Oodates kadunud poega

Vanem Brent H. Nielson

Seitsmekümnest

Palvetan, et saaksime ilmutust, teadmaks, kuidas aidata meie elus kõige paremini neid, kes on kadunud.

Päästja Jeesus Kristus veetis oma maise teenimistöö, õpetades oma tervendavast ja lunastavast väest. Uues Testamendis Luuka 15. peatükis on kirjas, et kord kritiseeriti Teda, kuna ta einestas ja viibis koos patustega (vt Lk 15:2). Päästja kasutas võimalust, et õpetada meile kõigile, kuidas reageerida, kui keegi on teelt eksinud.

Ta vastas kriitikutele, esitades neile kaks olulist küsimust:

„Kes teie seast, kui tal on sada lammast ja ühe neist kaotab, ei jäta need üheksakümmend üheksa kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab?” (Lk 15:4).

„Või kui ühel naisel on kümme drahmiraha ja ta kaotab ühe drahmi, eks ta süüta küünla ja pühi koda ja otsi hoolega, kuni ta selle leiab?” (Lk 15:8).

Seejärel õpetas Päästja tähendamissõna kadunud pojast. Tähendamissõna ei räägi sajast lambast ega kümnest hõberahast, vaid kallist pojast, kes on kadunud. Mida õpetab Päästja selles tähendamissõnas selle kohta, kuidas reageerida, kui tee on kaotanud kallis pereliige?

Kadunud poeg teatab isale, et soovib oma päranduse kohe kätte saada. Ta soovib lahkuda turvalisest kodust ja perekonnast ning järgida maiseid ahvatlusi (vt Lk 15:12–13). Palun pange tähele, et Päästja tähendamissõnas on isa armastavalt nõus pojale päranduse kätte jagama. Kindlasti oli too isa teinud endast kõik, et veenda poega koju jääma. Ent kui täiskasvanud poeg on teinud otsuse, siis laseb arukas isa tal minna. Isa näitab sel moel üles siirast armastust ning jälgib ja ootab (vt Lk 15:20).

Minu perele sai osaks sarnane kogemus. Mind, mu kahte ustavat venda ja toredat õde kasvatasid eeskujulikud vanemad. Meile õpetati kodus evangeeliumi, me jõudsime edukalt täiskasvanuikka ning kõik me neli abiellusime templis. Kuid 1994. aastal kaotasid Kirik ja mõned selle õpetused mu õe Susani silmis oma võlu. Teda panid kahtlema need, kes pilkasid ja halvustasid Kiriku varajasi juhte. Ta lasi usul elavatesse prohvetitesse ja apostlitesse hääbuda. Aja jooksul said kahtlused usust võitu ning ta otsustas Kirikust lahkuda. Susan on andnud mulle loa tema lugu jutustada, lootuses, et see võib ehk kedagi aidata.

Mu vennad, mina ja meie lesestunud ema olime meeleheitel. Me ei suutnud mõista, mis võis panna teda jätma maha oma usku. Minu õe valikud paistsid murdvat minu ema südame.

Mu vennad ja mina olime teeninud piiskoppide ja kvoorumijuhatajatena ning olime kogenud eduelamust koguduse ja kvoorumiliikmetega, kui jätsime üheksakümmend üheksa ja läksime otsima seda ühte kadunut. Kuid õe puhul pelutasid meie jätkuvad katsed teda päästa ja tagasi kutsuda ta järjest kaugemale.

Kui otsisime taevast juhatust, et teada, kuidas teda kõige paremini aidata, sai selgeks, et pidime järgima eeskuju, mille on meile tähendamissõna kaudu andnud kadunud poja isa. Susan oli teinud otsuse ning me pidime tal piltlikult minna laskma – kuid mitte ilma, et ta oleks teadnud ja tundnud, kui siiralt me teda armastame. Nii jäime teda armastavalt tagasi ootama.

Ema hool ja armastus Susani vastu oli lakkamatu. Ta ei kaotanud kunagi lootust ning pani iga kord, kui templisse läks, palvelaekasse ka Susani nime. Mu vanem vend ja tema abikaasa, kes elasid Californias Susanile kõige lähemal, kutsusid teda kõikidele peresündmustele. Nad valmistasid talle igaks tema sünnipäevaks õhtusöögi. Nad püüdsid olla temaga alati ühenduses ja näitasid ta vastu üles siirast armastust.

Mu noorem vend ja tema abikaasa sirutasid Susanile ja tema lastele armastava abikäe Utah᾽st. Nad kutsusid ta lapsed alati perekonna kokkutulekutele ning kui Susani lapselaps sai piisavalt vanaks, et ristitud saada, oli mu vend see, kes selle talituse läbi viis. Susanil olid ka armastavad kodu- ja külastusõpetajad, kes ei andnud kunagi alla.

Kui meie lapsed läksid misjonile ja abiellusid, kutsuti nendest sündmustest osa saama ka Susan. Püüdsime hoolikalt korraldada pereüritusi nii, et ka Susan ja tema lapsed saaksid osaleda ning et nad teaksid, kui väga me neid armastame ja et nad on osa meie perekonnast. Kui Susan lõpetas California ülikooli kraadiõppe, olime kõik seal, et teda lõpetamisel toetada. Kuigi me ei võtnud omaks kõiki tema otsuseid, võisime kahtlemata võtta omaks teda. Me armastasime, jälgisime ja ootasime.

2006. aastal, kui Susan oli olnud Kirikust eemal 12 aastat, kolis meie tütar Katy koos abikaasaga Californiasse, et tema abikaasa saaks minna juurat õppima. Nad asusid elama samasse linna, kus Susan elas. See noorpaar palus tädi Susanilt abi ja toetust ning nad armastasid teda. Susan aitas hoolitseda nende kaheaastase tütre Lucy eest ning peagi leidis ta end Lucyt tolle õhtupalvetega aitamas. Katy helistas mulle ühel päeval ja küsis, kas minu arvates tuleb Susan kunagi Kirikusse tagasi. Kinnitasin, et olen selles üsna kindel ning et peame olema jätkuvalt kannatlikud. Möödus veel kolm aastat ning me ikka veel armastasime, jälgisime ja ootasime.

Sel nädalavahetusel möödub kuus aastat päevast, mil mu naine Marcia ja mina selle konverentsikeskuse esireas istusime. Tol päeval toetati mind üldjuhina. Marcia, kes on Vaimuga alati ühenduses, oli kirjutanud mulle märkme: „Arvan, et Susanil on aeg tagasi tulla.” Mu tütar Katy tegi ettepaneku, et helistaksin Susanile ja kutsuksin teda sel päeval üldkonverentsi vaatama.

Tänu neilt kahelt võrratult naiselt saadud innustusele lahkusin koridori ja helistasin oma õele. Jätsin talle kõneposti teate, et ta vaataks üldkonverentsi. Ta sai sõnumi kätte. Meie suureks rõõmuks tundis ta Vaimu juhatust vaadata kõiki üldkonverentsi istungeid. Ta kuulis prohveteid ja apostleid, keda oli varasematel aastatel armastanud. Mõned nimed olid tema jaoks uued, näiteks president Uchtdorf ning vanemad Bednar, Cook, Christofferson ja Andersen. Tänu sellele ja teistele taevastele kogemustele keskenes mu õde kadunud poja sarnaselt endasse (vt Luke 15:17). Prohvetite ja apostlite sõnad ning tema perekonna armastus mõjutasid teda pöörduma tagasi koduteele. Pärast viitteist aastat oli meie kadunud õde viimaks üles leitud. Jälgimine ja ootamine olid läbi saanud.

Susan on kirjeldanud seda kogemust täpselt nii, nagu tegi seda Mormoni Raamatus Lehhi. Ta oli lasknud lahti raudkäsipuust ja leidnud end kesk pimeduseudu (vt 1Ne 8:23). Ta väitis, et ei teadnud end kadunud olevat, enne kui ta usk tänu Kristuse valgusele taas lõkkele puhuti ja ta nägi teravat kontrasti selle vahel, mida ta koges maailmas ning mida pakkusid Issand ja tema pere.

Viimase kuue aastaga on toimunud ime. Susanil on taas tunnistus Mormoni Raamatust. Ta on saanud templisoovituse. Ta on teeninud templitöötajana ja õpetab oma koguduses evangeeliumiõpetuste klassi. Tema lastele ja lastelastele on avanenud taevaluugid ning kuigi on olnud ka mõned rasked tagajärjed, näib, nagu poleks ta Kirikust kunagi ära läinudki.

Nielsonite perekonna sarnaselt on ka mõnedel teist pereliikmeid, kes on ajutiselt tee kaotanud. Päästja juhised kõigile, kel on sada lammast, on jätta üheksakümmend üheksa ja minna otsida üles see üks, kes on kadunud. Neil, kel on kümme hõbemünti, tuleb kadunud münt üles otsida. Kui aga see, kes on kadunud, on teie enda poeg või tütar, teie vend või õde, kes on otsustanud ära minna, siis meie pere kogemus on näidanud, et peale kõike, mida saame teha, tuleb teda kogu südamest armastada ning jälgida, palvetada ja oodata, et Issanda käsi teeks oma töö.

Vahest kõige olulisem õppetund, mille Issand mulle selle protsessi kestel andis, leidis aset, kui lugesime pärast õe Kirikust lahkumist koos perega pühakirju. Meie poeg David luges meile ette Luuka 15. peatükki. Tookord kuulsin tähendamissõna kadunud pojast hoopis teistmoodi kui kunagi varem. Mingil põhjusel olin alati suhestunud pojaga, kes jäi koju. Kui David tol hommikul seda kirjakohta ette luges, mõistsin, et tegelikult olen ka mina kadunud poeg. Me kõik oleme teinud pattu ja jäänud Jumala aust ilma (vt Rm 3:23). Me kõik vajame Päästja lepitust, mis meid tervendaks. Me kõik oleme kadunud ja vajame, et meid leitaks. See ilmutus aitas mul tookord mõista, et Päästja armastust ja lepitust vajasid nii mu õde kui ka mina. Susan ja mina olime tegelikult samal koduteel.

Päästja sõnad, millega Ta kirjeldab, kuidas isa oma kadunud poega tervitab, on võimsad, ning ma usun, et need kirjeldavad hästi seda, mida teie ja mina kogeme, kui läheme tagasi Isa juurde taevasesse koju. Need õpetavad meile isast, kes armastab, ootab ja jälgib. Päästja on seda sõnastanud nii: „Aga kui ta alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud.” (Lk 15:20)

Palvetan, et saaksime ilmutust, teadmaks, kuidas aidata meie elus kõige paremini neid, kes on kadunud, ja et kui vaja, oleks meil Taevase Isa ja Tema Poja Jeesuse Kristuse kannatlikkust ja armastust, et kadunut armastada, jälgida ja oodata. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.