Kus õiglus, halastus ja arm

Vanem Jeffrey R. Holland

Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist

Kujutis

Jeesus Kristus kannatas, suri ja tõusis surmast üles, et Ta võiks tõsta meid igavesse ellu.

Kaks venda, 14-aastane Jimmy ja 19-aastane John, kelle nimed on muudetud, püüdsid minu kodu lähedal Lõuna-Utah᾽s asuvas Snow Canyoni rahvuspargis ronida üles ühest püstloodis kaljurahnust. Vaevarikka ronimise lõpusirgel avastasid nad, et ei saa ühest väljaulatuvast kaljunukist kuidagi üle. Nad ei saanud sellest üle ega saanud ka tagasi minna. Nad olid jäänud lõksu. Pärast hoolikat manööverdamist õnnestus Johnil leida piisavalt kindel jalgealune, et lükata üles oma noorem vend. Kuid tal endal polnud midagi, mille najal end üles upitada. Otsides õnarust, kuhu jalga või kätt toetada, läksid ta lihased aina enam krampi. Tasapisi võttis maad meeleheide ning tal tekkis surmahirm.

Suutmata enam kauem vastu pidada, otsustas John, et ta ainus võimalus on püüda otse üles hüpata ja kaljunuki ülemisest servast kinni haarata. Õnnestumise korral oleks ta saanud end käte jõul üles tõmmata.

Ta ise on öelnud selle kohta järgmist:

„Enne hüpet käskisin Jimmyl minna ja otsida mõni puuront, mis minuni ulatuks, kuigi teadsin, et sel kivisel mäetipul midagi sellist ei leidu. See oli vaid lootusetu katse. Kui mu hüpe peaks ebaõnnestuma, oli vähim, mida teha sain, tagada, et mu vend ei peaks pealt vaatama, kuidas ma surnuks kukun.

Ootasin mõnda aega, et ta jõuaks nägemisväljast kaduda, ütlesin oma viimase palve – et mu pere teaks, et ma neid armastan ja et Jimmy jõuaks ise turvaliselt koju – ning hüppasin. Mu hüppes oli piisavalt adrenaliini, nii et ulatusin peaaegu küünarnukkideni üle kaljunuki serva. Ent kui kätega pinnasest haarasin, ei tundnud ma sõrmede all midagi peale liiva ja lameda kalju. Mul on see pidetu tunne endiselt meeles – ei mingit serva, nukki ega midagi, millest kinni haarata. Tundsin, kuidas mu sõrmed mööda liivast pinda libisesid. Teadsin, et nüüd on lõpp.

Kuid äkitselt, nagu välk selgest taevast, ilmusid kuskilt kaljunuki tagant välja kaks kõhnukest kätt, mis otsusekindlalt mu randmetest haarasid. Mu ustav noorem vend polnud läinud otsima mingit olematut puuoksa. Ta oli taibanud, mis mul plaanis on, ega olnud sentimeetritki paigast liikunud. Ta oli oodanud – vaikselt, peaaegu hingetult –, teades täpselt, et oleksin piisavalt rumal, et sel moel hüpata. Kui seda tegin, haaras ta minust kinni ega lasknud lahti. Need tugevad vennakäed päästsid sel päeval, mil rippusin abitult kindla surma kohal, mu elu.”¹

Minu armsad vennad ja õed! Täna on ülestõusmispühad. Kuigi me peaksime seda alati meeles pidama (lubame seda ju iga nädal sakramenti võttes), on täna kogu aasta kõige püham päev, mil meenutada vennalikke ja otsusekindlaid käsi, mis sirutusid surmakuristikku, et päästa meid kukkumiste, ebaõnnestumiste, kurbuse ja pattude küüsist. Johni ja Jimmy loo taustal väljendan tänu Issanda Jeesuse Kristuse lepituse ja ülestõusmise eest ning soovin märkida ära sündmused Jumala plaanis, tänu millele „Ta armulikkusest saa[me] osa m[e]”.²

Meie üha enam ilmalikus ühiskonnas on sama võõrastav kui ka vanamoodne rääkida Aadamast ja Eevast või nende „õnnelikust langemisest” surelikkusesse. Ometi ei saa me mõista Kristuse lepitust ja ülestõusmist ega oska adekvaatselt hinnata Tema sünni ja surma ainulaadset eesmärki – ehk teisisõnu ei saa õieti tähistada jõule ega ülestõusmispühi –, mõistmata, et kord olid Aadam ja Eeva, kes Eedeni aias langesid, ning et sellel langemisel on omad tagajärjed.

Ma ei tea täpselt, mis sel planeedil enne seda juhtus, kuid tean, et need kaks loodi Jumala käega; et nad elasid mõnda aega üksi paradiislikes tingimustes, kus inimesed ei saanud surra ega peret luua; ning et erinevate valikute tulemusena astusid nad üle Jumala käsust, mistõttu nad pidid aiast lahkuma, kuid tänu millele võisid nad saada lapsi enne, kui saabus nende füüsiline surm.³ Olukorra muutis kurvemaks ja keerukamaks see, et nende üleastumine tõi endaga kaasa ka vaimsed tagajärjed, eemaldades nad igaveseks Jumala palge eest. Kuna me sündisime langenud maailma ja kuna ka meie astume üle Jumala seadustest, määrati meile sama karistus mis Aadamale ja Eevale.

Milline nuhtlus! Kogu inimkond vabalangemises – iga mees, naine ja laps astumas läbi väntsutuste vastu jäädavale füüsilisele surmale ja igavesele hingepiinale. Kas elu peabki olema selline? Kas see ongi kogu inimkogemuse võidukas lõpp? Ripume me tõesti külmal kaljuserval kesk ükskõikset universumi, igaüks otsimas jalatäit, kuhu astuda, midagi, millest kinni haarata, leidmata muud peale libeda liivase pinna – ei midagi, mis meid päästaks, millest kinni hoida või mis hoiaks kinni meist? On’s meie elu eesmärk tühipaljas eksistentsiaalne harjutus – lihtsalt hüppa nii kõrgele, kui saad, pea umbes seitsekümmend aastat vastu, seejärel libastu ja kuku ning jäägi igavesti kukkuma?

Vastus neile küsimustele on ühemõtteliselt ja igavesti „ei”! Tunnistan koos muistsete ja praegusaja prohvetitega, et „kõik asjad on tehtud tema tarkuse järgi, kes teab kõiki asju”.⁴ Jumal ja meie kõigi Isa teadis juba ette Aadama ja Eeva otsust ning läkitas kohe, kui meie esimesed vanemad Eedeni aiast välja astusid, taevainglid, et neile – ja läbi aegade nüüd ka meile – kuulutada, et kogu see sündmuste ahel oli mõeldud selleks, et tagada meie igavene õnn. See oli osa Tema jumalikust plaanist, mis nägi ette, et Päästja, Jumala enda Poeg, keda apostel Paulus on nimetanud viimaseks Aadamaks⁵, pidi tulema aegade keskpaigas, et esimese Aadama üleastumine lunastada. See lepitus pidi saama täieliku võidu füüsilise surma üle ning tagama tingimusteta ülestõusmise igaühele, kes kunagi sündinud või kes tulevikus siiailma sünnib. Armulikult võimaldab see kõigil – alates Aadamast kuni maailma lõpuni – saada meeleparanduse tingimusel ja kuulekuse kaudu jumalikele käskudele andeks ka isiklikud patud.

Kuulutan sel ülestõusmispüha hommikul ühena Tema pühitsetud tunnistajatest, et Naatsareti Jeesus oli ja on maailma Päästja, „viimne Aadam”⁶, meie usu Alustaja ja Lõpetaja, igavese elu Alfa ja Oomega. „Sest nõnda nagu kõik surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaiks Kristuses”⁷, kuulutas Paulus. Ja prohvet-patriarh Lehhi ütles: „Aadam langes, et inimesed võiksid olla. ‥ Ja Messias tuleb, kui aeg saab täis, et ta võiks lunastada inimlapsed langemisest.”⁸ Mormoni Raamatu prohvet Jaakob õpetas osana kahepäevasest jutlusest Jeesuse Kristuse lepituse kohta kõigist põhjalikumalt, et „ülestõusmine peab ‥ tulema langemise tõttu”.⁹

Nii tähistame täna võitu iga langemise üle, mida oleme kunagi kogenud; iga kurbuse üle, mida oleme kunagi tundnud; iga pettumuse üle, mis on meile kunagi osaks saanud; iga hirmu üle, millega oleme kunagi silmitsi seisnud – surmast ülestõusmisest ja pattude andestusest rääkimata. See võit saavutati tänu sündmustele, mis leidsid aset ühel sarnasel nädalavahetusel Jeruusalemmas rohkem kui kaks tuhat aastat tagasi.

Algas see hingepiinaga Ketsemani aias, jätkus ristilöömisega Kolgatal ja päädis ühel kaunil pühapäeva hommikul annetuseks saadud hauas, kus patuta, puhas ja püha mees, nimelt Jumala Poeg isiklikult, tegi seda, mida ükski surnu polnud varem teinud ega suudaks kunagi teha. Ta võttis omavoliliselt ümbert surilina, millesse oli mässitud, ja asetas higirätiku hoolikalt teise kohta¹⁰, nagu on öeldud pühakirjades.

See esimese ülestõusmispüha lepituse ja ülestõusmise protsess on kõige olulisem periood, kõige heldem and, kõige piinavam valu ja kõige üllam puhta armastuse ilming, mida on maailma ajaloos üles näidatud. Jeesus Kristus, Jumala Ainusündinud Poeg kannatas, suri ja tõusis surmast üles, et Ta võiks, nagu välk selgest taevast, meid kukkudes kinni püüda, hoida meid oma väega, ja kui oleme Tema käskudele kuulekad, tõsta meid igavesse ellu.

Tänan sel ülestõusmispühal Teda ja Isa, kes Ta meile andis, selle eest, et Jeesus seisab ikka veel võidukalt surma kohal, kuigi Ta seisab haavatud jalgadel. Tänan sel ülestõusmispühal Teda ja Isa, kes Ta meile andis, selle eest, et Jeesus ulatab endiselt lõputus armus abikäe, kuigi Ta teeb seda läbi torgatud peopesade ja armistatud randmetega. Tänan sel ülestõusmispühal Teda ja Isa, kes Ta meile andis, et võime laulda higipiisku täis aia, naelutatud risti ja hiilgavalt tühja haua ees:

„Nii suur, nii hiilgav ja nii varm
on Tema päästmisplaan,
kus õiglus, halastus ja arm
on üheks kokku saand.”11

Ülestõusnud Issanda Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.