Kuula Teda!, 2. ptk teoses „Pühad: Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku lugu”, 1. kd, „Tõe lipp”, 1815–1846 (2018).
2. peatükk: „Kuula Teda!”
2. peatükk
Kuula Teda!
Joseph tõusis vara 1820. aasta kevadhommikul ja seadis sammud kodu lähedal asuvasse metsatukka. Päev oli selge ja kaunis ning päikesekiired paistsid läbi peakohal olevate puuokste. Ta tahtis üksinduses palvetada ja ta teadis ühte vaikset paika metsatukas, kus oli hiljuti puid langetanud. Ta oli jätnud sinna oma kirve kännu sisse lööduna.1
Koha üles leidnud, vaatas Joseph ringi, kindlustamaks, et on üksi. Ta tundis ärevust häälega palvetamise üle ega soovinud, et teda segatakse.
Veendunud, et ta on üksi, laskus Joseph jahedale maapinnale põlvili ja hakkas jagama oma südamesoove Jumalaga. Ta palus halastust ja andestust ning tarkust, et leida vastuseid oma küsimustele. „Oo, Issand,” palvetas ta, „millise kirikuga peaksin ma liituma?”2
Palvetades tundus tema keel paisuvat, kuni ta ei suutnud enam rääkida. Ta kuulis oma selja taga samme, kuid ei näinud ümber pöörates kedagi. Ta püüdis uuesti palvetada, kuid sammud kostusid valjemalt, justkui oleks keegi teda ründamas. Ta hüppas jalgadele ja keeras ringi, kuid ei näinud ikka kedagi.3
Ühtäkki haaras teda mingi nähtamatu jõud. Ta püüdis taas kõnelda, kuid ei suutnud ikka veel oma keelt liigutada. Paks pimedus sulgus tema ümber, kuni oli varjanud päikese. Kahtlused ja kohutavad vaatepildid sööstsid tema meelde teda segadusse ajades. Ta tundis, nagu soovib mingi kohutav olend, tõeline ja tohutult võimas, teda hävitada.4
Kogu oma jõudu rakendades hüüdis Joseph veel kord Jumala poole. Tema keel päästeti valla ja ta anus päästet. Kuid ta tundis end vajuvat meeleheitesse, ümbritsetuna talumatust pimedusest ja valmis loovutama ennast hävingule.5
Sel hetkel ilmus tema pea kohale valgusesammas. See laskus aeglaselt ja paistis, nagu läidaks see kogu metsa. Kui valgus oli tema peale laskunud, tundis Joseph, kuidas nähtamatu vägi ta oma haardest vabastas. Selle asemele tuli Jumala Vaim, mis täitis ta kirjeldamatu rõõmuga.
Valgusesse vaadates nägi Joseph Jumal Isa seismas enda kohal õhus. Tema pale oli eredam ja hiilgavam kui miski, mida Joseph oli kunagi näinud. Jumal kutsus teda nimepidi ja osutas teisele olendile, kes Tema kõrvale ilmus. „See on minu armas Poeg,” ütles Ta. „Kuula Teda!”6
Joseph vaatas Jeesuse Kristuse palgesse. See oli sama ere ja hiilgav kui Isal.
„Joseph,” ütles Päästja, „sinu patud on andeks antud.”7
Tema koorem kergendatud, kordas Joseph oma küsimust: „Millise kirikuga peaksin ma liituma?”8
„Ära liitu ühegagi neist,” ütles Päästja talle. „Nad õpetavad õpetusi, mis on inimeste käskimised, neil on jumalakartuse nägu, aga nad salgavad tema väge.”
Issand ütles Josephile, et maailm on patust läbi imbunud. „Ükski ei tee head,” selgitas Ta. „Nad on pöördunud ära evangeeliumist ega pea minu käske.” Pühad tõed olid läinud kaduma või olid rikutud, kuid Ta lubas tulevikus ilmutada Josephile Tema evangeeliumi täiuse.9
Päästja kõneledes nägi Joseph inglite vägesid ja neid ümbritsev valgus lõõmas eredamalt keskpäeva päikesest. „Vaata, ja ennäe, ma tulen kiiresti,” ütles Issand, „riietatud minu Isa hiilgusega.”10
Joseph eeldas, et eredus põletab metsa maha, kuid puud põlesid nagu Moosese põõsas ega põlenud ära.11
Kui valgus hajus, leidis Joseph end selili lamamas ja üles taevasse vaatamas. Valgusesammas oli haihtunud ja tema süütunne ja segadus olid kadunud. Tema südant täitsid jumaliku armastuse tunded.12 Juma Isa ja Jeesus Kristus olid temaga rääkinud ja ta oli saanud teada, kuidas leida tõde ja andestust.
Nägemusest liiga nõrk, et liigutada, lebas Joseph metsas, kuni tema jõud taastus. Siis läks ta vaevaliselt koju ja toetus kaminale, et end püsti hoida. Tema ema nägi teda ja küsis, milles asi.
Ta kinnitas emale: „Kõik on hästi. Minuga on kõik korras.”13
Mõni päev hiljem ühe jutlustajaga vesteldes rääkis Joseph talle, mida oli metsas näinud. Jutlustaja oli olnud aktiivne tolleaegses usulises ärkamises ja Joseph ootas, et ta võtab tema nägemust tõsiselt.
Esiti suhtus jutlustaja tema sõnadesse pealiskaudselt. Aeg-ajalt väitsid inimesed, et on saanud taevaseid nägemusi.14 Kuid siis muutus jutlustaja vihaseks ja põlastavaks ja ütles, et Josephi lugu on kuradist. Ta ütles, et nägemuste ja ilmutuste päevad lõppesid kaua aega tagasi ega naase kunagi.15
Joseph oli üllatunud ja leidis peagi, et keegi ei uskunud tema nägemust.16 Miks oleksidki nad uskunud? Ta oli vaid neljateistkümneaastane ning tal puudus pea igasugune haridus. Ta oli pärit vaesest perest ja arvati, et ta veedab kogu ülejäänud elu maatööd ning juhutöid tehes, teenimaks tagasihoidlikku sissetulekut.
Ja siiski kõigutas tema tunnistus mõningaid inimesi küllalt, et nad teda naeruvääristasid. Kui kummaline, mõtles ta, et maailmas täiesti tähtsusetu poisike tekitas nii palju kibestumist ja pilkamist. „Miks mind tõe rääkimise pärast taga kiusatakse?” tahtis ta küsida. „Miks tahab maailm panna mind eitama seda, mida ma olen tegelikult näinud?”
Kogu oma ülejäänud elu murdis Joseph nende küsimuste üle pead. „Ma olin tõepoolest näinud valgust ja keset seda valgust nägin kahte Isikut, ja nad tõesti kõnelesid minuga,” meenutas ta hiljem, „ja kuigi mind vihati ja kiusati taga, kuna ma ütlesin, et olin näinud nägemust, oli see siiski tõsi.”
„Ma teadsin seda ja teadsin ka, et Jumal teab seda,” tunnistas ta, „ning ma ei saanud seda eitada.”17
Kui Joseph mõistis, et oma nägemuse jagamine pööras inimesed tema vastu, hoidis ta selle enamjaolt enda teada, olles rahul teadmisega, mille Jumal oli talle andnud.18 Hiljem, kui ta New Yorgi osariigist ära kolis, püüdis ta oma püha kogemust metsasalus üles kirjutada. Ta kirjeldas, kuidas ihkas andestust ja kuidas Päästja hoiatas maailma, mis vajas meeleparandust. Ta kirjutas need sõnad ise üles konarlikus keeles, püüdes siiralt selle hetke hiilgust tabada.
Järgnevate aastate jooksul kirjeldas ta nägemust avalikumalt, kasutades kirjutajate abi, kes aitasid tal paremini kirjeldada seda, mida polnud võimalik kirjeldada. Ta rääkis oma soovist leida tõene kirik ja kirjeldas, kuidas esmalt ilmus Jumal Isa, et oma Poega tutvustada. Ta kirjutas vähem oma andestuse otsingust ja rohkem Päästja üleilmsest tõesõnumist ja vajadusest evangeeliumi taastamise järele.19
Igas tema kogemuse üleskirjutuses tunnistas Joseph, et Issand oli kuulnud tema palvet ja vastanud sellele. Noore mehena sai ta teada, et Päästja kirikut ei ole enam maa peal. Kuid Issand oli lubanud omal ajal ilmutada talle rohkem oma evangeeliumi kohta. Seega otsustas Joseph jääda ustavaks talle metsas antud käskudele ja oodata kannatlikult edasisi juhiseid.20