Usuredel
Uskmatus blokeerib meie võime näha imesid, samas kui Päästjasse uskumise meelelaad avab taeva väed.
Kuidas mõjutavad eluraskused meie usku Jeesusesse Kristusesse? Ja millist mõju avaldab meie usk rõõmule ja rahule, mida me selles elus kogeme?
Oli aasta 1977. Helises telefon ja saadud sõnum rebis lõhki meie südame. Carolyn ja Doug Tebbs olid lõpetanud ülikooli ja kolisid parasjagu oma uude koju. Vanemate kvoorum oli tulnud kolimisautot laadima. Doug vaatas veel viimast korda taha ja tegi kindlaks, et tee on tagurdamiseks vaba. Mida ta aga ei näinud, oli tema väike tütar Jennie, kes valel hetkel veoauto taha sööstis. Ühe hetkega oli nende armastatud Jennie elust lahkunud.
Mis saab edasi? Kas valu, mida nad nii sügavalt tundsid, ja kujuteldamatu kaotustunne tekitab Carolyni ja Dougi vahele lepitamatu lõhe või seob see mingil viisil nende südamed kokku ja tugevdab nende usku Taevase Isa plaani?
Tee kannatustest läbi on neile olnud pikk ja valus, kuid kuskilt tuli vaimne jõud mitte kaotada lootust, vaid püsida oma teel.1 Kuidagi muutus see imeline paar veelgi kristlikumaks. Veelgi pühendunumaks. Veelgi kaastundlikumaks. Nad uskusid, et omal ajal pühitseb Jumal kannatused nende hüvanguks.2
Kuigi valu ja kaotus ei võinud ega saanud täielikult lahkuda, on Carolyn ja Doug leidnud lohutust kinnitusest, et kui nad püsivad kindlana lepingurajal, on nende armastatud Jennie igavesti nendega.3
Nende eeskuju on tugevdanud minu usku Issanda plaani. Meie ei näe kõiki asju. Tema näeb. Issand ütles Joseph Smithile Liberty vanglas, et „kõik need asjad annavad sulle kogemusi ja on sinule kasuks. Inimese Poeg on laskunud neist kõigist allapoole. Oled siis sina suurem kui tema?”4
Kui me lepime Issanda tahtega, õpetab Ta meile, kuidas Temaga koos käia.5 Kui teenisin noore misjonärina Tahitil, paluti mul anda tervendav õnnistus haigele imikule. Me panime käed tema pea peale ja õnnistasime teda, et ta paraneks. Tema tervis hakkas paremaks minema, kuid siis jäi ta taas haigeks. Õnnistasime teda teist korda, kuid tulemus oli sama. Meid paluti kolmandat korda. Me palusime Issandat, et sünniks Tema tahe. Peagi pärast seda pöördus see väike vaim tagasi oma taevasesse koju.
Kuid me tundsime rahu. Tahtsime, et see imik jääks ellu, kuid Issandal olid teised plaanid. Tema tahte vastuvõtmine meie enda tahte asemel on rõõmu leidmise võti, meie olukorrast sõltumata.
Lihtne usk Jeesusesse Kristusesse, mida kogeme siis, kui me Teda tundma õppima hakkame, võib jääda meie südamesse, kui seisame silmitsi eluraskustega. Meie usk Temasse võib juhtida ja juhib meid läbi elu keerdkäikude. Näeme tõepoolest, et elu keerukuse teisel pool on lihtsus6, kui me „Kristuses püsivana edasi [pürgime] täiusliku lootuse sära ja armastusega”.7
Osa elu eesmärgist on lubada neil potentsiaalsetel komistuskividel saada jalgkivideks, kui me ronime üles mööda usuredelit. Nimetan seda redeliks, viitamaks sellele, et usk ei seisa paigal. Meie valikute põhjal võib see kasvada või kahaneda.
Kui püüame alles ehitada usku Päästjasse, ei pruugi me täielikult mõista Jumala armastust meie vastu ja võime kuuletuda Tema seadustele kohusetundest. Armastuse asemel võib meie peamiseks motiiviks saada süütunne. Võib-olla ei ole me veel kogenud tõelist ühendust Temaga.
Kui me püüame oma usku kasvatada, võib meid segadusse ajada see, mida õpetas Jaakobus. Ta tuletas meile meelde, et „usk lahus tegudest on tõhutu”.8 Kui arvame, et kõik sõltub meist endist, võime komistada. Liigne iseendale toetumine võib takistada meie võimet pääseda ligi taevavägedele.
Aga kui me liigume tõeliselt Jeesusesse Kristusesse uskumise poole, hakkab meie mõtteviis muutuma. Me mõistame, et kuulekus ja usk Päästjasse aitavad Tema Vaimul olla alati meiega.9 Kuulekus ei ole enam ärritav, vaid muutub eesmärgiks.10 Me mõistame, et kuulekus Jumala käskudele võimaldab Tal meid usaldada. Tema usaldusega kaasneb suurem valgus. See valgus juhib meie teekonda ja võimaldab meil näha selgemalt rada, mille peaksime valima.
Kuid on veel enamat. Kui meie usk Päästjasse kasvab, täheldame väikest muutust, mis hõlmab jumalikku arusaamist meie suhtest Jumalaga – et liigume järjepidevalt eemale küsimusest „Mida mina tahan?” ja hakkame küsima „Mida Jumal tahab?”. Nagu Päästja, soovime meiegi tegutseda „mitte nõnda, kuidas mina tahan, vaid kuidas sina tahad”.11 Me tahame teha Jumala tööd ja olla tööriistaks Tema käes.12
Meie areng on igavene. President Russell M. Nelson on õpetanud, et on veel palju muud, mida Taevane Isa soovib, et me teaksime.13 Mida aeg edasi, seda paremini mõistame seda, mida Issand õpetas Joseph Smithile: „Sest kui te peate minu käske, saate te osa tema täiusest ja saate hiilguse osaliseks minus, ‥ ma ütlen teile: Te saate armu armu peale.”14
See, kui kõrgele me usuredelil ronime, on meie otsus. Vanem Neil L. Andersen õpetas: „Usk pole juhus, vaid valik.”15 Me võime teha valikuid, mis on vajalikud selleks, et kasvatada meie usku Päästjasse.
Mõelge, mis valikute mõjul laskusid Laaman ja Lemuel usuredelil allapoole, samas kui Nefi ronis kõrgemale. Kas on võimalik leida paremat näidet kui erinevus Nefi vastuse „Ma lähen ja teen”16 ning äsja inglit näinud Laamani ja Lemueli vastuse „Kuidas on võimalik, et Issand annab?”17 vahel?
Uskmatus blokeerib meie võime näha imesid, samas kui Päästjasse uskumise meelelaad avab taeva väed.
Isegi kui meie usk on nõrk, on Issanda käsi alati välja sirutatud.18 Aastaid tagasi sain ülesande korraldada ümber üks vai Nigeerias. Viimasel minutil muudeti kuupäeva. Vaias oli üks mees, kes oli otsustanud esimesel konverentsipäeval linnast ära olla. Ta ei tahtnud riskida, et teda võidakse vaiajuhatajaks kutsuda.
Eemaloleku ajal sattus ta kohutavasse õnnetusse, kuid jäi terveks. See pani teda mõtlema, miks tema elu oli päästetud. Ta mõtles tehtud otsuse üle uuesti. Ta parandas meelt ja osales alandlikult uuel toimumispäeval konverentsil. Ning jah, ta kutsuti uueks vaiajuhatajaks.
Vanem Neal A. Maxwell õpetas: „Ainult siis, kui joondame oma tahte Jumala tahtega, võime leida täieliku õnne. Kõik, mis on vähem kui see, kahandab meie õnne.”19
Kui oleme teinud „kõik, mis on meie võimuses”, siis „püsigem paigal ‥ , et näha Jumala päästet”.20 Nägin seda, kui teenisin teeniva vennana McCormicki perekonda. 21 aastat abielus olnud Mary Kay teenis ustavalt kutsetes. Ken ei olnud Kiriku liige ja tal polnud ka huvi selleks saada, kuid armastusest oma naise vastu otsustas ta käia koos temaga kirikus.
Ühel pühapäeval tundsin õhutust Keniga tunnistust jagada. Küsisin temalt selleks luba. Tema vastus oli lihtne ja selge: „Ei, aitäh.”
Olin hämmingus. Olin tundnud õhutust ja püüdsin seda järgida. Oleks olnud kerge otsustada, et olen oma osa ära teinud. Kuid pärast palvemeelset järelemõtlemist nägin, et kuigi mu kavatsused olid olnud õiged, olin toetunud liiga palju iseendale ja liiga vähe Issandale.
Hiljem naasin selle juurde, kuid teise mõttelaadiga. Otsustasin lihtsalt olla tööriistaks Issanda kätes, ilma et sooviksin muud kui Vaimu järgida. Koos oma ustava kaaslase Gerald Cardoniga sisenesime McCormickite koju.
Peagi tundsin õhutust paluda Geraldil laulda laulu „Mu Lunastaja elab, tean”.21 Ta heitis mulle küsiva pilgu, kuid kuna tal oli usku minu usku, tegi ta seda. Tuba täitis kaunis vaim. Tundsin õhutust kutsuda Mary Kayd ja nende tütart Kristinit tunnistust jagama. Kui nad seda tegid, muutus Vaim tugevamaks. Pärast Kristini tunnistust voolasid mööda Keni põski pisarad.22
Jumal oli ohjad enda kätte võtnud. Südamed ei olnud lihtsalt puudutatud, vaid igaveseks muudetud. Kakskümmend üks aastat kestnud uskmatus uhuti minema Püha Vaimu väega. Nädal hiljem sai Ken ristitud. Aasta pärast seda pitseeriti Ken ja Mary Kay Issanda kojas kokku ajaks ja kogu igavikuks.
Me olime kogenud, mida tähendab oma tahte asendamine Issanda tahtega, ja meie usk Temasse kasvas.
Kui püüate oma usuredelil ülespoole ronida, siis mõelge mõnele küsimusele, mida on esitanud Jumala prohvetid.
Kas olen lahti riietunud uhkusest?23
Kas annan oma südames koha Jumala sõnale?24
Kas lasen pühitseda oma kannatused endale kasuks?25
Kas lasen oma tahtel neelduda Isa tahtesse?26
Kui olen tundnud, nagu tahaksin laulda laulu lunastavast armastusest, siis kas tunnen niimoodi nüüd?”27
Kas lasen Jumalal oma elus valitseda?28
Kui leiate, et teie praegune teerada on vastuolus teie usuga Päästjasse, siis palun leidke tee tagasi Tema juurde. Sellest sõltub teie ja teie järglaste ülendus.
Istutagem ususeemned sügavale oma südamesse. Toitkem neid seemneid, sidudes end Päästjaga, austades Temaga sõlmitud lepinguid. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.