕL 123:16–17).
Lühidalt öeldes tähendab Teda alati meeles pidada seda, et me elame kartmatult. Me teame, et meile kõigile saavad osaks erinevad probleemid, pettumused ja mured, kuid me teame ka, et tänu meie jumalikule Eestkostjale saavad lõpuks kõik asjad kokku sündida meie heaks (vt ÕL 90:24; 98:3). Seda uskus president Gordon B. Hinckley (1910–2008), öeldes lihtsalt, et „kõik saab korda”4. Kui me Päästjat alati meeles peame, võime me teha „rõõmsal meelel kõik, mis on meie võimuses”, kindlana, et Tema vägi ja armastus ei vea meid alt.
Pidagem Teda alati meeles, „et tema Vaim oleks alati [meiega]” (ÕL 20:77). Ma tunnistan Jeesuse Kristuse lepituse väest. Ma tunnistan, et Issand elab ja on üles tõusnud. Ma tunnistan, et Isa ja Poeg armastavad meid kõiki jäägitult ja isiklikult ning palvetan, et see armastus kõigi oma avaldumisvormidega meil jätkuvalt meeles püsiks.
Walter Rane. Rahu ma jätan teile. Avaldatud Kiriku Ajaloomuuseumi loal; Walter Rane. Murtud leib.
Heinrich Hofmann. Kristus Ketsemanis. Avaldatud C. Harrison Conroy Co loal.
Harry Anderson. Teine tulemine. © IRI
Walter Rane. Ta võidis pimeda mehe silmad. Avaldatud Kiriku Ajaloomuuseumi loal.