Päästja päästev käsi
Kui ma elasin lapsena Arkansase osariigis, kutsusid mu naabrid mind ühel suvel mõneks päevaks Mississippi osariiki Sardise lähedale suure veehoidla äärde telkima, kalastama ja ujuma. Me veetsime mitu päeva igasugustest välitegevustest rõõmu tundes.
Viimasel päeval läksime me enne koju suundumist veel viimast korda ujuma. Loopides sõpradega üksteisele rannapalli, lendas pall üle mu pea ja kukkus paari meetri kaugusele. Tuul puhus kohe palli mööda veepinda eemale. Ma hakkasin seda taga ajama, aga tuul puhus jätkuvalt palli minust kaugemale. Lühikese ajaga olin ma jõudnud madala ujumiskoha lõppu tähistavate märkideni. Tuul puhus palli märkidest kaugemale veehoidla keskosa suunas.
Märkidele lähenedes tulin ma korraks mõttele neist mööda ujuda. Pall polnud minust eriti kaugel ja olin kindel, et saan selle kätte. Ma olin ju ikkagi vetelpääste kursustel käinud ja kandsin uhkelt kursuste embleemi oma ujumispükstel. Ma tundsin end vees hästi ja olin kindel, et olen palli äratoomiseks piisavalt tugev.
Tuul aga ei lasknud mul jätkuvalt palli kätte saada. Vahepeal jõudsin ma sellele nii lähedale, et võisin seda sõrmeotstega puudutada, nägemaks, kuidas see siis jälle eemale seilas. Lõpuks puhus tuulehoog selle minust liiga kaugele.
Ma polnud teadlik, kui kaugele ma olin jõudnud, enne kui puhkamiseks paigale jäin. Vesi tundus palju tumedam ja külmem kui madalas ujumiskohas. Ma mõistsin kaldale vaadates, et olin peaaegu veehoidla keskel. Ma otsustasin rannapalli sinnapaika jätta ja tagasi kaldale ujuda. Ma olin väsinud ja kurnatud, kuid ei muretsenud. Ma olin noor ja tundsin, et saan hakkama.
Kui ma aga üritasin kaldale naasta, oli pallile abiks olnud tuul mulle takistuseks. Tundus, et ükskõik kui kõvasti ma ka ei uju, ei liigu ma eriti edasi. Mu käed ja jalad hakkasid kipitama ja valutama. Ma hakkasin ujuma koera ja veepinnal hõljuma, et jõudu koguda.
Siis kuulsin ma tuttavat häält – mootorpaadi mürinat. Ma olin õnnelik ja tundsin kergendust, kui nägin, kuidas üks mees väikese paadiga mu kõrvale sõitis ja pakkus, et viib mind kaldale. Mu käed ja jalad olid läbi. Ma ei suutnud end isegi paati upitada ning panin käe üle paadiserva ja rippusin seal, kui võõras mind aeglaselt ujumiskohta tagasi vedas. Ma haarasin ühest märgist kinni, lasin paadist lahti, lehvitasin tänutäheks ja ujusin kaldale.
Viisteist aastat hiljem avastasin ma, et olen jälle hätta sattunud. Ma olin ujunud kaua aega patuhoidlas. Võtnud maise suuna ja ajanud taga väärtusetuid asju, siplesin ma sügavas vees. Mu jõud oli otsas ja lootus kadumas. Tagaaetud asjad jäid vahetult mu käeulatusest välja ja pimedus näis mind peaaegu endasse kiskuvat.
Ma hüüdsin meeleheites Taevase Isa poole. Just nagu mees paadiga, nii tuli ka Päästja mulle appi, kui Teda enim vajasin. Ta juhatas mind Jumala viimse aja prohveti kaudu Mormoni Raamatu juurde. Ta juhatas mind mööda meeleparanduse rada ja puhastas mind ristimisvetes mu pattudest. Seejärel tõstis Ta mind kuivale, kus olen püüdnud püsida sellest ajast saadik.