2010–2019
Naasmine usu juurde
aprill 2015


Naasmine usu juurde

Igaüks meist võib Algühingu laste eeskujul tugevdada oma isiklikul teekonnal usku Jeesusesse Kristusesse ja leida rõõmu.

President Monson, me oleme sel ületõusmispühade hommikul nii tänulikud võimaluse eest kuulda kõnelemas elavat prohvetit. Me hindame su sõnu ja nõuannet leida teekonnal rõõmu1 ja kinnitust, et tulevik on sama helge nagu meie uskki.2

Sel aastal jagavad Algühingu lapsed meiega rõõmu ja õnne, mis lähtub nende usust Jeesusesse Kristusesse, lauldes „Ma tean, Päästja armastab mind”. See, mida nad laulavad on tõde: „Mina tean, elab Ta! ‥ Südame annan Tall᾽.”3 Ka igaüks meist võib Algühingu laste eeskujul tugevdada oma isiklikul teekonnal usku Jeesusesse Kristusesse ja leida rõõmu.

Kuulasin hiljuti pühapäeval Abiühingu koosolekul üht noort ema jagamas oma pöördumislugu. Ta oli kasvanud üles Kirikus ning ta vanemad olid õpetanud talle evangeeliumi. Ta oli käinud Algühingus, Noorte Naiste ühingus ja seminaris. Talle meeldis õppida ja avastada tõde. Ta soovis pidevalt teada saada, miks on asjad nii nagu nad on. Vanem Russell M. Nelson on öelnud: „Issand saab õpetada ainult seda, kes õppida soovib.”4 See noor naine oli väga õplik.

Ta käis pärast keskkooli ülikoolis, abiellus templis koju naasnud misjonäriga ja teda õnnistati armsate lastega.

See ema jätkas uurimise vaimus küsimuste esitamist. Ent küsimused muutusid üha raskemaks ja nii muutusid ka vastused. Mõnikord jäi vastus saamata või polnud see selline, millega ta oleks rahule jäänud. Viimaks kerkis vastuseid otsides pinnale üha rohkem ja rohkem küsimusi ja ta hakkas kahtlema oma usu alustes.

Sel segasel ajal ütlesid mõned ta lähedased talle: „Toetu minu usule,” kuid ta mõtles: „Ma ei saa. Sa ei mõista, sind ei vaeva samad küsimused.” Ta selgitas: „Olin valmis olema viisakas nendega, kes ei kahelnud, kui ka nemad olid minu vastu viisakad.” Paljud olid.

Ta ütles: „Mu vanemad teadsid, mis mu südames toimub, ja jätsid mulle hingamisruumi. Nad otsustasid mind armastada ja lasta mul ise asjades selgusele jõuda.” Selle noore ema piiskop kohtus temaga tihti ja sisendas talle kindlustunnet.

Ka koguduse liikmed olid väga abivalmid ja ta tundis end nende seas koduselt. Tema kogudus polnud koht, kus tõmmata ette täiuslikkuse mask. See oli koht, kus üksteise eest hoolitseda.

„Oli huvitav aeg,” meenutas ta. „Sel ajal tundsin tugevat sidet oma surnud vanavanematega. Nad innustasid mind ja utsitasid mind edasi minema. Tundsin, justkui sooviksid nad öelda: „Keskendu sellele, mida sa tead!””

Kuid kogu toetusest hoolimata jäi ta Kirikust eemale. Ta ütles: „Ma ei eraldunud Kirikust halva käitumise ega vaimse tuimuse pärast. Ma ei otsinud kergemat väljapääsu ega vabandusi, et mitte pidada käske. Tundsin, et pean saama vastuse küsimusele: „Mida ma õigupoolest usun?””

Umbes samal ajal luges ta üht raamatut ema Teresast, kes oli kogenud sarnaseid tundeid. Ühes 1953. aastast pärit kirjas on ta öelnud: „Palun palveta mu eest, et ma Tema tööd ära ei rikuks ja et meie Issand võiks end mulle näidata, sest minus valitseb kohutav pimedus, justkui oleks kõik surnud. See on olnud nii sellest ajast saati, kui „tööga” alustasin. Palu, et Issand annaks mulle julgust.”

Peapiiskop Périer vastas talle: „Kallis ema, Jumal juhib sind. Pimedus sinu ümber pole nii suur kui sa arvad. Tee, mida mööda käia, ei pruugi olla alati täies ulatuses selgesti nähtav. Palveta, et saada valgust! Ära tee ennatlikke otsuseid, kuula, mida teistel on sulle öelda ja mõtiskle nende sõnade üle. Sa leiad alati midagi, mis sind aitab. ‥ Kui sind juhivad usk ja palved ning mõistus ja õiged kavatsused, siis sellest piisab.”5

Mu sõber mõtles, et kui juba ema Teresa suudab olla ustav oma usundile ilma vastusteta kõigile küsimustele ja ilma selguseta kõigis asjus, siis suudab ehk ka tema. Ta suudaks astuda usus edasi üheainsa sammu ning seejärel järgmise. Ta võib keskenduda neile tõdedele, mida usub, ja lasta neil täita oma meele ja südame.

Tagasi vaadates ütles ta: „Minu tunnistusest oli saanud paras tuhahunnik. Kõik oli maani maha põlenud. Alles oli jäänud vaid Jeesus Kristus.” Ta jätkas: „Jeesus ei jäta teid maha, kui teil on küsimusi. Kui püüda pidada käske, siis on uks valla. Uskumatult oluliseks muutusid palve ja pühakirjade uurimine.”

Ta alustas usu ülesehitamist evangeeliumi põhitõdedest. Ta ostis Algühingu lauluraamatu ja hakkas lugema laulude sõnu. Need olid tema jaoks hinnalise tähendusega. Ta palvetas, et tal oleks usku kergitada koormat, mis teda rõhus.

Ta mõistis, et kui kuuleb mõnda avaldust, mis tekitab temas kahtlusi, võib ta „peatuda, vaadata tervikpilti ja muuta evangeelium isiklikuks”. Ta ütles: „Tavatsesin endalt küsida: „Kas see on minu ja mu pere jaoks õige tee?” Mõnikord küsisin endalt: „Mida soovin oma lastele?” Mõistsin, et soovin, et nad abielluksid templis. Siis hakkas usk mu südamesse tagasi tulema.”

Vanem Jeffrey R. Holland on öelnud: „Iga tõeotsingut iseloomustavad alandlikkus, usk ja Püha Vaimu mõju.”6

Kuigi tal olid tekkinud küsimused Mormoni Raamatu saamisloo kohta, ei saanud ta eitada tõdesid, mida oli Mormoni Raamatust teada saanud. Ta oli keskendunud Uue Testamendi uurimisele, et mõista paremini Päästjat. „Kuid lõpuks,” ütles ta, „leidsin end taas lugemas Mormoni Raamatut, kuna mulle meeldis tunne, mis mind valdas, kui lugesin Jeesusest Kristusest ja Tema lepitusest.”

Ta ütles kokkuvõtlikult: „Selle raamatu tõdede kohta peab saama isikliku vaimse kogemuse,” ja tema selle sai. Ta selgitas: „Lugesin Moosia raamatut ja tundsin, kuidas mind juhiti. „Uskuge Jumalasse; uskuge, et ta on ja et ta lõi kõik asjad; ‥ uskuge, et tal on kõik tarkus ja kõik vägi nii taevas kui ka maa peal; uskuge, et inimene ei mõista kõiki asju, mida Issand võib mõista!””7

Umbes samal ajal kutsuti mind Algühingusse klaverimängijaks. „See oli hea kutse,” ütles ta. „Soovisin, et mu lapsed oleksid Algühingus, ja nüüd sain olla koos nendega. Ja ma ei olnud veel valmis õpetama.” Teenides tundis ta jätkuvalt teda ümbritsevate inimeste toetust: „Tule, me tahame sind enda sekka! Ükskõik mis su elus ka ei toimu, me toetame sind. Meile sobib kõik see, mida sul pakkuda on.”

Algühingu laule mängides mõtles ta tihti endamisi: „Need on tõed, mida ma armastan. Võin nendest endiselt tunnistada. Ma lihtsalt ütlen seda, mida ma kindlalt tean ja usaldan. See ei pruugi olla täiuslik tunnistus, kuid see on minu väike ohverdus. See, millele keskendun, paisub mu sees. Nii tore on minna tagasi evangeeliumi tuuma juurde ja tunda ligimesearmastust.”

Kuulasin tol pühapäevahommikul seda noort õde kõnelemas oma rännakust ning mulle meenus, et meil tuleb ehitada oma alus Lunastaja kaljule.8 Mulle meenus ka vanem Jeffrey R. Hollandi nõuanne: „Hoidke kinni sellest, mida te juba teate, ja pidage vastu, kuni te saate rohkem teada.”9

Hakkasin tema õppetunni ajal veelgi paremini mõistma, et vastused siirastele küsimustele tulevad, kui me neid usinalt otsime ja käskude järgi elame. Mulle meenus, et usk võib ületada meie praeguse mõistmise piire.

Ja oo kuidas ma tahaksin olla nagu need, kes seda noort ema armastavalt toetasid. President Dieter F. Uchtdorf on öelnud: „Lõpuks oleme me kõik palverändurid, kes oma jüngrirajal Jumala valgust otsivad. Me ei mõista teisi hukka valguse hulga pärast, mis neil on või mis neil puudub, pigem toidame ja innustame igas suuruses valgust, kuni see kasvab selgeks ja säravaks tõeks.”10

Kui Algühingu lapsed laulavad laulu „Lapse palve”, siis küsivad nad: „Taevane Isa, kas mind kuuled Sa ja minu palveile kas tõesti vastad ka?”11

Ka meie võime mõnikord mõelda: „Taevane Isa, kas mind kuuled Sa?” ning seejärel rõõmustada, nagu rõõmustas mu sõber, kui Temalt vaikse kinnituse kaudu vastuseid saame. Ma tunnistan, et kui meie tahe ühildub Tema omaga, siis tunneme neid vaikseid kinnitusi. Ma tunnistan, et tõde on tänapäeval maa peal ja Tema evangeeliumi leiame Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikust. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Viited

  1. Thomas S. Monson. Rõõmu leidmine teekonnal. – 2008. a sügisene üldkonverents.

  2. Thomas S. Monson. Olge rõõmsad. – 2009. a kevadine üldkonverents.

  3. Ma tean, Päästja armastab mind. 2015. a ühishetke juhis: ma tean, et minu Päästja elab 2014, lk 29.

  4. Russell M. Nelson. Tsiteeritud M. Russell Ballardi teose “What Came from Kirtland” järgi. Brigham Youngi ülikooli küünlavalgusõhtu, 6. nov 1994); speeches.byu.edu.

  5. Mother Teresa: Come Be My Light—The Private Writings of the Saint of Calcutta, toim Brian Kolodiejchuk, 2007, lk 149–150.

  6. Jeffrey R. Holland. Be Not Afraid, Only Believe. – õhtu vanem Jeffrey R. Hollandiga, 6. veebr 2015; lds.org/broadcasts.

  7. Mo 4:9.

  8. Vt Hl 5:12.

  9. Jeffrey R. Holland. Issand, ma usun. – 2013. a kevadine üldkonverents.

  10. Dieter F. Uchtdorf. Tunnistuse saamine valgusest ja tõest. – 2014. a sügisene üldkonverents.

  11. A Child’s Prayer. Children’s Songbook, lk 12.