Kursi hoidmine Marshalli saartel
Purjetades kiviste elumadalike vahel, on meil kõigil kasu ustavate liikmete juhatusest, mis aitab meil leida tagasitee taevasesse koju.
Vanasti juhindusid meremehed merd sõites päikesest, kuust ja tähtedest. Öösel ei lasknud nad silmist Põhjanaela. Selle kindel asukoht oli meresõitjatele taevaseks ankruks, aidates neil sihtkohta jõudmiseks õiget kurssi hoida.
Vaikse ookeani Marshalli saartel avastasid meresõitjad veel ühe meetodi. Seal liiguvad lained või ookeanivood atollide ja saarte vahel kindla mustri järgi. Õppinud meremees oskab sõita ühesuunalisi tänavaid meenutavate ookeanivoogude keeruka võrgustiku järgi sadu kilomeetreid ühelt saarelt või atollilt teisele. Need, kes tunnevad ookeanivoogude asukohta ja liikumist, oskavad juhatada teisigi rändureid ohutult nende sihtkohta.
Kiriku liikmetena on meie täiuslikuks eeskujuks Jeesus Kristus, kelle tõeline valgus meile juhatust annab. Just nagu ookeanivood võivad Tema seadused ja talitused juhatada meid turvaliselt meie taevasesse koju. Kuid on veel teisigi, kes ühes Navigatsioonimeistriga teenivad ja toeks on. Järgnevates lugudes jutustavad kolm liiget Marshalli saartelt, kuidas teised on aidanud neil kiviste elumadalike vahel ja elutormides navigeerida, et juhatada neid Kristuse juurde.
Õigemeelse naise mõjujõud
Hirobo Obeketang nõjatub diivani seljatoele ja naeratab. Temal ja ta naisel Lindal lõppes just pereõhtu oma nelja lapse ja õdede misjonäridega. Nad pakkusid misjonäridele ka õhtusööki, kala koos silmade ja sabaga – nagu see Marshalli saarte pealinnas Majurol tavaks on. Oma elust kõneledes räägib Hirobo, kui tänulik on ta Kiriku, evangeeliumi ja oma pere, eriti aga oma naise eest.
On juuni 2009. Päev varem loodi Majuro Marshalli saarte vai ja Hirobo kutsuti teenima vaia esimese täitevsekretärina. Hirobo on vastse vaiajuhataja Arlington Tiboni sõnul ülitugev, üks saare ustavatest juhtidest.
Hirobo märgib siiski esimesena, et alles hiljuti see veel nii ei olnud. Tegelikult paneb ta tugevuse hoopis oma naise arvele – naine oli see, kes tema elu muutis. Hirobo selgitab: „Sain ristitud, kui olin 8-aastane, kuid 16-aastaselt polnud ma enam aktiivne.”
Mõned aastad hiljem kolisid nad Lindaga kokku, kuigi ei olnud abielus. Linda ei olnud Kiriku liige. Kui Linda sai teada, et Hirobo lapsena ristiti, hakkas ta veidi pärast seda, aastal 2000 Kiriku vastu huvi tundma ja sai kokku õdede misjonäridega.
„Ta uuris kaks aastat ja otsustas siis saada ristitud,” meenutab Hirobo. „Me pidime kõigepealt abielluma, aga mind see ei huvitanud. Olin segaduses. Mulle meeldisid maailma kiusatused. Ma ei mõistnud perekonna tähtsust, ei hoolinud eriti teise arvamusest ega kuulanud kedagi.”
Olgugi et Linda ei saanud ristitud, kasvatas ta oma lapsi Kiriku õpetuste järgi. Igal aastal palus ta Hirobol temaga abielluda, et ta võiks ristitud saada. Iga kord vastas mees eitavalt. Aastate jooksul said nende tütred ristitud, kuid Hirobo nende ristimisele ei läinud.
2006. aastal suri äkilise haigushoo ja kõrge palaviku tagajärjel nende üheksa-aastane poeg Takao. Ligi 300 liiget Majuro ringkonnast tuli matustele, et perele toeks olla.
„Nende toetus oli minu jaoks väga suur asi,” ütleb Hirobo. „Tulin mõttele, et Jumal püüab mulle ilmselt midagi öelda.”
Ta hakkas mõtlema, kuidas ta naine ei võinud tema pärast ristitud saada, kuigi ta ise on Kiriku liige. „Naise tunnistus muutus aga üha tugevamaks. Ta oli mulle tõeliseks inspiratsiooniks,” meenutab Hirobo.
„Nii istusin ma maha ja mõtlesin, kuidas pool elu on juba seljataga. Ma küsisin endalt: „Kas jätkan oma praegusi tegemisi? Äkki õnnestub mul teine pool elust Jumala heaks töötada?” Hakkasin palvetama ja mõlgutasin mõtteid Kirikusse naasmise üle, et teha tööd Jumala heaks.”
Hirobo hakkas koos misjonäridega uuesti õpetust uurima. Ta sõbrunes Majuro Marshalli saarte misjonijuhataja vanem Nelson Bleaki ja teistegi liikmetega, kelle seas oli ka ringkonnajuhataja Arlington Tibon. Lõpuks otsustas Hirobo tagasi tulla ja järgmisel hetkel käis ta juba mitte ainult sakramendikoosolekul, aga ka pühapäevakoolis ja preesterluse koosolekul. Hirobo oli otsustanud!
„Tulin tagasi ja ütlesin: „See see on! Seda ma teen!” Ja see muutis mu elu täielikult.”
Hirobo ja Linda abiellusid 30. augustil 2008. Mees sai peagi Aaroni preesterluse ja ristis oma naise. Kaks kuud hiljem sai Hirobo Melkisedeki preesterluse ja ta kutsuti ringkonna täitevsekretäriks.
Hirobo vaatab naise poole ja naeratab. „Ta ei uskunud, et mina teda ristin,” ütleb ta. „Mõelda vaid – tal kulus selleks kaheksa aastat, aastast 2000 kuni 2008. Ta on imeline!”
Õigemeelse isa eeskuju
Vahel töötab meie juht meremehe sarnaselt meie kõrval ja õpetab meile, mida peame teadma, et elus edukalt navigeerida. Meremees näitab seda sageli oma eeskujuga. Just nii tegi Patricia Horiuchi isa Frank.
Kui Frank sai tuttavaks misjonäridega, hakkas ta neid regulaarselt enda juurde õhtusöögile kutsuma. Peagi hakkas ta kuulama õppetunde. Keegi teine tema perest ei tahtnud Kirikust kuuldagi. „Kui misjonäre tulemas nägime,” ütleb Patricia, „jooksime väiksemate vendade ja õdedega minema.”
2007. aasta juulis sai Frank ristitud. Misjonijuhataja Nelson Bleak ristis ta. Patricia ja tema õdede-vendade jaoks oli see hetk otsustava tähtsusega.
„Nägin oma isas muutust,” ütleb ta. „Teadsin, et kui evangeelium suudab liigutada isa südant, suudab see liigutada ka minu südant ja muuta minu elu. Otsustasin kohtuda misjonäriõdedega ja nemad palusid mul uurida Mormoni Raamatut ja Piiblit. Olime enne seda vennaga tülitsenud ja ma polnud talle andestanud. Siis aga lugesin ma pühakirjadest, et kui andestad teistele, andestab Jumal sulle.” (Vt 3Ne 13:14–15.)
Patricia mõistis, et selleks, et oma elu muuta, puhtaks saada ja rahu tunda, peab ta oma vennale andeks andma. Seda ta ka tegi.
„Kui olin loobunud oma halvast hoiakust ja minust oli saanud uus inimene, kes pidas käske, olin ma väga elevil. Teadsin, et selleks, et kuuluda õigesse Kirikusse, pean ma saama ristitud,” ütleb ta. „Kirik näitas mulle kätte õige raja ja hoidis mind eemal halvast mõjust. Kirik õpetas mind austama oma vanemaid, käima koolis ja püsima õigel teerajal.”
Õigemeelse mehe eeskuju
Nagu Hirobo Obeketang, nii sündis ka Lydia Kaminaga Kirikusse, kuid jäi teismeliseeas vähem aktiivseks. Lugu tema tagasitulekust on ühtlasi nii tähelepanuväärne kui ka omapärane.
Lydia ja tema abikaasa Kaminaga Kaminaga kasvasid mõlemad üles Kirikus. „Ükski Kiriku õpetus ei tekitanud minus kunagi kahtlusi,” ütleb Kaminaga. „Olen nendesse alati uskunud.”
Lydia jaoks võttis elu aga teise suuna. Ta meenutab, et seitsmendas klassis käies oli ta oma koolis ainuke mormoon ja ta tundis, et temaga ei arvestata. „Hakkasin tegema seda, mida mu sõbradki. Mul oli asjade tähtsuse järjekord paigast ära.”
Lydia vanemad saatsid ta Ameerika Ühendriikidesse Provosse sugulaste juurde lootes, et nende mõju aitab Lydial evangeeliumi järgi elada. Ta õppis seal nii mõndagi, millest tal tulevikus kasu oli, kuid Kirik teda tol hetkel ei huvitanud.
Lydia naasis Marshalli saartele 2002. aasta jaanuaris, vaid kuu aega pärast seda, kui Kaminaga Jaapanist misjonilt koju tuli. Nad said peagi kokku. Lydia ei elanud Kiriku käitumisnormide järgi, kuid Kaminaga tuli muudkui tema koju ettekäändega, et tahab Lydia õepoja Gary Zackiousega kokku saada.
Lõpuks võttis Kaminaga nõuks rääkida Lydia vanematega nende tütrega kohtamaminemisest, et temaga midagi head ja mõistlikku ette võtta. Olgugi et vanemad seda esialgu heaks ei kiitnud, räägib Kaminaga: „Ütlesin neile lõpuks, et Lydial on ikka veel võimalik muutuda. Kui olin seda öelnud, muutus õhkkond toas. Lydia isal tulid pisarad silma ja ta ütles: „Olen alati tahtnud, et tütar jälle Kirikus oleks. Tee proovi!””
Algul ei võtnud Lydia Kaminagat tõsiselt. Oli noormees ju puhas ja korralik nagu üks misjonilt naasnu kunagi, Lydia aga polnud aktiivne.
„Kaminaga nägi aga midagi, mida mina ei märganud,” selgitab Lydia. Kuna Lydia kellegagi ei käinud, nõustus ta Kaminagaga välja minema. „Ta tõi mind tagasi. Tema tüdruksõbrana pidin ma oma käitumisnorme korrigeerima. Ta tuletas mulle meelde ristimisel sõlmitud lepinguid. Ta tuletas mulle meelde kõike, mida olin tõsiselt taga igatsenud, nagu pühakirjade lugemine ja pereõhtu. Võtsime Kaminagaga ette teenimisprojekte. Lugesime Mormoni Raamatut. Käisime küünlavalgusõhtutel. Ta näitas mulle, kuidas elada teisiti. Kirikus käimine ei olnud pelgalt sakramendikoosolek, see oli ka pühapäevakool ja Abiühing.”
Hinge kosutavate ja meeltülendavate kohtamaskäimiste mõjul hakkas Lydia elu muutuma ja tema tunnistus kasvas. Mõni asi vajas aga ikka veel lahendamist.
„Tagasi tulla oli raske,” tunnistab Lydia. „Meeleparandus pole kerge, kuid mul on selle kohta tugev tunnistus. Meie kohtamaskäimine oli paljuski teineteise tundmaõppimine ja minu tagasitoomine Kirikusse, et näha asju teises valguses.”
„Asi on suhetes,” lisab Kaminaga omaltpoolt.
Lydia ja Kaminaga abiellusid 28. novembril 2002. Aasta hiljem pitseeriti nad Havail Laie templis ja nad õppisid Havail Brigham Youngi Ülikoolis. Praegu elavad nad oma kolme lapsega Marshalli saartel. Lydia teenib oma koguduses noorte meeste ja naiste pühapäevakooli õpetajana ning Kaminaga teenib Noorte Meeste juhatajana.
Nagu Hirobo, Patricia ja Lydia tunnistavad, teevad kannatlikkus ja järjepidevus ning Issanda õnnistuste otsimine paljud asjad võimalikuks. Need, kes järgivad Päästjat ja kuulavad Püha Vaimu õhutusi, muudavad teiste elu, just nagu muistne meresõitja rändureid koju juhatas.
Ülal vasakul: Hirobo Obeketang (vt pilte temast ja tema perekonnast ka eelmistel lehekülgedel) töötab hotellis direktorina. All: Patricia Horiuchi oli üks Marshalli saarte esimese noorte vallaliste täiskasvanute konverentsi juhtidest 2009. aasta juunis (all paremal).
„Mul on [meeleparanduse] kohta tugev tunnistus,” ütleb Lydia Kaminaga, pildil koos oma abikaasa Kaminaga ja tütre Wellisaga.
Fotod: Joshua J. Perkey, kui ei ole teisiti märgitud; foto purjekast © Getty Images