Jumala anni ja väega, 6. ptk teoses „Pühad: Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku lugu”, 1. kd, „Tõe lipp”, 1815–1846 (2018).
6. peatükk: „Jumala anni ja väega”
6. peatükk
Jumala anni ja väega
Kui Joseph 1828. aasta suvel Harmony’sse naasis, ilmus talle taas Moroni ja võttis plaadid ära. „Kui oled küllalt alandlik ja vaga,” ütles ingel, „saad need 22. septembril tagasi.”1
Pimedus kattis Josephi meele.2 Ta teadis, et oli tegutsenud valesti, eirates Jumala tahet ja usaldades käsikirja Martini kätte. Nüüd ei usaldanud Jumal talle enam plaate ega tõlkijaid. Ta tundis, et oli väärt mistahes karistust, mida taevad talle saata otsustasid.3
Süütundest ja kahetsusest koormatuna laskus ta põlvili, tunnistas üles oma patud ja anus andestust. Ta mõtiskles selle üle, mida oli valesti teinud ja mida saaks paremini teha, kui Issand tal uuesti tõlkida laseks.4
Ühel juulikuu päeval jalutas Joseph veidi maad oma majast eemal, kui talle ilmus Moroni. Ingel ulatas talle tõlkijad ja Joseph nägi nendes jumalikku sõnumit: „ Jumala töid ja kavatsusi ja eesmärke ei saa nurja ajada, samuti ei või need minna tühja.”5
Sõnad olid rahustavad, kuid neile järgnes etteheide. „Kui täpsed olid sinu käsud,” ütles Issand. „Sa poleks tohtinud karta inimesi rohkem kui Jumalat.” Ta käskis Josephil olla pühade asjadega ettevaatlikum. Ülestähendus kuldplaatidel oli tähtsam kui Martini maine või Josephi soov inimestele meele järele olla. Jumal oli valmistanud selle, et uuendada oma muistset lepingut ja õpetada kõiki rahvaid toetuma pääste saamiseks Jeesusele Kristusele.
Issand innustas Josephit pidama meeles Tema halastust. „Paranda meelt sellest, mida sa oled teinud,” käskis Ta, „ja sa oled endiselt väljavalitud.” Taas kord kutsus Ta Josephi oma prohvetiks ja nägijaks. Kuid Ta hoiatas, et Joseph kuuletuks Tema sõnale.
„Kui sa seda ei tee,” kuulutas Ta, „jäetakse sind maha ja sa saad olema nagu teised inimesed ning sul pole enam andi.”6
Sel sügisel reisisid Josephi vanemad lõunasse Harmonysse. Peaaegu kaks kuud oli möödunud ajast, kui Joseph oli lahkunud nende kodust Manchesteris ja nad polnud temast midagi kuulnud. Nad kartsid, et suvel toimunu oli talle laastavalt mõjunud. Mõne nädala jooksul oli ta kaotanud oma esimese lapse, peaaegu kaotanud oma naise ja kaotanud käsikirjalehed. Nad tahtsid teha kindlaks, et tema ja Emmaga on kõik korras.
Vähem kui kaks kilomeetrit nende sihtkohast nägid Joseph vanem ja Lucy oma suureks rõõmuks Josephit seismas nende ees teel rahuliku ja õnnelikuna. Ta rääkis neile, kuidas oli kaotanud Jumala usalduse, meelt parandanud ja ilmutuse saanud. Issanda noomitus oli teda torganud, kuid nagu vana aja prohvetid kirjutas ta ilmutuse üles, et teised võiksid seda lugeda. See oli esimene kord, kui ta oli kirjutanud üles Issand sõnu temale.
Joseph rääkis samuti oma vanematele, et Moroni oli plaadid ja tõlkijad tagasi toonud. Josephi sõnul paistis ingel rahulolev. „Ta ütles mulle, et Issand armastas mind minu ustavuse ja alandlikkuse pärast.”
Ülestähendus oli nüüd turvaliselt majas ühte kirstu peidetud. „Emma on mulle praegu kirjutajaks,” rääkis Joseph neile, „aga ingel ütles, et Issand läkitab kellegi mulle kirjutajaks ja ma usun, et ta seda ka teeb.”7
Järgmisel kevadel reisis Martin Harris Harmonysse halbu uudiseid tooma. Tema abikaasa oli kohtule kaebuse esitanud, väites, et Joseph on petis, kes teeskleb, et tõlgib kuldplaate. Martin ootas nüüd kutset kohtu ette tunnistama minekuks. Ta oleks pidanud ütlema, et Joseph on teda petnud, või muidu oleks Lucy ka teda pettuses süüdistanud.8
Martin nõudis Joephilt rohkem tõestusmaterjali, et plaadid on tõesti olemas. Ta tahtis kohtule tõlkimisest rääkida, kuid kartis, et inimesed ei usu teda. Lucy oli ju Smithide kodu läbi otsinud ega leidnud kuldplaate. Ja kuigi Martin oli teeninud kaks kuud Josephi kirjutajana, ei olnud ta kunagi plaate näinud ega saanud tunnistada, et on.9
Joseph viis selle küsimuse Issanda ette ja sai oma sõbra jaoks vastuse. Issand ei ütelnud Martinile, mida kohtus rääkida, ega andnud talle ka rohkem tõendusmaterjali, seni kuni Martin polnud otsustanud ennast alandada ja usku rakendada. „Kui nad ei taha minu sõnu uskuda, ei usuks nad sind, mu teenija Joseph, ka siis, kui oleks võimalik, et sa näitaksid nendele kõiki neid asju, mis ma olen sinule andnud.”
Kuid Issand lubas kohelda Martinit halastavalt, kui ta teeb nii, nagu Joseph oli teinud tol suvel, ja alandab ennast, usaldab Jumalat ja õpib oma vigadest. Issand ütles, et kolm ustavat tunnistajat näevad plaate, kui aeg on küps, ja Martin võib olla üks neist, kui ta lõpetab teiste heakskiidu otsimise.10
Enne rääkimise lõpetamist kuulutas Issand: „Kui see sugupõlv ei tee oma südant kõvaks,” ütles Ta, „rajan ma nende keskele oma kiriku.”11
Joseph mõtiskles nende sõnade üle, kui Martin ilmutust maha kirjutas. Siis kuulasid nad koos Emmaga, kuidas Martin need sõnad ette luges, ja kontrollisid nende õigsust. Lugemise ajal astus tuppa Emma isa ja jäi kuulama. Kui nad lõpetasid, küsis ta, kelle sõnad need on.
„Jeesuse Kristuse sõnad,” selgitasid Joseph ja Emma.
„Ma pean kogu seda asja pettekujutelmaks,” sõnas Isaac. „Loobuge sellest.”12
Emma isa eirates võttis Martin oma koopia ilmutusest ja asus postitõllaga koduteele. Ta oli tulnud Harmonysse plaatide kohta tõendusmaterjali otsima ja lahkus ilmutusega, mis tunnistas nende reaalsusest. Ta ei saanud seda kohtus kasutada, kuid ta naasis Palmyrasse teadmisega, et Issand on temast teadlik.
Hiljem, kui Martin kohtuniku ees seisis, andis ta lihtsa ja vägeva tunnistuse. Kätt taeva poole tõstes tunnistas ta kuldplaatide olemasolust ja kuulutas, et oli vabast tahtest andnud Josephile viiskümmend dollarit Issanda töö tegemiseks. Ilma tõendusmaterjalita, mis Lucy süüdistusi toetaks, jättis kohus hagi rahuldamata.13
Samal ajal jätkas Joseph tõlkimist, palvetades, et Issand saadaks peatselt uue kirjutaja.14
Manchesteris peatus Josephi vanemate juures noor mees Oliver Cowdery. Oliver oli Josephist aasta noorem ja 1828. aasta sügisel oli ta hakanud Smithi talukohast kaks kilomeetrit lõuna pool asuvas koolis õpetajaks.
Õpetajad peatusid tihti oma õpilaste perede juures ja kui Oliver kuulis kuulujutte Josephist ja kuldplaatidest, küsis ta, kas võib Smithide juures peatuda. Alguses suutis ta perelt vaid mõned üksikasjad välja uurida. Varastatud käsikiri ja kohalikud kuulujutud olid muutnud nad ettevaatlikuks ja nad pigem vaikisid.15
Kuid 1828.–1829. aasta talvel, kui Oliver Smithide lapsi õpetas, teenis ta oma võõrustajate usalduse. Umbes sel ajal oli Joseph vanem naasnud reisilt Harmonysse ilmutusega, mis kuulutas, et Issand oli alustamas imelist tööd.16 Selleks ajaks oli Oliver tõestanud, et on siiras tõeotsija, ja Josephi vanemad avaldasid talle nende poja jumaliku kutse.17
See, mida nad rääkisid, paelus Oliveri ja ta soovis tõlkimisel abiks olla. Nagu Joseph polnud ka Oliver rahul tolleaegsete kirikutega ja uskus imede Jumalasse, kes ilmutas ikka veel rahvale oma tahet.18 Kuid Joseph ja kuldplaadid olid kaugel ja Oliver ei teadnud, kuidas ta saaks töös abiks olla, kui ta Manchesteri jääb.
Ühel kevadpäeval, kui vihma kõvasti vastu Smithide katust sadas, rääkis Oliver Smithide perele oma soovist minna pärast kooliaasta lõppu Harmonysse, et Josephit aidata. Lucy ja Joseph vanem innustasid teda küsima Issandalt, kas tema soovid on õiged.19
Magama heites palvetas Oliver privaatselt, et teada, kas see, mida ta oli kuldplaatide kohta kuulnud, oli õige. Issand näitas talle nägemuses kuldplaate ja Josephi püüdlusi neid tõlkida. Ta tundis rahu ja teadis, et peaks vabatahtlikuna Josephile kirjutajaks hakkama.20
Oliver ei rääkinud kellelegi sellest palvest. Kuid kohe kui kooliaasta lõppes, asus Oliver koos Josephi venna Samueliga jalgsi teele Harmony poole, mis asus rohkem kui kahesaja kilomeetri kaugusel. Tee oli külm ja kevadvihmast porine ning selleks ajaks, kui nad Samueliga Josephi ja Emma ukseni jõudsid, oli Oliveri varvas külmavõetud. Kuid ta oli täis indu, et nendega tutvuda ja näha omast käest, kuidas Issand noore prohveti kaudu tööd teeb.21
Kui Oliver Harmonysse saabus, tundus nagu oleks ta alati seal olnud. Joseph vestles temaga hilise tunnini, kuulas tema lugu ja vastas tema küsimustele. Oli selge, et Oliver oli saanud hea hariduse, ja Joseph võttis varmalt vastu tema pakkumise kirjutajana tegutseda.
Pärast Oliveri saabumist oli Josephi esimeseks ülesandeks leida koht, kus töötada. Ta palus Oliveril kirjutada leping, milles Joseph lubas maksta oma äiale väikese maja eest, kus ta koos Emmaga elas, ja ka küüni, põllumaa ja lähedal asuva oja eest.22 Oma tütre heaolu silmas pidades nõustusid Emma vanemad lepingu tingimustega ja lubasid vaigistada oma naabrite hirme Josephi suhtes.23
Samal ajal asusid Joseph ja Oliver tööle. Nad töötasid koos hästi nädalate viisi, sageli oli Emma koos nendega oma igapäevaseid toimetusi tegemas.24 Mõnikord tõlkis Joseph, vaadates läbi tõlkijate ja lugedes plaatidel olevaid kirjamärke inglise keeles.
Sageli leidis ta, et mugavam on kasutada ühtainust nägijakivi. Ta pani nägijakivi oma mütsi sisse, kattis oma näoga mütsiava, et valgus siise ei paistaks, ja vaatas kivi peale. Pimeduses paistis kivist valgus, näidates sõnu, mida Joseph ette luges, samas kui Oliver need kiirelt üles kirjutas.25
Issanda juhatusel ei püüdnud Joseph uuesti tõlkida kaotatud lehekülgi. Selle asemel läksid nad Oliveriga ülestähenduse tõlkimisega edasi. Issand ilmutas, et Saatan oli ahvatlenud pahelisi inimesi võtma need lehed, muutma nende sõnu ja kasutama neid, et tõlget kahtluse alla seada. Kuid Issand kinnitas Josephile, et Ta oli inspireerinud muistseid prohveteid, kes kaasasid plaatidele teise, täielikuma ülestähenduse kaduma läinud materjalist.26
„Ma ajan segadusse need, kes on muutnud mu sõnad,” ütles Issand Josephile. „Ma näitan neile, et minu tarkus on suurem kui kuradi kavalus.”27
Josephi kirjutajana tegutsemine pakkus Oliverile põnevust. Päev päeva järel kuulas ta oma sõpra dikteerimas kahe suure tsivilisatsiooni, nefilaste ja laamanlaste keerukat ajalugu. Ta õppis õigemeelsetest ja pahelistest kuningatest, rahvast, kes sattus vangistusse ja lasti vabaks, muistsetest prohvetitest, kes kasutasid nägijakive, et tõlkida ülestähendusi, mis leiti luudega kaetud väljadelt. Josephi sarnaselt oli see prohvet ilmutaja ja nägija, keda õnnistati Jumala anni ja väega.28
Ülestähendus tunnistas üha uuesti ja uuesti Jeesusest Kristusest ja Oliver nägi, kuidas prohvetid juhtisid muistset kirikut ja kuidas tavalised mehed ja naised tegid Jumala tööd.
Kuid Oliveril oli ikka palju küsimusi Issanda töö kohta ja ta janunes vastuste järele. Joseph küsis tema jaoks Uurimi ja Tummimi kaudu ilmutust ja Issand vastas. „Seepärast, kui sa palud minult, siis sa saad,” kuulutas Ta. „Kui sa küsid, saad sa teadma saladusi, mis on suured ja imepärased.”
Issand innustas Oliveri tuletama meelde tunnistust, mille ta oli saanud enne Harmonysse tulemist, mille Oliver oli enda teada jätnud. „Kas ma ei rääkinud rahu sinu meelele selles asjas? Millist suuremat tõendust sa võid saada kui see, mis tuleb Jumalalt?” küsis Issand. „Kui ma olen rääkinud sulle asju, mida ükski inimene ei tea, kas sa pole siis saanud tõendust?”29
Oliver oli hämmastunud. Ta rääkis kohe Josephile oma salapalvest ja jumalikust tunnistusest, mille ta oli saanud. Ta ütles, et keegi ei oleks võinud sellest teada, välja arvatud Jumal, ja teadis nüüd, et see töö on õige.
Nad hakkasid taas tööle ja Oliver tahtis teada, kas ka tema võiks tõlkida.30 Ta uskus, et Jumal suudab töötada selliste tööriistade kaudu nagu nägijakivid ja ta oli varem kasutanud veesoonte vardaid, et leida vett ja mineraale. Kuid ta polnud kindel, kas tema varras töötab Jumala väega. Ilmutuse protsess oli talle ikka veel saladus.31
Joseph läks jällegi Oliveri küsimusega Issanda ette ja Issand ütles Oliverile, et tal on vägi saada teadmist, kui ta küsib usus. Issand kinnitas, et Oliveri varras töötab Jumala väega nagu Aaroni kepp Vanas Testamendis. Seejärel õpetas ta Oliverile ilmutusest. „Ma räägin sulle sinu meeles ja sinu südames Püha Vaimu kaudu,” kuulutas Ta. Nüüd, vaata, see on ilmutuse vaim.”
Ta ütles Oliverile samuti, et ta võib tõlkida nagu Joseph, kui toetub usule. „Pea meeles,” ütles Issand, „et ilma usuta ei suuda sa teha midagi.”32
Pärast seda ilmutust oli Oliver innukas tõlkima. Ta järgis Josephi eeskuju, kuid kui sõnad ei ilmunud kergelt, tundis ta pettumust ja segadust.
Joseph nägi oma sõbra heitlust ja tundist talle kaasa. Tal oli läinud kaua aega, et häälestada tema süda ja meel tõlkimistööle, kuid Oliver paistis arvavat, et suudab selle kiirelt selgeks saada. Vaimsest annist üksi ei piisanud. Ta pidi seda aja jooksul kasvatama ja arendama, et Jumala töös kasutada.
Oliver andis peagi tõlkimise osas alla ja küsis Josephilt, miks tal see polnud õnnestunud.
Joseph küsis Issandalt. „Sa oled arvanud, et ma annan selle sulle, kui sa ei mõtle midagi peale selle, et lihtsalt küsid minu käest,” vastas Issand. „Sa pead selle läbi mõtlema oma meeles; seejärel pead sa küsima minu käest, et kas see on õige.”
Issand käskis Oliveril kannatlik olla. „Ei ole otstarbekas, et sa tõlgid praegu,” ütles Ta. „Töö, mida sa oled kutsutud tegema, on olla kirjutajaks minu teenijale Josephile.” Ta lubas Oliverile, et tal tuleb hiljem teisi võimalusi tõlkida, kuid praegu oli tema kirjutaja ja Joseph nägija.33