Paluge usus, 1. ptk teoses Pühad: Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku lugu, 1. kd, Tõe lipp, 1815–1846 (2018)
1. peatükk: Paluge usus
1. peatükk
Paluge usus
1815. aastal oli Indoneesia saar Sumbawa hiljuti sadanud vihmast lopsakas ja roheline. Pered valmistusid eesseisvaks kuivaks hooajaks, nagu nad olid teinud igal aastal põlvkondade vältel, kasvatades vulkaan Tambora jalamile rajatud põldudel riisi.
5. aprillil pärast aastakümnete pikkust uinakut ärkas mägi möirates ellu, köhides välja tuhka ja tuld. Sadade kilomeetrite kaugusel kuulsid tunnistajad midagi kahuripaugu taolist. Väikesed vulkaanipursked jätkusid mitme päeva jooksul. Seejärel, 10. aprilli õhtul plahvatas terve mägi. Kolm tulesammast purskusid taeva poole, sulandudes üheks massiivseks plahvatuseks. Sulatuli voolas mäest alla, piirates sisse selle jalamil paikneva küla. Keeristuuled raevutsesid kogu ümbruskonnas, kiskudes välja puid ja pühkides minema kodusid.1
Kaos jätkus kogu öö kuni järgmise ööni. Tuhk kattis maad kilomeetrite jagu ja merd kohati poole meetri paksuse kihina. Keskpäev tundus südaööna. Tormine meri tõusis üle kallaste, hävitades saaki ja uputades külasid. Mitu nädalat sadas Tamboras tuhka, kive ja tuld.2
Järgnevate kuude jooksul levis plahvatuse mõju üle kogu maailma. Imelised päikeseloojangud tekitasid inimestes imetlust kogu maailmas. Kuid eredad värvid varjasid vulkaanituha surmavaid mõjusid, kui see maailmale ringi peale tegi. Järgmise aasta jooksul muutus ilm ettearvamatuks ja laastavaks.3
Vulkaanipurse põhjustas Indias temperatuuri langust ja koolera tappis tuhandeid, hävitades peresid. Hiina viljakates orgudes valitsesid mõõduka kliima asemel suvised lumetormid ja üleujutused hävitasid saagi. Euroopas kahanesid toiduvarud, põhjustades näljahäda ja paanikat.4
Inimesed kõikjal otsisid selgitust ilmastiku põhjustatud kannatustele ja surmale. Pühameeste palved ja laulud kajasid India hindu templites. Hiina poeedid püüdsid leida põhjust elu valule ja kaotusele. Prantsusmaal ja Ühendkuningriigis laskusid kodanikud põlvili, kartes, et käes on Piiblis ettekuulutatud kohutavad hädad. Põhja-Ameerikas jutlustasid preestrid, et Jumal karistab eksinud kristlasi, ja hoiatasid, et äratada usulisi tundeid.
Kogu maal kogunesid inimesed hulkade viisi kirikutesse ja usulise ärkamise koosolekutele, soovides teada, kuidas saada päästetud eelseisvast hävitusest.5
Tambora vulkaani purse mõjutas Põhja-Ameerika ilmastikku kogu järgneva aasta. Kevad tõi lumesadu ja tapvad külmad ning 1816. aasta jäi meelde kui aasta, mil suve polnudki.6 Vermonti osariigis Ühendriikide kirdeosas olid kivised mäekünkad juba aastaid vaevanud talumeest Joseph Smith vanemat. Kuid sel hooajal, kui ta koos oma naise Lucy Mack Smithiga oma saaki järeleandmatu külma käes hävimas nägi, teadsid nad, et seisid silmitsi pankroti ja ebakindla tulevikuga, kui nad peaksid paigale jääma.
Neljakümne viie aastaselt ei olnud Joseph vanem enam noor mees ja mõte uuel maal kõigega algusest peale alata oli hirmutav. Ta teadis, et tema vanemad pojad, kaheksateistaastane Alvin ja kuueteistaastane Hyrum, aitaksid tal maad puhastada, maja ehitada ja vilja külvata ning koristada. Tema kolmeteistkümneaastane tütar Sophronia oli küllalt vana, et abistada Lucy’t talu majapidamistöödes. Tema nooremad pojad, kaheksaaastane Samuel ja viieaastane William, olid ka juba abiks ning kolmeaastane Katharine ja vastsündinud Don Carlos pidid ühel päeval saama küllalt vanaks, et töödes kaasa lüüa.
Tema keskmise pojaga, kümneaastase Joseph nooremaga, olid aga lood teised. Neli aastat varem oli Joseph nooremal olnud operatsioon, mille käigus eemaldati tema jalast infektsioon. Sellest ajast peale oli ta kõndinud kargu abil. Kuigi tema jalg oli paranemas, lonkas Joseph noorem valulikult ja Joseph vanem ei teadnud, kas ta kasvab kunagi nii tugevaks kui Alvin ja Hyrum.7
Olles kindlad, et võivad üksteisele loota, otsustasid Smithid jätta maha oma kodu Vermonti osariigis, et leida parem maa.8 Nagu paljud selles piirkonnas, otsustas Joseph vanem rännata New Yorgi osariiki, kus ta lootis leida hea talukoha, mille nad võiksid võlgu ära osta. Seejärel mõtles ta lasta Lucy ja lapsed järele tuua, et pere saaks alustada taas otsast peale.
Kui Joseph vanem New Yorgi osariigi poole teele asus, saatsid Alvin ja Hyrum teda mõnda aega enne hüvastijättu. Joseph vanem armastas väga oma naist ja lapsi, kuid polnud kunagi suutnud neile elus suurt stabiilsust pakkuda. Halb õnn ja ebaedukad investeeringud olid hoidnud pere vaesuses ja kindla elukohata. Ta lootis, et New Yorgis on lood teised.9
Järgmisel talvel sumpas Joseph noorem läbi lume koos oma ema, vendade ja õdedega. Nad olid teel läände Palmyra külasse New Yorgi osariigis, mille lähedal Joseph vanem oli leidnud hea maalapi ning ootas oma peret.
Kuna tema abikaasa ei saanud kolimisel abiks olla, palkas Lucy härra Howardi nende vankrit ajama. Tee peal olles käis härra Howard nende asjadega väga hoolimatult ringi ja kulutas kogu talle makstud raha hasartmängude ja alkoholi peale. Ja kui nad liitusid teise läände rändava perega, ajas ta Josephi vankrilt maha, et teise pere tütar võiks tema kõrval istuda, kui ta veoloomi juhtis.
Teades, kui valus Josephil kõndida oli, püüdsid Alvin ja Hyrum härra Howardile mõnel korral Josephi kaitseks vastu astuda. Kuid iga kord tõukas ta nad oma piitsavarrega eemale.10
Kui Joseph oleks suurem olnud, oleks ta püüdnud arvatavasti ise härra Howardile vastu astuda. Tema vigane jalg takistas tal töötamist ja mängimist, kuid tema tugev tahe kompenseeris tema keha nõrkused. Enne kui arstid olid tema jalga lõiganud ja jalaluu haige osa välja raiunud, tahtsid nad Josephi kinni siduda või anda talle valu vastu brändit juua. Kuid Joseph palus vaid, et tema isa teda hoiaks.
Ta püsis ärkvel ja ärgas kogu operatsiooni vältel, tema nägu kahvatu ja higist märg. Josephi ema, kes oli tavaliselt tugev, oli peaaegu ahastusse langenud, kui ta poisi karjeid kuulis. Pärast seda tundis ta arvatavasti, et suudab taluda kõike.11
Kui Joseph vankri kõrval lonkas, nägi ta, kuidas ema suutis vaevu härra Howardit kannatada. Nad olid juba 300 kilomeetrit rännanud ja seni oli ema ajaja halva käitumise suhtes enam kui kannatlik olnud.
Palmyrast 160 kilomeetri kaugusel valmistus Lucy järjekordseks reisipäevaks, kui nägi Alvinit enda poole jooksmas. Härra Howard oli nende asjad ja kohvrid tänavale loopinud ja tahtis nende hobuste ja vankriga minema sõita.
Lucy leidis mehe baarist. „Sama kindlalt, kui on Jumal taevas,” kuulutas ta, „kuuluvad need vanker ja hobused kui ka nendega kaasas olevad asjad mulle!”
Naine vaatas baaris ringi. See oli täis mehi ja naisi, kellest enamik olid rändajad nagu tema ise. „See mees,” ütles ta inimestele julgelt silma vaadates, „on otsustanud minult röövida kõik vahendid meie teekonna jätkamiseks, jättes mind kaheksa lapsega täielikku vaesusesse.”
Härra Howard ütles, et on juba kogu talle vankri ajamise eest makstud raha ära kulutanud ega saanud enam kaugemale minna.
„Mul ei olegi sind vaja,” ütles Lucy. „Ma ajan ise oma hobuseid.”
Ta jättis härra Howardi baari ja vandus, et viib oma lapsed nende isaga taas kokku, tulgu mis tuleb.12
Eesseisev tee oli porine ja külm, kuid Lucy viis oma pere turvaliselt Palmyrasse. Kui ta vaatas, kuidas lapsed oma isa kallistasid ja tema nägu suudlesid, tundis ta, et oli saanud tasu kõige eest, mida nad pidid kohalejõudmiseks läbi elama.
Peatselt üüris pere väikese maja linnas ja pidas nõu, kuidas endale talu soetada.13 Nad otsustasid, et parim plaan oli töötada, kuni neil on küllalt raha, et teha sissemakse metsaäärse krundi eest. Joseph vanem ja vanemad pojad kaevasid raha saamiseks kaeve, ehitasid aedu ja tegid heina, samas kui Lucy ja tütred valmistasid ja müüsid pirukaid, juureõlut ja dekoratiivseid linikuid, et perele toitu muretseda.14
Kui Joseph noorem sai vanemaks, muutus tema jalg tugevamaks ning ta suutis kergesti läbi Palmyra kõndida. Linnas kohtas ta inimesi kogu ümbruskonnast ja paljud neist pöördusid usu poole, et rahuldada vaimset janu ja mõista elu raskusi. Joseph ja tema pere ei kuulunud ühtegi kirikusse, kuid paljud nende naabrid kummardasid Jumalat ühes kõrges presbüteri kirikus, baptistide kogudusehoones ja kveekerite saalis või laagriplatsil, kus reisivad metodisti jutlustajad aeg-ajalt usulise ärkamise koosolekuid pidasid.15
Kui Joseph oli kaksteist, toimus Palmyras mitmeid usulisi arutelusid. Kuigi ta luges vähe, meeldis talle sügavalt ideede üle mõelda. Ta kuulas jutlustajaid, lootes õppida rohkem oma surematu hinge kohta, kuid jutlused muutsid teda tihti murelikuks. Need ütlesid, et ta oli patustaja patuses maailmas, abitu ilma Jeesuse Kristuse päästva armuta. Ja kuigi Joseph uskus nende sõnumit ja tundis end halvasti oma pattude pärast, ei olnud ta kindel, kuidas andestust leida.16
Ta mõtles, et kirikus käimine võiks teda aidata, kuid ta ei suutnud otsustada, millises kirikus Jumalat kummardada. Eri kirikud vaidlesid lõpmatult selle üle, kuidas inimene võib patust vabaks saada. Mõnda aega nende argumente kuulanud, tundis Joseph muret selle üle, et inimesed lugesid sama Piiblit, kuid kõik jõudsid erinevatele järeldustele selle tähenduse üle. Tema uskus, et Jumala tõde on kuskil olemas – kuid ta ei teadnud, kuidas seda leida.17
Ka tema vanemad ei olnud kindlad, kust seda leida. Lucy ja Joseph vanem tulid mõlemad kristlikest peredest ja uskusid Piiblit ja Jeesust Kristust. Lucy käis kiriku koosolekutel ja võttis sageli ka oma lapsi kaasa. Ta oli otsinud Jeesuse Kristuse õiget kirikut alates ajast, kui tema õde mitme aasta eest suri.
Kord enne Josephi sündi jäi ta raskelt haigeks ja kartis, et sureb tõde leidmata. Ta tundis, et tema ja Päästja vahel haigutab pime ja üksildane kuristik, ning ta teadis, et ei ole valmis järgmisesse ellu minema.
Sel ööl ärkvel lebades palvetas ta Jumala poole, lubades Talle, et kui Jumal ta ellu jätab, siis leiab ta õige Jeesuse Kristuse kiriku. Palvetamise ajal kõneles temale Issanda hääl ja kinnitas, et kui ta otsib, siis ta ka leiab. Ta oli pärast seda paljusid kirikuid külastanud, kuid polnud ikka veel leidnud seda õiget. Isegi kui tundus, et Päästja kirikut ei ole enam maa peal, jätkas ta otsimist, olles kindel, et kirikus käia oli parem kui kirikus mitte käia.18
Nagu tema naine janunes ka Joseph vanem tõe järele. Kuid ta arvas, et parem on mitte üheski kirikus käia, kui käia vales kirikus. Oma isa nõu järgides uuris Joseph vanem pühakirju, palvetas siiralt ja uskus, et Jeesus Kristus oli tulnud maailma päästma.19 Kuid ta ei suutnud omavahel lepitada seda, mida tundis olevat tõe, ja segadust ja ebakõla, mida nägi end ümbritsevates kirikutes. Ühel ööl nägi ta unes, et tülitsevad jutlustajad olid kui kariloomad, kes sarvedega maad kaevates ammusid, ja see süvendas tema muret, et nad ei teadnud suurt midagi Jumala kuningriigist.20
Nähes oma vanemate rahulolematust kohalike kirikute suhtes, tundis Joseph noorem veel rohkem segadust.21 Kaalul oli tema hing, kuid keegi ei suutnud anda talle rahuldavat vastust.
Kui Smithid olid rohkem kui aasta raha kogunud, oli neil küllalt raha, et teha sissemakse neljakümne-hektarilise metsatüki eest Manchesteris, mis asus Palmyrast lõuna pool. Seal, muu palgalise töö kõrvalt, kogusid nad vahtramahla, istutasid puuviljaaia ja puhastasid põllud vilja külvamiseks.22
Maatööd tehes muretses noor Joseph jätkuvalt oma pattude ja hinge heaolu pärast. Usuline ärkamine Palmyras oli vaibumas, kuid jutlustajad jätkasid võitlust pöördunute pärast seal ja kogu piirkonnas.23 Päeval ja ööl vaatas Joseph päikest, kuud ja tähti korrapäraselt ja hiilgavalt taevas veeremas ning imetles elust pulbitseva maailma ilu. Samuti vaatas ta inimesi enda ümber ja imetles nende jõudu ja arukust. Kõik paistis tunnistavat, et Jumal on olemas ja on loonud inimkonna oma näo järgi. Kuid kuidas võiks Joseph Temaga ühendust saada?24
1819. aasta suvel, kui Joseph oli kolmteist, kogunesid metodisti jutlustajad konverentsile mõne kilomeetri kaugusel Smithide talust ja käisid läbi kõik maakohad, et innustada Josephi pere sarnaseid peresid usku pöördumisele. Nende jutlustajate edu tegi muret teistele piirkonna kirikuõpetajatele ja peagi muutus võistlemine pöördunute pärast pingeliseks.
Joseph osales koosolekutel, kuulas hingestatud jutlusi ning nägi uskupöördunuid rõõmust hõiskamas. Ta soovis hüüda koos nendega, kuid tundis sageli, et viibib keset sõnasõda ja eriarvamuste möllu. „Millised neist kõikidest usulahkudest on õiged; või on nad kõik eksiteel?” küsis ta endalt. „Kui mõni neist on õige, siis milline see on ja kuidas mina seda teada saaksin?” Ta teadis, et vajab Kristuse armu ja halastust, kuid kuna nii paljud inimesed ja kirikud vaidlesid usulistes küsimustes, ei teadnud ta, kust seda leida.25
Lootus, et ta võib leida vastuseid ja rahu oma hingele, tundus kättesaamatuna. Ta ei mõistnud, kuidas keegi võib leida tõde kogu selle segaduse keskel.26
Ühel jutlusel osaledes kuulis Joseph kirikuõpetajat tsiteerimas Uue Testamendi Jaakobuse kirja esimesest peatükist. „Aga kui kellelgi teist on puudu tarkusest, see palugu Jumalalt, kes kõigile annab suisa ega tee etteheiteid.”27
Joseph läks koju ja luges seda kirjakohta Piiblis. „Iial ei ole ükski pühakirjakoht tunginud inimsüdamesse suurema jõuga kui tookord see minu omasse,” meenutas ta hiljem. „See näis võimsa jõuna valguvat mu südame igasse soppi. Ma mõtlesin sellest ikka ja jälle, teades, et kui keegi vajab tarkust Jumalalt, siis olen see mina, sest ma ei teadnud, mida teha.” Ta oli varem uurinud Piiblit, nagu sisaldaks see kõiki vastuseid. Kuid nüüd ütles Piibel talle, et ta võis pöörduda otse Jumala poole, et saada isiklikke vastuseid oma küsimustele.
Joseph otsustas palvetada. Ta polnud kunagi varem valju häälega palvetanud, kuid ta lootis Piibli lubadusele. „Palugu usus, ilma kahtlemata” õpetas see.28 Jumal võtab tema küsimusi kuulda – isegi kui need peaksid kohmakana kõlama.