Pöördumine Jumala tahtesse
Meie isiklik uskupöördumine hõlmab kohustust jagada maailmaga Jeesuse Kristuse evangeeliumi.
Olen tänulik president Russell M. Nelsoni vägeva prohvetliku üleskutse eest misjonil teenida ja juhataja M. Russell Ballardi ja vanem Marcos A. Aidukaitise inspireerivate misjonisõnumite eest täna hommikul.
Eelmise aasta lõpus toimunud misjoniülesanne Suurbritanniasse võimaldas mul mõelda väärtuslikele vaimsetele sündmustele, mis olid aluseks minu otsusele misjonil teenida.1 Kui ma olin 15-aastane, oli mu armas vanem vend Joe 20-aastane, mis oli tollal misjonile mineku vanus. Ameerika Ühendriikides lubati Korea konflikti tõttu väga vähestel misjonil teenida. Igal aastal lubati igast kogudusest teenima saata ainult üks misjonär.2 Meid üllatas, kui meie piiskop palus Joel arutada misjonile minemise võimalust meie isaga. Joe oli täitnud avaldusi meditsiinikooli astumiseks. Meie isa, kes ei olnud aktiivne kirikuliige, oli teinud rahalisi ettevalmistusi, et teda kooliga aidata, ja ta ei pooldanud Joe misjonile minekut. Isa arvas, et Joe teeks rohkem head arstiteadust õppima minnes. See oli meie peres suur küsimus.
Minu targa ja eeskujuliku vanema vennaga peetud tähelepanuväärses arutelus jõudsime järeldusele, et tema otsus, kas teenida misjonil ja lükata edasi oma haridustee, sõltub kolmest küsimusest: 1) Kas Jeesus Kristus on jumalik? 2) Kas Mormoni Raamat on Jumala sõna? ja 3) Kas Joseph Smith on taastamisaja prohvet? Kui vastus nendele küsimustele oli jaatav, siis oli selge, et Joe võiks teha rohkem head, kuulutades maailmale Jeesuse Kristuse evangeeliumi, kui varem arstiks saades.3
Tol ööl palvetasin innukalt ja tõelise kavatsusega. Vaim kinnitas mulle vaieldamatult vägeval viisil, et vastus kõigile kolmele küsimusele on jah. See oli minu jaoks murranguline sündmus. Ma mõistsin, et iga otsus, mida ma ülejäänud elu jooksul teen, on mõjutatud nendest tõdedest. Samuti teadsin, et teeniksin misjonil, kui mulle see võimalus antakse. Eluaegse teenimise ja vaimsete kogemuste käigus olen aru saanud, et tõeline pöördumine on Jumala tahte teadliku vastuvõtmise tulemus ja me saame oma tegudes juhinduda Pühast Vaimust.
Mul oli juba tunnistus Jeesuse Kristuse kui maailma Päästja jumalikkusest. Tol ööl sain vaimse tunnistuse Mormoni Raamatust4 ja prohvet Joseph Smithist.
Joseph Smith oli tööriist Issanda kätes
Teie tunnistus tugevneb, kui teate südames oma palvete kaudu, et prohvet Joseph Smith oli tööriist Issanda kätes. Viimase kaheksa aasta jooksul oli üks minu ülesannetest Kaheteistkümne Apostli Kvoorumis vaadata ja lugeda läbi kõik tähelepanuväärsed Joseph Smithi paberid ja dokumendid ning uurimus, mis viis raamatu „Pühad” köidete avaldamiseni.5 Minu tunnistus ja imetlus prohvet Joseph Smithi vastu on suurenenud ja tugevnenud pärast seda, kui lugesin inspireerivaid üksikasju tema elust ja ettemääratud prohvetlikust teenimistööst.
Josephi poolt Jumala anni ja väega tõlgitud Mormoni Raamat oli taastamise alus.6 Mormoni raamat on sisult järjepidev, kaunilt kirjutatud ja sisaldab vastuseid elu suurtele küsimustele. See on teine testament Jeesusest Kristusest. Ma tunnistan, et Joseph Smith oli õigemeelne, täis usku ja tööriist Issanda kätes Mormoni Raamatu esiletoomisel.
Õpetuses ja Lepingutes kirja pandud ilmutustes ja sündmustes leiame meile päästmiseks ja ülenduseks vajalikud võtmed, talitused ja lepingud. Need ei sisalda ainult Kiriku organiseerimiseks vajalikke põhitõdesid, vaid avaldavad ka sügavat põhiõpetust, mis võimaldab meil mõista elu eesmärki ja annab meile igavese vaatenurga.
Ühe paljudest näidetest Joseph Smithi prohvetliku rolli kohta võime leida Õpetuse ja Lepingute 76. osas. See on selgesõnaline kirjeldus nägemusest taeva hiilguse kuningriikidest, mille saamisega õnnistati prohvet Josephit ja Sidney Rigdonit 16. veebruaril 1832. aastal. Tol ajal õpetas enamik kirikuid, et Päästja lepitus ei too päästmist enamikule inimestest. Usuti, et vaid vähesed saavad päästetud ja enamik on määratud põrgusse ja hukatusse, kogema lõputut „kohutavat ja kirjeldamatut piina”.7
76. osas toodud ilmutus jagab hiilgavat nägemust hiilguse astmetest, kus enamik Taevase Isa lapsi, kes olid vaprad oma surelikkusele eelnevas seisus, saavad pärast lõplikku kohtuotsust suurejoonelisi õnnistusi.8 Nägemus kolmest hiilguseastmest, millest kõige madalam „ületab kogu arusaamise”9, on otsene vastulause tolleaegsele tugevale, kuid ekslikule õpetusele, et enamik inimesi on määratud põrgusse ja hukatusse.
Kui mõistate, et Joseph Smith oli vaid 26-aastane, tal oli piiratud haridus ning puudusid või olid väga väikesed teadmised keeltest, millest tõlgiti Piibel, siis näete, et ta oli tõepoolest tööriist Issanda kätes. 76. osa 17. salmis kasutas ta inspireeritult sõna ebaõiglane selle asemel, et kasutada sõna hukkamõistmine, mida kasutati Johannese evangeeliumis.10
On huvitav, et 45 aastat hiljem väitis üks anglikaani kiriku juht ja akadeemiliselt tunnustatud klassikaline õpetlane11 Frederic W. Farrar, kes kirjutas raamatu „Jeesuse Kristuse elu”12, et hukkamõistmise definitsioon ingliskeelses kuningas Jamesi Piibli versioonis oli heebrea ja kreeka keelest inglise keelde tõlkimisel tehtud vigade tulemus.13
Tänapäeval on paljud võtnud omaks arusaama, et patul ei tohiks olla mingeid tagajärgi. Nad toetavad patu tingimusteta andestamist ilma meeleparanduseta. Meie ilmutatud õpetus mitte ainult ei lükka ümber ideed, et enamik inimesi määratakse igaveseks põrgusse ja hukatusse, vaid kinnitab samuti, et Päästja lepitusest osasaamise ja taevase kuningriigi pärimise eeltingimus on käsk meelt parandada.14 Ma tunnistan, et Joseph Smith oli tõepoolest tööriist Issanda kätes Tema evangeeliumi taastamisel!
Jeesuse Kristuse evangeeliumi taastamise tõttu mõistame nii meeleparanduse kui ka „õigemeelsuse [tegude]”15 tähtsust. Me mõistame Päästja lepituse ning Tema päästvate talituste ja lepingute, sealhulgas nende, mida viiakse läbi templites, ülekaalukat tähtsust.
Õigemeelsuse teod tulenevad uskupöördumisest ja on selle viljad. Tõelise uskupöördumise kutsub esile Jumala tahte teadlik vastuvõtmine ja selle järgimisele pühendumine.16 Uskupöördumisest tulenevad tagajärjed ja õnnistused on tõeline ja püsiv rahu ning isiklik kindlustunne lõpliku õnne suhtes17 – hoolimata selle elu tormidest.
Päästja poole pöördumine muudab loomuliku inimese pühitsetud, uuesti sündinud, puhastatud inimeseks – uueks looduks Kristuses Jeesuses.18
Paljusid hoiab tõest eemal vaid see, et nad ei tea, kust seda leida
Millised on uskupöördumisest tulenevad kohustused? Liberty vanglas märkis prohvet Joseph, et on paljusid, „keda hoiab tõest eemal vaid see, et nad ei tea, kust seda leida”.19
Issanda eessõnas Õpetuse ja Lepingute raamatus esitati suures plaanis Issanda eesmärk meie jaoks. Ta kuulutas: „Mispärast, mina, Issand, teades seda häda, mis peab tulema maa elanikele, kutsusin oma teenija Joseph Smith noorema ning rääkisin temale taevast ja andsin talle käsud.” Ta ütles veel lisaks: „Et minu evangeeliumi täius saaks kuulutatud nõrkade ja lihtsate poolt maailma äärteni.”20 See hõlmab ka põhimisjonäre. See hõlmab meid kõiki. See peaks olema peamine eesmärk kõigil, keda on õnnistatud Jumala tahtesse pöördumisega. Päästja kutsub meid lahkelt olema Tema hääl ja Tema käed.21 Päästja armastus on meid juhtiv valgus. Päästja õpetas oma jüngritele: „Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad.”22 Ja Joseph Smithile ütles Ta: „Kuulutage minu evangeeliumi igale loodule, kes ei ole seda vastu võtnud.”23
Nädal pärast Kirtlandi templi pühitsemist 3. aprillil 1836, mis oli ülestõusmispüha ja ühtlasi paasapüha, ilmus Issand Josephile ja Oliver Cowderyle suurepärases nägemuses. Issand võttis templi vastu ja kuulutas: „See on selle õnnistuse algus, mis valatakse välja minu rahva pea peale.”24
Pärast seda nägemust ilmus Mooses „ja andis ‥ võtmed Iisraeli kokkukogumiseks maa neljast nurgast ja kümne suguharu juhtimiseks põhjamaalt”.28
President Russell M. Nelson, meie armastatud prohvet, kellel on needsamad võtmed, õpetas täna hommikul: „Teid, noored mehed, on hoitud selleks ajaks, mil toimub Iisraeli tõotatud kokkukogumine. Misjonil teenides mängite selles enneolematus sündmuses keskset rolli!”26
Selleks, et Päästja üleskutse jagada evangeeliumi saaks osaks sellest, kes me oleme, peame pöörduma Jumala tahte poole; me peame armastama oma ligimesi, jagama Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi ja kutsuma kõiki tulema ja vaatama. Kiriku liikmetena hoiame meeles prohvet Josephi vastust John Wentworthile, ajalehe Chicago Democrat toimetajale 1842. aastal. Ta küsis teavet Kiriku kohta. Joseph lõpetas oma vastuse, kasutades „Tõe lippu” kolmeteistkümne usuartikli eessõnana. See annab lühidalt edasi, mida tuleb saavutada:
„Ükski patune käsi ei suuda peatada töö edenemist; tagakiusajad võivad raevutseda, mässumeelsed rahvahulgad ühineda, sõjaväed kokku koguneda, laim levida, kuid Jumala tõde läheb edasi julgelt, õilsalt ja sõltumatult, kuni on läbi käinud kõik mandrid, külastanud kõiki piirkondi, levinud üle kõikide riikide ja kõlanud kõikidele kõrvadele, kuni Jumala eesmärgid on täitunud ja Suur Jehoova ütleb, et töö on tehtud.”27
See on olnud üleskutse mitmele põlvkonnale viimse aja pühadele, eriti misjonäridele. Oleme tänulikud, et keset ülemaailmset pandeemiat on usklikud misjonärid jaganud tõe lipu vaimus evangeeliumi. Misjonärid, me armastame teid! Issand palub igaühel meist jagada Tema evangeeliumi sõnades ja tegudes. Meie isiklik uskupöördumine hõlmab kohustust jagada maailmaga Jeesuse Kristuse evangeeliumi.
Evangeeliumi jagamise õnnistuste seas on suurem pöördumine Jumala tahtesse ja Jumala oma elus valitseda laskmine.28 Õnnistame teisi võimalusega kogeda „vägevat muutust ‥ südames”.29 Hingede Kristuse juurde toomises peitub tõepoolest igavene rõõm.30 Enda ja teiste pöördumise nimel töötamine on üllas ettevõtmine.31 Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.