MA TUNDSIN, ET MIND JUHATATAKSE
Kui ma töötasin noore misjonärina Norras, kutsus mu misjoni juhataja misjonärid kokku, et öelda meile, et meil oli palutud laulda kahel Inglismaa Londoni templi pühitsemisistungil, mis leidsid aset 1958. aastal. Minul paluti teistele saateks mängida.
Kui me jõudsime templisse, avastasin ma oma üllatuseks, et pean mängima klaveri asemel hoopis orelil. Ma polnud sellel orelil varem mänginud ja küsisin seepärast, kas keegi saaks aidata mul helikõrguse paika seada. Taevane Isa kuulis mu meeleheitlikke palveid ja üks õde tuli mulle appi, ning seadistas oreli vaikseks eelmänguks ja ka koori saatmiseks.
Keset meeleheidet valdas mind rahutunne. Ja kui ma mängisin sellel võõral ja uhiuuel orelil, tundsin ma, kuidas Päästja mind juhatab. Pärast ühte etteastet vaatas president David O. McKay meie misjoni juhatajale otsa ja ütles: „Hästi tehtud!” See, kuidas meid esinemisel õnnistati, tekitas minus ülevoolavaid tundeid. Meie etteaste oli veatu.
Jeesus Kristus on Jumala Poeg, Isa Ainusündinu. Tema on püha Messias, Rahuvürst. Ta elab ja Ta tuleb uuesti.