Mu ootamatud ülestõusmispühade pidustused
Ülestõusmispühad olid minu lapsepõlves alati erilised pühad. Pärast kirikut õpetasid mu vanemad perele lepitusest ja ülestõusmisest ning õhtul oli meil tore söömaaeg. Sageli tulid sõbrad meile õhtusöögile, mis oli nii rõõmurohke kui ka maitsev. Nende tavade tõttu sai ülestõusmispühadest minu lemmikpüha – püha aeg, mil tähistada perega Päästja ülestõusmist.
Londonis õppides avastasin ma end ühel aastal ülestõusmispühade ajal üksinda. Minu kogudus sai kokku alles õhtupoolikul ja mul olid ees pikad hommikutunnid. Ma mõtlesin, kuidas mu pere paljude kilomeetrite kaugusel ilma minuta pühasid veedab ning tundsin oma südames tühjust ja kurbust.
Kõigepealt tuli mul tahtmine ennast haletseda, siis aga hakkasin ma mõtisklema, mida teha, et see päev oleks tähendusrikas. Mu mõtted läksid inimeste juurde, kellest ma iga päev rahvast täis metroos möödun. Nagu paljudes suurlinnades ikka, pakkusid metrood sageli peavarju kodututele meestele ja naistele, kes palusid almust. Nende vajadused oli mulle sageli südamesse läinud ja ma mõistsin, et ma pole sugugi ainuke, kes Londonis ülestõusmispühasid üksi veedab. Võõraste aitamine tundus äkitselt hea moodusena, kuidas näidata oma tänulikkust lapsena nauditud imeliste ülestõusmispühade eest.
Ma valmistasin mitu lõunasöögikotikest, kuhu panin võileibu, puuvilju, soolaküpsiseid ja joodavat. Seejärel suundusin ma metroosse otsima inimesi, kellest olin mõnikord eemale hoidnud. Enamik oli toidu eest tõeliselt tänulik. Ma soovisin igaühele neist: „Häid ülestõusmispühi!”
Kui mul oli vaid üks lõuna järele jäänud, kohtasin ma meest, kes näis olevat eriti halvas olukorras. Tema riided olid räpased, tema näost paistsid kannatused ja silmis oli sügav kurbus. Kui ma talle lõunasööki pakkusin, vaatas ta mulle üllatunult otsa.
„Mis see on?” küsis ta.
„Lõunasöök, härra,” vastasin ma.
„Tänan sind nii väga!” ütles ta. Tema näoilme muutus äkitselt rõõmsaks ja tänulikuks. Ta haaras innukalt kotist ja hoidis seda kui hinnalist aaret.
„Pole tänu väärt,” ütlesin ma tema näoilmest liigutatuna. „Head ülestõusmispüha, härra!”
„Head ülestõusmispüha!” vastas ta.
Koju jalutades meenusid mulle kuningas Benjamini sõnad: „Sest vaata, kas me ei ole kõik mitte kerjused?” (Moosia 4:19) Ma mõistsin, et ilma Päästjata oleksime me kõik heidikud, elule jalgu jäänud ja üksi jäetud. Päästja aga ulatab meile oma käe ja pakub meile midagi, mida me nii meeleheitlikult tahame: lootust, et me võime saada puhtaks, et me elame uuesti, ja et me naaseme ühel päeval Tema juurde.
Silmitsi patu ja surmaga seisan ka mina Päästja ees kui kerjus. Ta ulatab mulle oma käe ja pakub halastust. Kui ma seisan ühel päeval Tema ees, paistab ka minu näost sügav tänutunne, mida nägin põgusalt, väheses osas, selle alandliku mehe näos.
Ma hakkasin koju kõndides nutma. Mu üksildus oli kadunud ja asendunud rõõmuga ning ma mõistsin sügavamalt kuningas Benjamini sõnu ja Päästja halastust. Ma tänasin vaikselt Issandat sellelt mehelt saadud ootamatu kingi eest. Ma olin andnud talle lihtsa lõunasöögi ja tema andis mulle vastu tõelised ülestõusmispühad.