ÄMBRITÄIS ARMASTUST
Pärast väikest õnnetust pean ma kasutama keppi ja kõndima aeglaselt. Trepist käimine on minu jaoks väga vaevaline. Ma kartsin kirikus alati trepist alla kukkuda – kuni tolle pühapäevani, mil ma kuulsin vaikset häält ja tundsin, kuidas üks väike käsi minu omast kinni võttis: „Lähme! Ma tulen koos sinuga.”
Ma vaatasin alla ja nägin üheksa-aastast Gabrieli veenvalt naeratamas.
„Hästi!” ütlesin ma. „Nüüdsest peale oled sina minu abiline. Läheme siis!”
Keegi ei saatnud Gabrieli. Ta lihtsalt nägi, et üks vanamemm vajab abi ja pakkus end appi.
Nüüd lähen ma igal pühapäeval koos Gabrieliga trepist alla ilma kartmata.
Ma ütlesin hiljem Gabrieli vanematele: „Mitte tema füüsiline tugevus ei võta minult hirmu vaid see ämbritäis armastust, mis ta annab mulle igal pühapäeval. Gabriel on hiiglama lahke!”