2010–2019
Valikuvabaduse säilitamine, usuvabaduse kaitsmine
aprill 2015


Valikuvabaduse säilitamine, usuvabaduse kaitsmine

Ustavus valikuvabaduse kasutamisel sõltub usuvabaduse olemasolust.

Täna on ülestõusmispühade esimene püha: see on tänulikkuse ja meelespidamise päev, mil peetakse au sees meie Päästja Jeesuse Kristuse lepitust ja ülestõusmist kogu inimkonna eest. Me kummardame Teda tänulikena oma usu-, kogunemis- ja kõnevabaduse ning Jumalalt saadud valikuvabaduse eest.

Nagu prohvetid aja kohta, mil me elame, ette kuulutasid, tekitab paljudes segadust, kes me oleme ja mida usume. Mõned on „laimajad [ja] hea põlgajad”.1 Teised „hüüavad kurja heaks ja head kurjaks [ja] teevad pimeduse valguseks ja valguse pimeduseks”.2

Kui meid ümbritsevad inimesed teevad oma valikuid, kuidas meie tõekspidamistele reageerida, ei tohi me unustada, et kõlbelisel valikuvabadusel on oluline osa Jumala plaanis kõigi oma laste jaoks. Selle igavese plaani juurde, mida meile taeva nõukogus tutvustati, kuulus valikuvabaduse and.3

Selles suures nõukogus kasutas Saatanana tuntud Lutsifer valikuvabadust, et seista vastu Jumala plaanile. Jumal ütles: „Kuna Saatan hakkas minule vastu ja püüdis hävitada inimese valikuvabadust, mille mina, Issand Jumal, olin temale andnud, ‥ lasin ma ta ‥ alla heita.”4

Ta jätkas: „Ja samuti kolmandiku taeva vägedest pööras ta minu juurest ära, kuna neil oli valikuvabadus.”5

Selle tulemusena jäid Taevase Isa vaimulapsed, kes otsustasid Tema plaani hüljata ja Lutsiferi järgida, ilma oma jumalikust saatusest.

Kasutades valikuvabadust, lausus Jeesus Kristus:

„Siin ma olen, saada mind!”6

„Sinu tahe sündigu ja hiilgus olgu igavesti sinu.”7

Isa tunnistas ja määras Jeesuse, kes kasutas oma valikuvabadust Taevase Isa plaani toetamiseks, meie Päästjaks, kes oli ette määratud tegema kõigi eest lepitava ohverduse. Samamoodi võimaldab valikuvabadusest ajendatud käskudepidamine meil täielikult mõista, kes me oleme, ja saada kõik õnnistused, mis on meie Taevasel Isal, mille seas on ka võimalus saada endale keha, areneda, tunda rõõmu, saada perekond ja pärida igavene elu.

Selleks, et pidada käske, peame me teadma Kiriku ametlikku õpetust, et inimeste pidevalt muutuv tuju meid Kristuse juhtimise alt kõrvale ei suunaks.

Me tunneme praegu rõõmu õnnistustest, kuna otsustasime enne seda elu Päästjat järgida. Kõik, kes neid sõnu kuulevad või loevad, ükskõik, kes te olete ja milline oli teie minevik, jätke endale meelde, et teil pole liiga hilja seda valikut uuesti teha ja Teda järgida.

Kui me usume Jeesuse Kristuse lepitusse, parandame meelt pattudest ja saame ristitud, võime Temasse uskumise kaudu saada taevase Püha Vaimu anni. See and annab teadmisi ja arusaamist, juhatust ja jõudu õppida ja tunnistust saada, väge ja puhastust ületada patud, ning tröösti ja julgustust olla kannatustes ustav. Need võrratud Vaimu õnnistused annavad meile suurema vabaduse ja väe teha seda, mis on õige, sest „kus on Issanda Vaim, seal on vabadus”.8

Sel viimsel ajal vabaduserajal kõndides tuleb meil mõista, et ustavus valikuvabaduse kasutamisel sõltub usuvabaduse olemasolust. Me juba teame, et Saatan ei taha, et meil see vabadus oleks. Ta püüdis hävitada kõlbelist valikuvabadust taevas ja nüüd maa peal õõnestab ta raevukalt usuvabadust, võitleb selle vastu ja levitab segadust selle kohta, mis see on ning miks on see oluline meie vaimse elu ja meie päästmise jaoks.

Usuvabadusel on neli nurgakivi, millele me viimse aja pühadena peame toetuma ja mida peame kaitsma.

Esimene on vabadus uskuda. Inimesed ega valitsused ei tohiks kedagi kritiseerida, taga kiusata ega rünnata selle eest, mida ta usub Jumala kohta. See on väga isiklik ja tähtis. Ühes algusaja avalduses meie usuvabadusega seotud tõekspidamiste kohta kuulutatakse:

„Ükski valitsus ei saa elada rahus, kuni ei tehta ja ei hoita jõus selliseid seadusi, mis tagavad igale isikule vabaduse tegutseda vastavalt oma südametunnistusele. ‥

Tsiviilvõimukandja peab takistama kuritegu, kuid mitte kunagi rakendama kontrolli südametunnistuse üle; [ega] maha suruma hinge vabadust.”9

Seda fundamentaalset tõekspidamisvabadust on sellest ajast peale tunnistanud Ühinenud Rahvaste Organisatsioon oma Inimõiguste ülddeklaratsioonis ning teised riiklikud ja rahvusvahelised inimõiguste dokumendid.10

Teine usuvabaduse nurgakivi on vabadus jagada oma usku ja tõekspidamisi teistega. Issand andis meile käsu: „Õpetage [evangeeliumi] oma lastele ‥ kojas istudes!”11 Lisaks ütles Ta oma jüngritele: „Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule.”12 Lapsevanemate, põhimisjonäride ja liikmetest misjonäridena toetume me usuvabadusele, et õpetada Issanda õpetust oma peredes ja kogu maailmas.

Kolmas usuvabaduse nurgakivi on vabadus moodustada usuühingut, kirikut, ja kummardada rahumeelselt koos teistega. Üheteistkümnendas usuartiklis kuulutatakse: „Me nõuame õigust kummardada Kõigevägevamat Jumalat meie oma südametunnistuse järgi ja lubame sama õiguse kõikidele inimestele, kummardagu nad kuidas, kus või mida nad soovivad.” Seda põhimõtet toetavad rahvusvahelised inimõiguste dokumendid ja paljude riikide põhiseadus.

Usuvabaduse neljas nurgakivi on vabadus elada oma usu järgi – rakendada vabalt oma usku mitte ainult kodus ja kogudusehoones, aga ka avalikes kohtades. Issand käskis meil palvetada salajas13, aga ka minna ja lasta „[oma valgusel paista] inimeste ees, et nad näeksid [meie] häid tegusid ja annaksid au [meie] Isale, kes on taevas.”14

Mõnda inimest pahandab, kui toome oma usu avalikkuse ette, kuid ometi needsamad inimesed, kes nõuavad, et nende vaatepunkte ja tegevust ühiskonnas sallitaks, on sageli väga aeglased näitama üles samasugust sallivust usklike suhtes, kes soovivad samuti, et nende vaatepunktid ja tegevus oleksid sallitud. Tavalisest lugupidamise puudumisest usuliste vaatepunktide vastu saab kiiresti sotsiaalne ja poliitiline sallimatus usklike ja usuorganisatsioonide vastu.

Seistes silmitsi üha suurema survega kummardada ilmalike käitumisnormide ees, minetada usuvabadus ja seada ohtu valikuvabadus, kaaluge, mida õpetatakse meie kohustuste kohta Mormoni Raamatus. Me loeme Alma raamatus Amlisist, väga kavalast ja pahelisest mehest, kes tahtis saada rahva kuningaks ja „jät[ta] nad ilma nende õigustest ja eesõigustest”, mis „tekitas ärevust kiriku rahva ‥ seas”.15 Kuningas Moosia oli õpetanud neid tõstma häält selle kaitseks, mida nad õigeks pidasid.16 Seega „rahvas kogus end kokku üle kogu maa, iga inimene vastavalt oma seisukohale, kas see oli siis Amlisi poolt või vastu, eri rühmadesse, vaieldes palju ‥ omavahel”.17

Nende arutelude käigus oli Kiriku liikmetel ja teistel võimalus kokku tulla, üksmeelt tunda ja lasta Pühal Vaimul end mõjutada. „Ja sündis, et rahva hääl oli Amlisi vastu, nii et teda ei pandud rahva üle kuningaks.”18

Jeesuse Kristuse jüngritena oleme kohustatud tegema koostööd meiega samal arvamusel olevate usklikega, et tõsta häält õige kaitseks. Kuigi liikmed ei peaks iial väitma ega isegi vihjama, et nad räägivad Kiriku nimel, on meid kõiki kutsutud nii palju kui kodanikena võimalik, jagama oma isiklikku tunnistust veendunult ja armastusega – „iga inimene vastavalt oma seisukohale”.19

Prohvet Joseph Smith ütles:

„Mul [on] julgust kinnitada Taeva ees, et ma olen samamoodi valmis surema selle eest, et kaitsta presbüterlase, babtisti või mistahes teisest usulahust hea inimese õigusi [samuti nagu mõne mormooni õigusi]; sest seesama põhimõte, mis trambib jalge alla viimse aja pühade õigused, trambib jalge alla ka rooma katoliku või mistahes teise usulahu õigused, kui see usulahk on ebapopulaarne või liiga nõrk, et end kaitsta.

Minu hinge innustab vabadusearmastus – vabadus kogu inimkonnale tsiviil- ja usuasjades.”20

Vennad ja õed! Me oleme kohustatud kaitsma neid pühasid vabadusi ja õigusi iseenda ja oma järeltulijate pärast. Mida meie teiega teha saame?

Esiteks saame me olla informeeritud. Olge teadlikud teemadest kogukonnas, mis võivad mõjutada usuvabadust.

Teiseks, ühinegem nii, nagu üksikisikutena võimalik, teistega, kes on samuti usuvabadusele pühendunud. Töötage külg külje kõrval usuvabaduse toetuseks.

Kolmandaks, elage nii, et olete oma tõekspidamistega heaks eeskujuks nii sõnas kui ka tegudes. See, kuidas me elame oma usu järgi, on kaugelt tähtsam kui see, mida oma usu kohta öelda võime.

Meie Päästja teine tulemine läheneb. Ärme viivita selle tähtsa asjaga. Tuletage meelde ülemjuhataja Moronit, kes heiskas vabaduselipu, millel olid kirjas sõnad: „Meie Jumala, meie usundi ja vabaduse ja meie rahu, meie naiste ja meie laste meelespidamiseks.”21 Pidagem meeles, mida rahvas selle peale tegi: nad rakendasid valikuvabadust ja „[tulid] joostes kokku”, lubades lepinguga tegutseda.22

Mu armsad vennad ja õed! Ärge kõndige! Jookske! Jookske valikuvabaduse õnnistuste järele, järgides Püha Vaimu ja rakendades Jumalalt saadud vabadusi Tema tahte täitmiseks.

Sellel ülestõusmispühal annan teile oma erilise tunnistuse, et Jeesus Kristus kasutas oma valikuvabadust, et täita meie Isa tahtmist.

Me laulame oma Päästjast: „Ta tahtevabalt valas verd, tõi ohvrit hinnalist.”23 Ja kuna Ta seda tegi, on meil hindamatu võimalus „valida vabadust ja igavest elu” Tema lepituse väe ja õnnistuste kaudu.24 Otsustagem järgida Teda meeleldi täna ja alati, palvetan ma Tema, nimelt Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.

Viited

  1. 2Tm 3:3.

  2. Js 5:20.

  3. Vt Ms 6:56.

  4. Ms 4:3.

  5. ÕL 29:36.

  6. Aabr 3:27.

  7. Ms 4:2.

  8. 2Kr 3:17.

  9. ÕL 134:2, 4.

  10. Vt Inimõiguste ülddeklaratsioon, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 10. dets 1948, http://vm.ee/et/uro-inimoiguste-ulddeklaratsioon. Artikkel 18 teavitab: „Igaühel on mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadus; see õigus kätkeb vabadust muuta oma usku või veendumusi, samuti vabadust kuulutada oma usku või veendumusi nii üksi kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt õpetamise, tava, kultuse ja kombetalituste kaudu.” Vt ka Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, artikkel 9, 4. nov 1950, https://www.riigiteataja.ee/akt/13073654.

  11. 5Ms 11:19.

  12. Mk 16:15.

  13. Vt Mt 6:6.

  14. Mt 5:16.

  15. Vt Al 2:1–4.

  16. VtMo 29:25–26.

  17. Al 2:5, rõhutus lisatud.

  18. Al 2:7.

  19. Al 2:5.

  20. Teachings of Presidents of the Church:Joseph Smith, 2007, lk 345.

  21. Al 46:12.

  22. Al 46:21.

  23. See tarkus suur ja armastus. – Kiriku lauluraamat, lk 19.

  24. 2Ne 2:27.