Instituut
8. Kristuse Kiriku taassünd


Kristuse Kiriku taassünd, 8. ptk teoses „Pühad: Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku lugu”, 1. kd, „Tõe lipp”, 1815–1846 (2018).

8. peatükk: „Kristuse Kiriku taassünd”

8. peatükk

Kristuse Kiriku taassünd

Kujutis
Mormoni Raamatud

1829. aasta juuli alguses oli Joseph käsikirjaga lõpule saanud ja teadis, et Issand soovib, et ta avaldaks Mormoni Raamatu ja jagaks selle sõnumit kõikjal. Kuid tema ega tema pere ei teadnud kirjastusärist midagi. Ta pidi käsikirja ohu eest kaitsma, leidma kirjastaja ja kuidagi viima raamatu inimeste kätte, kes olid valmis kaaluma uue pühakirja võimalikkust.

Nii paksu raamatu kirjastamine, nagu seda oli Mormoni Raamat, ei olnud odav. Josephi rahaline olukord ei olnud tõlkimise alustamisest peale paranenud ja kogu raha, mille ta teenis, kulus tema pere ülalpidamiseks. Sama käis ka tema vanemate kohta, kes olid ikka veel vaesed talupidajad, kes töötasid renditud maatükil. Josephi ainus sõber, kes seda projekti rahastada suutis, oli Martin Harris.

Joseph asus kiirelt tööle. Enne tõlkimise lõpetamist oli ta taotlenud raamatu kirjastusõigust, et kaitsta teksti kõigi eest, kes võisid seda varastada või plagieerida.1 Martini abiga hakkas Joseph otsima trükkalit, kes oleks nõus raamatut kirjastama.

Nad läksid esmalt ühe Palmyra trükkali Egbert Grandini juurde, kes oli sama vana kui Joseph. Grandin keeldus kohe ettepanekust, uskudes, et raamat on pettus. Laskmata end sellest häirida, jätkasid Joseph ja Martin otsimist, kuni leidsid ühest lähedal asuvast linnast trükkali, kes oli nõus töö käsile võtma. Kuid enne tema pakkumise vastuvõtmist naasid nad Palmyrasse ja küsisid veel kord Grandini käest, kas ta ei taha raamatut kirjastada.2

Sel korral oli Grandin nõus projekti käsile võtma, kuid tahtis, et talle makstakse 3 000 USA dollarit, viie tuhande raamatu trükkimise ja köitmise eest enne töö alustamist. Martin oli juba lubanud aidata trükkimise eest maksta, kuid mõistis, et sellise summa muretsemiseks peab ta oma talukoha vastu laenu võtma. See oli Martini jaoks tohutu koorem, kuid ta teadis, et ükski teine Josephi sõber ei suudaks teda rahaliselt aidata.

Muret tundes hakkas Martin kahtlema, kas Mormoni Raamatu rahastamine on ikka tark tegu. Tema talu oli üks piirkonna parimaid. Kui ta oma maa vastu laenu võtab, siis riskib ta selle kaotamisega. Rikkus, mida ta oli terve elu kogunud, võis hetkega kaduda, kui Mormoni Raamat hästi müügiks ei lähe.

Martin rääkis oma muredest Josephile ja palus, et ta paluks talle ilmutust. Vastusena rääkis Päästja oma ohverdusest, et täita oma Isa tahet, vaatamata selle hinnale. Ta kirjeldas oma ülimat kannatust, et maksta patu hinda, et kõik võiksid meelt parandada ja andestust saada. Seejärel käskis Ta Martinil tuua ohvriks tema enda huvid, et täide saata Jumala plaani.

„Sa ei tohi himustada omaenda vara,” ütles Issand, „vaid pead andma sellest heldelt Mormoni Raamatu trükkimise jaoks.” Jumal kinnitas Martinile, et raamat sisaldab tõde ja Jumala sõna ning aitab teistel evangeeliumi uskuda.3

Kuigi tema naabrid ei mõistnud tema otsust, kuuletus Martin Issandale ja võttis oma talukoha vastu võlgu, et trükkimise eest maksta.4

Grandin allkirjastas lepingu ja hakkas seda suurt projekti korraldama.5 Joseph oli tõlkinud Mormoni Raamatu teksti kolme kuuga ja teda abistas vaid üks kirjutaja korraga. Grandinil ja tosinkonnal mehel võttis esimeste 590-leheküljeliste teoste trükkimine ja köitmine seitse kuud aega.6


Palganud kirjastaja, naasis Joseph 1829. a oktoobris Harmonysse, et oma talus töötada ja koos Emmaga olla. Oliver, Martin ja Hyrum hoidsid vahepeal printimisel silma peal ja saatsid Josephile regulaarselt teateid Grandini edusammudest.7

Mäletades, millist meeleheidet ta oli tundnud esimeste tõlgitud lehekülgede kadumisel, palus Joseph Oliveril kopeerida Mormoni Raamatu käsikiri leht-lehelt, et luua koopia, mis trükkalile viia, et ta võiks lisada kirjavahemärgid ja seada materjali trükkimiseks valmis.8

Oliverile meeldis raamatut ümber kirjutada, ja kirjad, mille ta tol ajal kirjutas, olid täis Mormoni Raamatu keelekasutust. Mormoni Raamatu Nefi, Jaakobi ja Amuleki sõnumit korrates kirjutas Oliver Josephile oma tänulikkusest Kristuse lõputu lepituse eest.

„Kui ma hakkan Jumala armust kirjutama,” kirjutas ta Josephile, „ei tea ma, millal peatuda, kuid aeg ja paber lõppevad otsa.”9

Sama vaim tõmbas ka teisi Mormoni Raamatu juurde, kui seda trükiti. Thomas Marsh, endine trükkali õpipoiss, oli püüdnud leida enda kohta teistes kirikutes, kuid ükski neist ei paistnud õpetavat Piiblis olevat evangeeliumi. Ta uskus, et peagi tõuseb uus kirik, mis õpetab taastatud tõde.

Sel suvel tundis Thomas, kuidas Vaim juhatas teda oma kodust Bostonist sadu kilomeetreid eemale New Yorki. Ta jäi sinna piirkonda kolmeks kuuks enne tagasi kodu poole pöördumist, mõistmata, mispärast ta nii kaugele oli rännanud. Kuid tagasiteel öömajas peatudes küsis tema võõrustaja, kas ta on kuulnud Joseph Smithi „kuldsest raamatust”. Thomas ütles naisele, et ei olnud, ja tundis soovi selle kohta rohkem teada saada.

Naine ütles, et ta peaks rääkima Martin Harrisega, ja juhatas ta Palmyrasse. Thomas läks kohe ja leidis Martini trükkali juurest. Trükkal andis talle kuusteist Mormoni Raamatu lehekülge ja Thomas viis need endaga Bostonisse, soovides innukana jagada selle uue usu esimest maiku oma abikaasa Elizabethiga.

Elizabeth luges neid lehekülgi ja ka tema uskus, et need on Jumala töö.10


Sel sügisel, kui trükkal Mormoni Raamatu trükimisel pidevaid edusamme tegi, hakkas endine kohtunik Abner Cole Crandini trükipressil ajalehte avaldama. Töötades trükipressil öösiti, kui Grandini töölised olid koju läinud, oli Abneril juurdepääs Mormoni Raamatu trükitud lehtedele, mis polnud veel köidetud ega müügivalmis.

Abner hakkas peagi oma ajalehes „kuldse piibli” üle nalja heitma ja sel talvel avaldas ta raamatu väljavõtteid koos sarkastiliste kommentaaridega.11

Kui Hyrum ja Oliver kuulsid, mida Abner tegi, küsisid nad temalt selgitust. „Mis õigust on teil Mormoni Raamatut sellisel viisil avaldada?” nõudis Hyrum. „Kas te ei tea, et see teos on kaitstud kirjastusõigusega?”

„See pole teie asi,” vastas Abner. „Ma maksan trükipressi eest ja trükin, mida tahan.”

„Ma keelan teil seda raamatut oma ajalehes trükkimast,” ütles Hyrum.

„Ma ei hooli teie keelust,” ütles Abner.

Teadmata, mida teha, saatsid Hyrum ja Oliver sõna Josephile Harmonysse, kes kohe Palmyrasse naasis. Ta leidis Abneri trükkali kontorist oma ajalehte lugemas.

„Te paistate kõvasti tööd tegevat,” ütles Joseph.

„Kuidas teil läheb, härra Smith,” vastas Abner kuivalt.

„Härra Cole,” ütles Joseph, „Mormoni Raamat ja selle kirjastusõigus kuuluvad mulle ja ma keelan teil sellesse sekkuda.”

Abner viskas jaki seljast ja kääris käised üles. „Kas tahate kakelda?” haukus ta rusikaid kokku lüües. „Kui te kakelda tahate, siis laske käia.”

Joseph naeratas. „Jätke parem oma jakk selga,” ütles ta. „Külm on, ja ma ei kavatse teiega kakelda.” Ta jätkas rahulikult: „Kuid te peate lõpetama minu raamatu trükkimise.”

„Kui te arvate, et olete tugevam,” ütles Abner, „siis võtke aga jakk seljast ja tehke proovi.”

„On seadus,” vastas Joseph, „ja te saate sellest teada, kui te seda varem ei teadnud. Kuid ma ei kakle teiega, sest sellest pole mingit abi.”

Abner teadis, et ta oli seaduse vastu eksinud. Ta rahunes maha ja lõpetas oma ajalehes Mormoni Raamatu väljavõtete trükkimise.12


Solomon Chamberlin, jutlustaja, kes oli teel Kanadasse, kuulis esmakordselt „kuldsest piiblist” perekonnalt, kelle juures ta Palmyra lähistel öömajal oli. Nagu ka Thomas Marsh oli ta käinud terve elu kirikust kirikusse, kuid ei olnud rahul sellega, mida ta nägi. Mõned kirikud jutlustasid evangeeliumi põhimõtteid ja uskusid vaimsetesse andidesse, kuid neil polnud Jumala prohveteid ega Tema preesterlust. Solomon tundis, et on saabumas aeg, mil Issand toob esile oma Kiriku.

Kui Solomon kuulis seda perekonda rääkimas Joseph Smithist ja kuldplaatidest, tundis ta, nagu oleks elekter teda pealaest jalatallani läbinud, ja otsustas Smithid üles otsida, et raamatu kohta rohkem teada saada.

Ta asus Smithide kodu poole teele ja kohtus nende uksel Hyrumiga. „Rahu olgu sellele kojale,” ütles Solomon.

„Ma loodan, et tuleb rahu,” vastas Hyrum.

„Kas siin elab keegi,” küsis Solomon, „kes usub nägemustesse ja ilmutustesse?”

„Jah,” vastas Hyrum, „see on nägemustesse uskuv maja.”

Solomon rääkis Hyrumile nägemusest, mille ta oli aastaid varem saanud. Selles nägemuses ütles üks ingel, et Jumalal ei ole maa peal kirikut, kuid toob peagi esile kiriku, millel on vägi nagu apostlite kirikul muistsel ajal. Hyrum ja teised selles kojas mõistsid, mida Solomon rääkis, ja kinnitasid talle, et jagavad tema uskumust.

„Ma soovin, et te avaldaksite, mida olete avastanud,” ütles Solomon. „Ma arvan, et suudan need vastu võtta.”

Hyrum kutsus teda jääma Smithide tallu külaliseks ja näitas talle Mormoni Raamatu käsikirja. Solomon uuris seda kaks päeva ja läks koos Hyrumiga Grandini trükikotta, kus trükkal andis talle kuuskümmend neli trükitud lehte. Köitmata lehed kaenlas, jätkas Solomon teekonda Kanadasse, kuulutades tee peal kõike, mida teadis uue usu kohta.13


26. märtsiks 1830 olid esimesed Mormoni Raamatu köited Grandini trükikontori allkorrusel müügiks valmis. Need olid köidetud pruunist vasikanahast kaante vahele ja lõhnasid naha, liimi, paberi ja tindi järele. Raamatu seljal olid kuldsete tähtedega sõnad Mormoni Raamat.14

Lucy Smith pidas uut pühakirja hinnaliseks ja nägi seda kui märki, et Jumal kogub peagi oma lapsed kokku ja taastab oma muistse lepingu. Raamatu tiitelleht kuulutas, et selle raamatu eesmärk on näidata suuri asju, mida Jumal oli teinud oma rahva heaks minevikus, võimaldada samu õnnistusi Tema rahvale tänapäeval ja veenda kogu maailma, et Jeesus Kristus on maailma Päästja.15

Raamatu tagaosas olid kolme tunnistaja tunnistused ja kaheksa tunnistaja tunnistused, kes ütlesid maailmale, et olid näinud plaate ja teadsid, et nende tõlge on õige.16

Vaatamata neile tunnistustele teadis Lucy, et mõned inimesed pidasid seda raamatut väljamõeldiseks. Paljud tema naabrid uskusid, et Piibel on nende jaoks piisav pühakiri, mõistmata, et Jumal oli õnnistanud oma sõnaga rohkem rahvaid kui vaid ühte. Samuti teadis ta, et mõned inimesed hülgasid selle sõnumi, kuna uskusid, et Jumal oli kord maailmale kõnelnud ega tee seda enam.

Neil ja teistel põhjustel ei ostnud enamik inimesi Palmyras seda raamatut.17 Kuid mõned uurisid selle lehti, tundsid selle õpetuste väge ja küsisid põlvitades Issandalt, kas see on õige. Lucy ise teadis, et Mormoni Raamat on Jumala sõna, ja tahtis seda teistega jagada.18


Peaaegu kohe pärast Mormoni Raamatu ilmumist valmistusid Joseph ja Oliver Jeesuse Kristuse kiriku organiseerimiseks. Mitu kuud varem olid Issanda apostlid Peetrus, Jaakobus ja Johannes neile ilmunud ja andnud neile Melkisedeki preesterluse, just nagu Ristija Johannes oli lubanud. Lisavolitus võimaldas Josephil ja Oliveril anda neile, kes ristitud said, Püha Vaimu anni. Peetrus, Jaakobus ja Johannes olid pühitsenud nad samuti Jeesuse Kristuse apostliteks.19

Sellel ajal, peatudes Whitmerite kodus, palvetasid Joseph ja Oliver, et saada rohkem teadmist selle volituse kohta. Vastusena käskis Issanda hääl neil pühitseda teineteist kiriku vanemaks, kuid mitte enne seda, kui usklikud olid nõustunud järgima neid kui juhte Päästja kirikus. Neid kästi samuti pühitseda teisi kiriku ametikandjaid ja anda Püha Vaimu and neile, kes said ristitud.20

6.  aprillil 1830. kohtusid Joseph ja Oliver Whitmerite kodus, et järgida Issanda käsku ja organiseerida Tema kirik. Et täita seaduse nõudeid, valisid nad kuus inimest saama uue kiriku esimesteks liikmeteks. Umbes nelikümmend naist ja meest kogunesid samuti väikesesse majja ja selle ümber, et olla selle sündmuse tunnistajaks.21

Kuuletudes Issanda varasematele käskudele, palusid Joseph ja Oliver kogudust toetada neid juhtidena Jumala kuningriigis ja näidata, kas nad usuvad, et nad peaksid kiriku organiseerima. Koguduse iga liige andis nõusoleku ja Joseph asetas oma käed Oliveri pea peale ja pühitses ta kiriku vanemaks. Seejärel vahetasid nad kohad ja Oliver pühitses Josephi.

Pärast seda õnnistasid nad sakramendileiba ja -vett Kristuse lepituse mälestuseks. Nad asetasid käed nende peale, kelle nad olid ristinud, kinnitades nad kiriku liikmeks ja andes neile Püha Vaimu anni.22 Issanda Vaim valati välja koosolekul osalejate peale ja mõned koguduse inimesed hakkasid prohvetlikult kuulutama. Teised ülistasid Issandat ja kõik rõõmustasid koos.

Joseph sai samuti esimese ilmutuse kogu uue kiriku jaoks. „Vaata, teie seas tuleb pidada ülestähendust,” käskis Issand, tuletades oma rahvale meelde, et nad pidid kirjutama üles oma püha ajaloo, säilitades ülestähenduse oma tegudest ja tunnistusest Josephi rollist prohveti, nägija ja ilmutajana.

„Teda olen ma inspireerinud heal eesmärgil võimsas väes edasi viima Siioni aadet,” kuulutas Issand. „Tema sõna tuleb teil vastu võtta, nagu oleks see minu enda suust, kõige kannatlikkuse ja usuga. Sest tehes neid asju, ei saa põrgu väravad teist võitu.”23


Hiljem seisis Joseph jõe ääres ja oli tunnistajaks oma ema ja isa ristimisele kirikusse. Olles aastaid käinud erinevaid radu oma tõeotsingutel, olid nad lõpuks ühendatud usus. Kui tema isa veest välja tuli, võttis Joseph tal käest, aitas ta kaldale ja embas teda.

„Mu Jumal,” hüüdis ta, mattes oma näo Isa rinnale, „ma olen näinud oma isa ristimist õigesse Jeesuse Kristuse kirikusse!”24

Sel õhtul läks Joseph lähedalasuvasse metsa, süda tunnetest tulvil. Ta tahtis olla üksi, eemal sõprade ja perekonna pilkudest. Tema esimesele nägemusele järgnenud kümne aasta jooksul oli ta näinud taevaid avanemas, tundnud Jumala Vaimu ja saanud õpetust inglitelt. Ta oli samuti patustanud ja kaotanud oma anni, parandanud meelt ja leidnud armu Jumala silmis ning tõlkinud Mormoni raamatu Tema väe ja armuga.

Nüüd oli Jeesus Kristus taastanud oma kiriku ja andnud Josephile sama preesterluse volituse, mis oli algupärastel apostlitel, kui nad evangeeliumi maailmale viisid.25 Ta tundis liiga suurt rõõmu, et seda eneses hoida, ja kui Joseph Knight ning Oliver ta hiljem tol õhtul leidsid, siis ta nuttis.

Tema rõõm oli täiuslik. Töö oli alanud.26

Viited

  1. Copyright for Book of Mormon, 11. juuni 1829, JSP, D1, lk 76–81.

  2. Prospect of Peace with Utah. Albany Evening Journal, 19. mai 1858, [lk 2]; From the Troy Times. Albany Evening Journal, 21. mai 1858, [lk 2]; John H. Gilbert, Memorandum, 8. sept 1892, fotokoopia, Kiriku ajalooraamatukogu.

  3. ÕL 19 (ilmutus, u suvi 1829, josephsmithpapers.org); vt ka Historical Introduction to Revelation, u suvi 1829 [ÕL 19], JSP, D1, lk 85–89; ja Knight. Reminiscences, lk 6–7.

  4. McBride. Contributions of Martin Harris. Lk 1–9; Joseph Smith History, 1838–1856, kd A-1, lk 34, JSP, H1, lk 352 (visand 2).

  5. John H. Gilbert. Statement. 23. okt 1887, Kiriku ajalooraamatukogu; Indenture. Martin Harris to Egbert B. Grandin, Wayne County, NY,  25. aug 1829, Wayne County, NY, Mortgage Records, kd 3, lk 325–326, mikrofilm 479,556, Ameerika Ühendriikide ja Kanada andmete kogu, Pereajaloo raamatukogu; Historical Introduction to Revelation, u suvi 1829 [ÕL 19], JSP, D1, lk 85–89.

  6. Copyright for Book of Mormon, 11. juuni 1829, JSP, D1, lk 76–81; John H. Gilbert. Memorandum, 8. sept 1892, fotokoopia, Kiriku ajalooraamatukogu; Porter. The Book of Mormon, lk 53–54.

  7. John H. Gilbert. Memorandum, 8. sept 1892, fotokoopia, Kiriku ajalooraamatukogu; Lucy Mack Smith. History, 1844–1845, 9. raamat, [lk 8]; Joseph Smith to Oliver Cowdery, 22. okt 1829, JSP, D1, lk 94–97.

  8. John H. Gilbert. Memorandum, 8. sept 1892, fotokoopia, Kiriku ajalooraamatukogu; Lucy Mack Smith. History, 1844–1845, 9. raamat, [lk 2]; Printer’s Manuscript of the Book of Mormon, JSP, R3, 1. Osa, lk xxvi. Teema: Mormoni Raamatu trükkimine ja avaldamine

  9. Oliver Cowdery to Joseph Smith, 6. nov 1829, JSP, D1. Lk 100–101; Mo 3:18–19; 5:5–7; 4Ne 1:17; vt ka Oliver Cowdery to Joseph Smith,  28. dets 1829, JSP, D1, lk 101–104.

  10. Thomas B. Marsh. History of Thomas Baldwin Marsh. LDS Millennial Star, 4. juuni 1864, 26. osa, lk 359–360;  11. juuni 1864, 26. osa, lk 375–376.

  11. Lucy Mack Smith, History, 1844–1845, 9. raamat, [lk 9]. Et leida näiteid Mormoni Raamatu väljavõtetest, mida Abner Cole avaldas, vt: The Book of Mormon. Reflector, 16. sept 1829, lk 10; Selected Items. Reflector, 23. sept 1829, lk 14; The First Book of Nephi. Reflector, 2. jaan 1830, lk 1; ja The First Book of Nephi. Reflector, 13. jaan 1830, lk 1. Teema: Mormoni Raamatu kriitikud

  12. Lucy Mack Smith, History, 1844–1845,  9. raamat, [lk 9]–[12]; Lucy Mack Smith, History, 1845, lk 166–168.

  13. Chamberlin, Autobiography, lk 4–11.

  14. Copyright for Book of Mormon, 11. juuni 1829, JSP, D1, lk 76–81; John H. Gilbert. Memorandum, 8. sept 1892, fotokoopia, Kiriku ajalooraamatukogu; Book of Mormon. Wayne Sentinel, 26. märts 1830, [lk 3]. Mõned raamatud olid samuti lambanahast kaante vahele köidetud.

  15. Title Page of Book of Mormon, u juuni 1829, JSP, D1, lk 63–65; vt ka Lucy Mack Smith to Solomon Mack, 6. jaan 1831, Kiriku ajalooraamatukogu.

  16. Testimony of Three Witnesses, juuni 1829, JSP, D1. Lk 378–382; Testimony of Eight Witnesses, juuni 1829, JSP, D1, lk 385–387.

  17. Tucker. Origin, Rise, and Progress of Mormonism, lk 60–61.

  18. Vt: Lucy Mack Smith to Solomon Mack, 6,. Jan 1831, Kiriku ajalooraamatukogu.

  19. Joseph Smith History, u suvi 1832, lk 1, JSP, H1, lk 10; ÕL 27:12–13 (Ilmutus, u aug 1830, ÕL 50:3, 1835 väljaanne, josephsmithpapers.org); Oliver Cowdery to Phineas Young, 23. märts 1846, Kiirku ajalooraamatukogu; Joseph Smith Documents kuupäevaga juuni 1831, JSP, D1, lk xxxvii–xxxix; vt ka Cannon and others. Priesthood Restoration Documents, lk 163–207. Teema: Melkisedeki preesterluse taastamine

  20. Joseph Smith History, 1838–1856, kd A-1, lk 27, JSP, H1:326–328 (visand 2).

  21. Joseph Smith History, 1838–1856, kd A-1, lk 37, JSP, H1:364 (visand 2); Stevenson, Journal, 22. dets 1877; 2. jaan 1887; An Act to Provide for the Incorporation of Religious Societies (5. apr 1813), Laws of the State of New-York (1813), 2:212–219. Teema: Kristuse Kiriku organiseerimiskoosolek

  22. Joseph Smith History, 1838–1856, kd A-1, lk 37–38, JSP, H1:364–371 (visand 2).

  23. Joseph Smith History, 1838–1856, kd A-1, lk 37, JSP, H1:366; ÕL 21 (Ilmutus, 6. aprill 1830, josephsmithpapers.org); History of Joseph Smith. Times and Seasons, 1. okt 1842, 3:928–929.

  24. Lucy Mack Smith, History, 1844–1845,  9. raamat, [lk 12]; Knight, Reminiscences, lk 8; vt ka Bushman, Rough Stone Rolling, lk 110.

  25. Joseph Smith History, 1838–1856, kd A-1, lk 38, JSP, H1:372 (visand 2); Joseph Smith, Latter Day Saints, Rupp, He Pasa Ekklesia, lk 404–405, JSP, H1:506.

  26. Knight, Reminiscences, lk 7.