Pere on Jumalalt
Carole M. Stephens
Esimene nõuandja Abiühingu üldjuhatuses
Igaüks meist kuulub Jumala perekonda ja meid vajatakse seal.
Kas on midagi ilusamat ja sügavmõttelisemat kui lihtsad ja ehedad evangeeliumitõed, mida õpetatakse Algühingu laulus? Ja kõik teie, Algühingu tüdrukud, kes te täna õhtul siin olete, teate laulu, millest ma kõnelema hakkan. Te õppisite seda oma Algühingu programmis möödunud aastal.
Laulu „Pere on Jumalalt”1 sõnadega, mida varem sel koosolekul lauldi, tuletatakse meile meelde ehedat õpetust. Me ei saa teada ainult seda, et pere on Jumalalt, vaid ka seda, et igaüks meist kuulub Jumala perekonda.
Esimene laulurida õpetab: „Meie Isal on suur perekond, sest ma ja sa, me kõik ju oleme Ta lapsed.” Perekonna läkitusest saame me teada, et „surelikkusele eelnevas maailmas tundsid ja teenisid vaimupojad ja -tütred Jumalat kui oma igavest Isa”. Tolles maailmas saime me teada oma igavesest identiteedist naisena. Teadsime, et igaüks meist on „taevaste vanemate armas vaimutütar”.2
Meie surelik rännak maa peale neid tõdesid ei muutnud. Igaüks meist kuulub Jumala perekonda ja meid vajatakse seal. Kõik maised pered näevad välja erinevad. Ja samal ajal, kui me anname endast parima, et luua tugevaid traditsioonilisi perekondi, ei sõltu Jumala perekonna liikmeks olemine mingisugusest staatusest – ei abielustaatusest, lapsevanemaks olemisest, rahalisest seisust, sotsiaalsest staatusest ega isegi staatusest, mida kuulutame sotsiaalmeedias.
Me kuulume. „Me oleme meid armastava Taevase Isa tütred ja me armastame Teda.”3
Teine laulurida arendab esimese mõttekäiku. „Ta saatis maale mind ja sind, et koos me õpiksime peres”.
Me saime surelikkusele eelnenud elus teada, et vajame surelikku ajajärku. Me võtsime „vastu [Taevase Isa] plaani, mille kaudu Tema lapsed võivad saada füüsilise keha ning maapealse kogemuse, et areneda täiuslikkusepoole ning saavutada lõpuks oma jumalik eesmärk igavese elu pärijatena”.4
Vanem Richard G. Scott selgitas, et „meile õpetati surelikkusele eelnenud maailmas, et meie siiatuleku eesmärk on olla proovile pandud, läbi katsutud ja pingule tõmmatud”.5 See pinguletõmbamine leiab aset just nii mitmel erineval viisil, kui mitmele erinevale inimesele see osaks saab. Ma pole kunagi pidanud läbi elama abielulahutust, valu ja kindlusetust, mis järgneb mahajätmisele, ega vastutust, mis on seotud üksikemaks olemisega. Ma pole kogenud lapse surma, viljatust ega omasooiharust. Ma pole pidanud taluma vägivalda, kroonilist haigust ega sõltuvust. Need ei ole olnud minu võimalused end pingule tõmmata.
Mõned teist mõtlevad praegu: „Õde Stephens! Sa lihtsalt ei mõista!” Ja ma vastan, et teil võib olla õigus. Ma ei mõista teie väljakutseid täielikult. Kuid oma isiklike katsumuste ja proovilepanekute kaudu – nende kaudu, mis on mind põlvili surunud – olen ma saanud hästi tuttavaks Temaga, kes mõistab – Temaga, kes oli „haigustega tuttav”,6 kes koges kõike ja mõistab kõike. Ja lisaks olen ma kogenud kõiki surelikke proovilepanekuid, mida just mainisin – tütre, ema, vanaema, õe, tädi ja sõbrana.
Meil Jumala lepingut pidavate tütardena pole võimalus ainuüksi oma raskustest õppust võtta. Meil on võimalus tunda osadust ja kaastunnet, toetades üheskoos teisi Jumala perekonna liikmeid nende heitlustes, nagu oleme lepinguga lubanud.
Seda tehes hakkame me ühtlasi mõistma ja usaldama, et Päästja tunneb teel ettetulevaid raskusi ning võib juhatada meid läbi kõikvõimalike murede ja pettumuste. Tema on tõeline ligimesearmastus ja Tema armastus „kestab igavesti”7 – osalt meie kaudu, kui Teda järgime.
Jumala tütarde ja Jeesuse Kristuse jüngritena tegutseme me seejärel kaastunde järgi, mille Jumal on pannud meile südamesse.8 Meie mõjupiirkond ei piirdu meie pereliikmetega.
Mul oli hiljuti võimalus külastada õde Yazzie’t tema indiaanielamus Chinle’i vaias Arizona osariigis. Kui ta mind oma kodus tervitas, märkasin ma esimese asjana tema seintel ja laudadel mitut raamitud fotot tema perest ja misjonäridest. Ja nii ma küsisin: „Õde Yazzie, kui palju lapselapsi sul on?”
Minu küsimus üllatas teda ja ta kehitas õlgu. Tema vastusest segadusse aetuna vaatasin ma tema tütre, õde Yellowhairi poole, kes vastas: „Ta ei tea, palju tal on lapselapsi. Me ei loe neid kokku. Kõik lapsed kutsuvad teda vanaemaks – ta on kõigi vanaema.”
Õde Yazzie armastus ja mõju ei piirdu tema bioloogilise perega. Ta mõistab, mida tähendab oma mõjupiirkonna laiendamine, kui ta asub head tegema ning Jumala perekonda õnnistama, kosutama ja kaitsma. Ta mõistab, et „mil iganes naine tugevdab mõne lapse usku, aitab ta kaasa pere tugevdamisele praegu ja tulevikus”.9
Kolmas laulurida selgitab veel enam meie surelikkuse eesmärki: „Pere on Jumalalt, et saaksime neiks, kelleks loonud meid Ta.” Päästja õpetas: „Olge üks; ja kui te ei ole üks, pole te minu omad.”10 Perekonna läkituses õpetatakse, et taevaste vanemate armsate vaimutütardena on meil jumalik loomus, igavene identiteet ja eesmärk. Jumal tahab, et me oleksime üks. Jumalal on vaja, et me oleksime üks – et me oleksime lepingut pidavad tütred, kes kuuluvad oma mitmekesiste eraeludega ühte11, kes soovivad õppida kõike vajalikku, et jõuda tagasi Tema juurde, pitseerituna Temaga kokku osana Tema igavesest perekonnast.
„Pühades templites saadavad pühad talitused ja lepingud võimaldavad [meil] tagasi pöörduda Jumala palge ette ja annavad perekondadele võimaluse olla ühendatud igavesti.”12 Talitused, mis me saame, ja lepingud, mida sõlmime ristimisel ja pühades templites, ühendavad Jumala perekonda mõlemal pool eesriiet – ühendades meid meie Isaga Tema Poja kaudu, kes palvetas: „Et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki meis oleksid.”13
Kui me kasutame oma aega surelikkuses, et uurida ja rakendada Päästja õpetusi, saame me rohkem Tema-sarnaseks. Me hakkame mõistma, et Tema on tee – ainuke tee –, kuidas me võime saada jagu surelikest probleemidest, saada terveks ja naasta meie taevasesse koju.
Viimane laulurida jõuab tagasi sinna, kust laul algas: „Armastust nii jagab Ta, sest on pere Jumalalt.” Isal on oma laste jaoks plaan, armastuse plaan. See on plaan ühendada oma lapsed – oma perekond – Temaga. Vanem Russell M. Nelson õpetas: „Taevasel Isal on oma lastele vaid kaks soovi ‥ : surematus ja igavene elu, „mis tähendab, et me elame jälle kodus koos Temaga”.”14 Need soovid lähevad täide üksnes siis, kui ka meie jagame seda armastust, mida Taevane Isa tunneb oma pere vastu, kui ulatame sõbrakäe ja jagame Tema plaani teistega.
Kakskümmend aastat tagasi pöördusid Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorum kogu maailma poole, andes välja perekonnateemalise läkituse. Pärast selle avaldamist on rünnakud pere vastu suurenenud.
Kui me tahame, et meie pühasid kohustusi Jumala tütardena saadaks edu, peame me mõistma, et meie Taevase Isa plaan Tema pere jaoks on igavese tähendusega ja et igaühel lasub kohustus seda plaani puudutavaid tõdesid õpetada. President Howard W. Hunter selgitas:
„Meil on suur vajadus koondada Kiriku naised seisma koos vendadega ja olema nende poolt, et peatada meie ümber voogav kurjus ja viia edasi meie Päästja tööd. ‥
Nõnda palume me teilt hardalt, et te teeniksite oma vägeva hea mõjuga, et tugevdada meie peresid, meie kirikut ja meie kogukondi.”15
Õed, me kuulume Jumala Kirikusse ja kuningriiki ning Tema igavesse perekonda; siin meid armastatakse ja vajatakse; siin on meil jumalik eesmärk, töö, koht ja roll. Kas te teate sügaval südames, et teie Taevane Isa armastab teid ja soovib, et teie ja need, keda te armastate, oleksid koos Temaga? Nii nagu „Taevane Isa ja Tema Poeg, Jeesus Kristus, on täiuslikud ‥, nii on täiuslikud ka Nende meile pandud lootused.”16 Nende plaan meie jaoks on täiuslik ja Nende lubadused kindlad. Tunnistan nendest tõdedest tänulikult Jeesuse Kristuse nimel, aamen.