Saa valvsaks, 4. ptk teoses „Pühad: Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku lugu”, 1. kd, „Tõe lipp”, 1815–1846 (2018).
4. peatükk: „Saa valvsaks”
4. PEATÜKK
Saa valvsaks
Kahekümne ühe aastane Emma Hale kuulis Joseph Smithist esmakordselt, kui ta tuli tööle Josiah Stowelli tallu 1825. aastal. Josiah oli palganud selle noore mehe ja tema isa aitamaks leida tema maal peidetud varandust.1 Kohalikud legendid väitsid, et sadu aastaid varem oli üks maadeavastajate grupp kaevandanud hõbedat ja varanduse sinna peitnud. Olles teadlik Josephi andest nägijakivide kasutamisel, pakkus Josiah talle head palka ja osa leiust, kui ta seda otsida aitab.2
Emma isa Isaac toetas seda ettevõtmist. Kui Joseph ja tema isa tulid Palmyrast 250 kilomeetri kaugusel asuvasse Stowelli tallu Harmonys Pennsylvania osariigis, oli Isaac nende lepingu allakirjutamisel tunnistajaks. Samuti lubas ta töölistel oma majas elada.3
Emma kohtus Josephiga peatselt pärast seda. Joseph oli Emmast noorem, 180 cm pikk ja nägi välja kui mees, kes oli harjunud kõvasti tööd tegema. Tal olid sinised silmad ja hele jume ning kõndides lonkas natuke. Ta tegi õigekeeles vigu ja kasutas mõnikord enda väljendamiseks liiga palju sõnu, kuid ta näitas kõneledes välja loomulikku intelligentsust. Noormees ja tema isa olid head mehed, kes eelistasid omaette Jumalat kummardada, selle asemel et koos Emma ja tema perega kirikus käia.4
Nii Josephile kui Emmale meeldis looduses olla. Lapsepõlvest peale oli Emmale meeldinud hobustega ratsutada ja kodu lähedal jões kanuuga sõita. Joseph ei olnud oskuslik ratsutaja, kuid ta oli osav maadluses ja pallimängudes. Ta tundis end teiste juures vabalt ja naeratas tihti ning viskas sageli nalja ja rääkis naljalugusid. Emma oli tagasihoidlikum, kuid talle meeldisid head naljad ja ta oskas igaühega rääkida. Talle meeldis samuti lugeda ja laulda.5
Nädalate möödudes õppis Emma Josephit paremini tundma ja tema vanemad muretsesid nende suhte pärast. Joseph oli vaene tööline teisest osariigist ja nemad lootsid, et nende tütre huvi tema vastu kaob ning tütar abiellub mõne orus elava rikka pere võsuga. Emma isa muretses samuti aardejahi pärast ja kahtlustas Josephi rolli selles. Isaac Hale ei tundunud hoolivat sellest, et Joseph püüdis veenda Josiah Stowelli otsinguid pooleli jätma, kui sai selgeks, et need kuhugi ei vii.6
Emmale meeldis Joseph rohkem kui ükski teine mees, keda ta tundis, ja ta ei lõpetanud temaga koos ajaveetmist. Kui Josephil õnestus veenda Josiah’t hõbeda otsimine pooleli jätma, jäi ta Harmonysse Josiah’ tallu tööle. Mõnikord töötas ta samuti Joseph ja Polly Knighti, piirkonna teiste talupidajate juures. Kui ta parasjagu ei töötanud, külastas ta Emmat.7
Peagi sai Josephist ja tema nägijakivist Harmoni kuulujuttude aines. Mõned linna vanemad inimesed uskusid nägijatesse, kuid paljud nende lapsed ja lapselapsed mitte. Josiah’ sugulane, väites, et Joseph oli tema onu ära kasutanud, viis noore mehe kohtusse ja süüdistas teda pettuses.
Kohaliku kohtuniku ees seistes selgitas Joseph, kuidas ta selle kivi leidnud oli. Joseph vanem tunnistas, et oli pidevalt palunud Jumalal näidata neile Tema tahet Josephi imelise nägija anni pärast. Lõpuks seisis kohtu ees Josiah ja ütles, et Joseph ei olnud teda petnud.
„Kas ma mõistan õigesti,” küsis kohtunik, „et sa usud, et see süüalune suudab näha kivi abil?”
„Ei,” vastas Josiah. „Ma tean, et see on tõsi.”
Josiah oli kogukonnas tuntud kui auväärne mees ja inimesed uskusid tema sõna. Lõpuks ei ilmnenud uurimisel mingeid tõendeid selle kohta, nagu oleks Joseph teda petnud, ja kohtunik lükkas süüdistuse tagasi.8
1826. aasta septembris naasis Joseph mäekünka juurde plaatide järele, kuid Moroni ütles, et ta polnud ikka veel valmis neid saama. „Lõpeta rahakaevajatega seltsimine,” ütles ingel talle. Nende seas oli pahelisi mehi.9 Moroni andis talle veel ühe aasta, et joondada tema tahe Jumala tahtega. Kui ta seda ei tee, siis ei usaldata plaate kunagi tema hoolde.
Samuti ütles ingel talle, et ta järgmine kord kellegi endaga kaasa tooks. See oli sama palve kui esimesel korral, mil Joseph mäekünka juures käis. Kuid kuna Alvin oli surnud, oli Joseph segaduses.
„Kes on õige inimene?” küsis ta.
„Sa tunned ta ära,” ütles Moroni.
Joseph otsis Issanda juhatust oma nägijakivi kaudu. Ta sai teada, et õige inimene on Emma.10
Josephit tõmbas Emma poole kohe, kui ta teda kohtas. Nagu Alvin, oli ta keegi, kes võis tal aidata saada selliseks meheks, keda Issanda vajas oma tööd tegema. Kuid Emma oli palju enamat. Joseph armastas teda ja soovis temaga abielluda.11
Detsembris sai Joseph kahekümne ühe aastaseks. Varem oli ta lasknud ennast tõmmata siiapoole ja sinnapoole ootustel, mida seadsid inimesed, kes soovisid tema annet ära kasutada.12 Kuid pärast viimast külastust mäekünkale teadis ta, et pidi tegema enamat, et valmistada ennast ette plaatide saamiseks.
Enne Harmonysse naasmist rääkis Joseph oma vanematega. „Ma olen otsustanud abielluda,” ütles ta neile, „ja kui teil pole vastuväiteid, siis on Emma Hale minu väljavalitu.” Tema vanemad olid tema otsusega rahul ja Lucy innustas teda pärast abiellumist nende juurde elama asuma.13
Joseph veetis tol talvel võimalikult palju aega koos Emmaga, laenates mõnikord Knightide saani, kui lumi Haleside juurde minemise raskeks muutis. Kuid tüdruku vanematele ta ikka veel ei meeldinud ja tema püüdlused nende südamed võita luhtusid.14
1827. aasta jaanuaris külastas Emma Stowellide kodu, kus nad võisid koos Josephiga aega veeta, ilma et Emma pere neid halvustavalt vaataks. Seal tegi Joseph Emmale abieluettepaneku ja esiti paistis Emma olevat üllatunud. Ta teadis, et tema vanemad on selle abielu vastu.15 Kuid Joseph palus tal selle üle mõelda. Neil oleks olnud võimalus koos minema joosta.
Emma mõtles abieluettepaneku üle. Josephiga abiellumine oleks valmistanud tema vanematele pettumust, kuid valik oli tema ja ta armastas Josephit.16
Veid aega hiljem, 18. jaanuaril 1827 abiellusid Joseph ja Emma kohaliku rahukohtuniku kodus. Seejärel läksid nad Manchesteri ja alustasid kooselu Josephi vanemate uues kodus. Maja oli mugav, kuid Joseph vanem ja Lucy olid selle eest liiga palju raha maksnud, oma maksetega hätta jäänud ja kaotanud kinnisvara. Nüüd rentisid nad seda maja uutelt omanikelt.17
Smithidele meeldis, et Joseph ja Emma nende juures elavad. Kuid nende poja jumalik kutse muutis neid ärevaks. Piirkonna inimesed olid kuulnud kuldplaatidest ja läksid neid mõnikord otsima.18
Ühel päeval läks Joseph linna asju ajama. Vanemad ootasid teda õhtusöögiks koju ja tundsid muret, kui ta ei naasnud. Nad ootasid tunde ega suutnud magada. Lõpuks avas Joseph ukse ja vajus väsinult toolile.
„Miks sa nii hilja tuled?” küsis tema isa.
„Ma sain oma elu kõige tõsisema noomimise,” ütles Joseph.
„Kes sind noomis?” tahtis isa teada.
„See oli Issanda ingel,” vastas Joseph. „Ta ütles, et ma olen olnud väga hooletu.” Tema järgmine Moroniga kohtumise päev oli peagi saabumas. „Mul on palju tööd teha,” ütles Joseph. „Ma pean hakkama tegema asju, mida Jumal on mul teha käskinud.”19
Pärast sügislõikust reisisid Josia Stowell ja Joseph Knight äri asjus Manchesteri. Mõlemad mehed teadsid, et Josephil on käes aeg neljandat korda mäekünkale minna ja nad tahtsid innukalt teada, kas Moroni usaldab viimaks plaadid tema kätte.
Kohalikud aardeotsijad teadsid samuti, et oli käes aeg, mil Joseph ülestähendused enda kätte saab. Hiljuti oli üks neist, Samuel Lawrence, plaate otsides mäeküngast läbi kamminud. Muretsedes, et Samuel võib probleeme tekitada, saatis Joseph oma isa 21. septembri õhtul Samueli majja, et isa tal silma peal hoiaks, ja juhul kui paistab, et Samuel tahab mäekünkale minna, teda takistaks.20
Joseph seadis end seejärel minekuvalmis, et plaadid ära tuua. Tema igaaastane külastus pidi leidma aset järgmisel päeval, kuid jõudmaks ette aardeotsijatest, plaanis ta saabuda mäekünkale natuke pärast südaööd – 22. septembri varahommikul – ajal, mil keegi ei arvanud teda väljas olevat.
Kuid ta pidi ikka veel leidma võimaluse plaate pärast kättesaamist kaitsta. Kui enamik perest oli magama läinud, palus ta vaikselt, kas emal on lukustatavat kasti. Lucyl ei olnud sellist kasti ja ta muutus murelikuks.
„Pole midagi,” ütles Joseph. „Praegu ajan ma ka ilma selleta läbi.”21
Peatselt tuli Emma ratsutamisriietes ja tema ja Joseph ronisid Joseph Knighti vankrisse ja sõitsid öösse.22 Kui nad mäekünka juurde jõudsid, ootas Emma vankris senikaua, kui Joseph ronis mäekallakust üles paika, kuhu plaadid olid peidetud.
Moroni ilmus ja Joseph võttis kuldplaadid ja nägijakivid kivikastist välja. Enne kui Joseph asus mäest alla minema, tuletas Moroni talle meelde, et ta ei näitaks plaate kellelegi, välja arvatud neile, kelle Issand on määranud, lubades talle, et kui ta teeb kõik, mis tema võimuses, et plaate hoida, siis neid kaitstakse.
„Sa pead olema hoolas ja ustav sinule antud ülesandes,” ütles Moroni talle, „või muidu saavad pahelised inimesed sinu üle võimust, sest nad proovivad iga plaani ja kavalusega neid sinult ära võtta. Ja kui sa ei kuuletu alati, siis saadab neid edu.”23
Joseph kandis plaadid mäest alla, kuid enne kui ta vankrini jõudis, pani ta need õõnsa puutüve sisse, et neid kaitsta, kuni ta endale lukustatava kasti muretseb. Seejärel otsis ta Emma üles ja nad naasid koju, kui päike juba tõusma hakkas.24
Smithide kodus ootas Lucy ärevalt Josephit ja Emmat, samas kui ta Joseph vanemale, Joseph Knightile ja Josiah Stowellile hommikusööki serveeris. Ta süda lõi töötades kiiresti, kartes, et tema poeg naaseb ilma plaatideta.25
Natuke aega hiljem astusid Joseph ja Emma majja. Lucy proovis näha, kas Josephil on plaadid kaasas, kuid tema tühje käsi nähes lahkus värisedes toast.
Joseph läks talle järele. „Ema,” ütles ta, „ära muretse.” Ta ulatas talle taskurätikusse mähitud eseme. Läbi taskurätiku tundis Lucy eset, mis näis olevat nagu suured prillid. Need olid Uurim ja Tummim, nägijakivid, mille Issand oli valmistanud plaatide tõlkimiseks.26
Lucy muutus elevaks. Joseph nägi välja, nagu oleks suur koorem tema õlgadelt langenud. Kuid kui ta majas teistega ühines, tegi ta kurva näo ja sõi oma hommikusööki vaikides. Kui ta oli lõpetanud, toetas ta oma pea kurvalt kätele. „Ma olen pettunud,” ütes ta Joseph Knightile.
„Mul on kahju,” ütles vanem mees.
„Ma olen väga pettunud,” kordas Joseph ja tema nägu muutus naeruseks. „See on kümme korda parem, kui ma ootasin!” Ta kirjeldas plaatide suurust ja kalu ning rääkis erutunult Uurimist ja Tummimist.
„Ma võin näha mida tahes,” ütles ta. „Need on imelised.”27
Päev pärast plaatide saamist läks Joseph läheduses olevasse linna kaevu parandama, et koguda raha lukustatava kasti jaoks. Samal hommikul, ajades asju Smithide kodust teisel pool mäeküngast, kuulis Joseph vanem, kuidas meestejõuk plaanis kuldplaadid varastada. „Me saame plaadid kätte,” ütles üks neist, „Joe Smithi ja kõikide põrgukuradite kiuste.”
Ehmunult naasis Joseph vanem koju ja rääkis sellest Emmale. Emma ütles, et ei tea, kus plaadid on, kuid oli kindel, et Joseph hoidis neid kaitstud kohas.
„Jah,” Vastas Joseph vanem, „kuid tuleta meelde, et Eesav kaotas väikese asja pärast oma õnnistuse ja esmasünniõiguse. Nii võib juhtuda ka Josephiga.”28
Kindlustamaks, et plaadid on kaitstud, istus Emma hobuse selga ja sõitis rohkem kui tund aega tallu, kus Joseph töötas. Ta leidis Josephi kaevu juurest, päevatööst mudase ja higisena. Ohust kuuldes vaatas Joseph Uurimisse ja Tummimisse ja nägi, et plaadid on kaitstud.
Kodus käis Joseph vanem maja juures edasi-tagasi, iga minuti tagant teele vaadates, kuni nägi Josephit ja Emmat.
„Isa,” ütles Joseph tema juurde ratsutades, „kõik on täiesti kaitstud, muretsemiseks pole mingit põhjust.”29
Kuid oli aeg tegutseda.
Mäekünka juurde kiirustades leidis Joseph puutüve, kuhu ta oli plaadid peitnud, ja mässis need hoolikalt särgi sisse.30 Seejärel lipsas ta metsa ja asus kodu poole teele, silmadega ohtu otsides. Mets varjas teda peateel liikuvate inimeste eest, kuid pakkus varastele hulgaliselt peidukohti.
Ülestähenduste raskuse tõttu jõudu pingutades trampis Joseph nii kiiresti kui suutis läbi metsa. Tema ees blokeeris mahalangenud puu tema teed ja kui ta sellest üle hüppas, tundis ta, kuidas miski kõva teda tagant lõi. Ümber pööranud, nägi ta enda poole jooksvat meest, kes oma püssi nuiana vehkis.
Ühe käega kõvasti plaate hoides lõi Joseph mehe pikali ja pages sügavamale tihnikusse. Ta jooksis umbes kilomeetri jagu, kui teine mees puu tagant välja kargas ja teda oma püssipäraga lõi. Joseph tõukas mehe eemale ja sööstis minema, püüdes meeleheitlikult metsast välja jõuda. Kuid enne kui ta kaugemale jõudis, ründas teda kolmas mees, kes lõi teda nii tugevasti, et see ta tuikuma pani. Jõudu kogunud, lõi Joseph meest tugevasti ja jooksis kodu poole.31
Kui ta koju jõudis, tormas Joseph uksest sisse, raske kandam kaenla all. „Isa,” hüüdis ta, „ma tõin plaadid ära.”
Tema neljateistaastane õde Katharine aitas tal kompsu laua peale panna, kui ülejäänud pere tema ümber kogunes. Joseph nägi, et tema isa ja noorem vend William tahtsid plaadid särgi seest välja võtta, kuid ta peatas nad.
„Kas me ei tohi neid näha?” küsis Joseph vanem.
„Ei,” vastas Joseph. „Ma olin esimesel korral sõnakuulmatu, kuid kavatsen seekord kuulekas olla.”
Ta ütles neile, et võivad plaate läbi riide katsuda ja tema vend William tõstis paki üles. See oli raskem kui kivi ja William täheldas, et sellel olid lehed, mis liikusid nagu raamatulehed.32 Joseph saatis oma noorema venna Don Carlose lukustatava kasti järele Hyrumi juurde, kes elas oma naise Jerusha ja nende vastsündinud tütrega natuke maad eemal.
Hyrum saabus peagi, ja kohe kui plaadid olid kasti lukustatud, vajus Joseph voodi peale ja rääkis oma perele metsas olnud meestest.
Rääkides tundis ta, et tema käsi valutab. Mingil hetkel rünnakute ajal oli ta oma pöidla välja väänanud.
„Ma pean rääkimise lõpetama,” sõnas ta äkitselt, „ja laskma sul oma pöidla paika panna.”33