Lootus Jumala valgusele
President Dieter F. Uchtdorf
Teine nõuandja Esimeses Presidentkonnas
Kui me suurendame oma armastust Jumala vastu ja püüame armastada oma ligimest, on evangeeliumi valgus meie ümber ja ülendab meid.
Valguse kätte
Minu kabineti seinal ripub maal pealkirjaga „Valguse kätte”. Ma armastan seda väga. Selle maalis minu sõber, taani kunstnik Johan Benthin, kes oli esimene vaiajuhataja Kopenhaagenis Taanis.
Kunstnik on maalinud lõuendile pimeda toa, mille avatud uksest paistab sisse valgus. See ei valgusta kogu tuba, vaid ainult ukseesist.
Minu jaoks sümboliseerivad pimedus ja valgus sellel pildil elu. Pimedus meie ümber on üks osa surelike elust. Kas oleme kaotanud armastatu,või on meie laps eksiteele sattunud või on meil diagnoositud raske haigus; meil võib olla raskusi töö juures, meid võivad vaevata kahtlused ja hirmud, me võime tunda end üksildase ja mahajäetuna.
Ent isegi kui tunneme, et kõik on kadunud, annab Jumal meile lootust valgusele – Ta lubab valgustada meile teed, et pääseksime pimedusest välja.
Pimedusega täidetud tuba
Tahan jutustada teile naisest, kes kasvas üles pimedas toas. Olgu tema nimi Jane.
Kolmandast eluaastast peale pidi Jane alailma taluma peksmist, halvustamist ja väärkohtlemist. Teda ähvardati ja mõnitati. Ta ärkas igal hommikul teadmata, kas jõuab koos päevaga õhtusse. Inimesed, kes oleksid pidanud teda kaitsma, õelutsesid tema kallal ja lasid väärkohtlemisel jätkuda.
Et ennast kaitsta, õppis Jane oma tundeid peitma. Tal ei olnud pääsemislootust ning ta muutus õuduste vastu, mis teda ümbritsesid, tundetuks. Tema elus ei olnud valgust ning ta alistus pimedusele. Tuimusega, mida tekitab pidev ja halastamatu kurjus, leppis ta teadmisega, et iga hetk võib jääda talle viimaseks.
Kui Jane 18-aastaseks sai, avastas ta Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku. Taastatud evangeeliumi rõõm ja lootus tulid tema südamesse ja ta otsustas saada ristitud. Esimest korda tuli tema ellu valgus ja ta nägi enese ees valgusküllast teerada. Ta keeras oma pimedale maailmale selja ja otsustas minna kooli, mis asus kaugel tema kiusajatest. Viimaks ometi tundis ta, et tema ümber pole enam pimedust ega kurjust, et ta on vaba ja saab nautida Päästja harrast rahu ja imelist tervenemist.
Aastaid hiljem, kui tema kiusaja manalateele oli läinud, hakkasid Jane’i taas painama nooruspõlve kohutavad üleelamised. Sügav kurbus ja tusk ähvardasid hävitada selle imelise valguse, mille ta oli evangeeliumi kaudu leidnud. Ta mõistis, et kui pimedus tema üle võimust võtab, on tema piinaja saavutanud lõpliku võidu.
Ta läks nõustaja juurde, sai meditsiinilist abi ja hakkas mõistma, et parim viis terveks saada on mõista ja omaks võtta, et pimedus küll eksisteerib, kuid sellel ei tohi lasta enda üle võitu saada. Ta sai teada, et eksisteerib ka valgus, ja ta otsustas keskenduda sellele.
Arvestades tema minevikku, oleks Jane võinud muutuda kättemaksuhimuliseks, sapiseks või kogunisti vägivaldseks. Seda ei juhtunud. Ta pani vastu kiusatusele levitada viha, valu või jultumuse kaudu pimedust. Selle asemel hoidis ta tugevasti kinni lootusest, et Jumala abiga võib ta saada terveks. Ta otsustas levitada valgust ja pühendada oma elu teiste abistamisele. See otsus aitas tal teha lõpparve minevikuga ja astuda esimene samm imelisse, helgesse tulevikku.
Temast sai õpetaja ja täna, aastakümneid hiljem, on tema armastus mõjutanud sadade laste elusid, aidanud neil teada saada, et nad on hindamatud, et nad on tähtsad. Temast on saanud väsimatu nõrkade, rõhutute ja heitunute kaitsja. Ta arendab, kosutab ja innustab kõiki enda ümber.
Jane õppis ära, et tervenemine tuleb siis, kui rabeleme välja pimedusest ja liigume valguse – lootuse – poole. Usu, lootuse ja ligimesearmastuse kaudu ei muutnud ta ainuüksi enda elu, vaid õnnistas sellega ka paljusid teisi.
Valgus hoiab ühte valgusega
Teie seas võib olla neid, kes tunnevad, et pimedus on sööstmas nende ellu. Teid rõhub mure-, hirmu- või kõhkluste koorem. Kordan siinkohal üle ühe imelise ja kindla tõe – Jumala valgus on tõeline. See on mõeldud kõikide jaoks! See annab elu kõikidele asjadele.1 Sel on vägi hajutada kõige kibedam valu. See võib olla palsamiks üksildasele või haigele hingele. See võib külvata helgema lootuse seemneid meeleheite vagudesse. See võib valgustada sügavaimat kurbuse orgu. See võib valgustada meie teed ja kanda meid läbi pimeda öö koiduvalguse poole.
See on Jeesuse Kristuse Vaim, mis annab valgust igale inimesele, kes tuleb maailma.2
Kuid vaimne valgus tuleb harva nende peale, kes istuvad pimeduses ja ootavad, et keegi tuleks ja süütaks tule. On vaja usust ajendatud tegusid, et avada silmad Kristuse valgusele. Vaimset valgust ei näe füüsiliste silmadega. Jeesus ise õpetas: „Mina olen valgus, mis paistab pimeduses, ja pimedus ei mõista seda.”3 Sest „maine inimene ei võta vastu midagi, mis on Jumala Vaimust, sest see on temale narrus ja ta ei suuda seda tunnetada, sest seda tuleb mõista vaimselt”.4
Kuidas siis avada silmad Jumala valgusele?
Esiteks, alustage sealt, kus te olete.
Kas pole imeline teada, et me ei pea olema täiuslikud, et kogeda Taevaisa õnnistusi ja ande? Me ei pea ootama, kuni ületame finišijoone, et saada Jumala õnnistusi. Tegelikult hakkavad taevad avanema ja taevaõnnistused meie peale langema alates esimesest sammust, mille me teeme valguse suunas.
Praegune olukord on just see õige, kust alustada. Pole tähtis, kui täiuslikuks või ebatäiuslikuks te end peate või kui mahajäänuna te end võrreldes teistega tunnete. Hetk, mil hakkate otsima oma Taevaisa, on hetk, mil Tema valgus hakkab äratama, elavdama ja õilistama teie hinge.5 Pimedus ei pruugi hajuda ühe hetkega, kuid valgus saabub sama kindlalt, kui öö taandub päeva ees.
Teiseks, pöörake oma süda Issanda poole.
Rääkige palves oma sügavaimatest tunnetest ja selgitage neid Taevaisale. Tunnistage oma eksimusi. Valage välja oma süda ja väljendage tänu. Rääkige Talle oma katsumustest. Paluge Temalt Kristuse nimel jõudu ja tuge. Paluge, et teie kõrvad avataks, et te võiksite kuulda Tema häält. Paluge, et teie silmad avataks, et te võiksite näha Tema valgust.
Kolmandaks, kõndige valguses.
Teie Taevaisa teab, et te teete vigu. Ta teab, et te komistate. Võib-olla koguni korduvalt. See kurvastab Teda, kuid Ta armastab teid. Ta ei soovi murda teie vaimu. Vastupidi, Ta soovib, et te tõuseksite ja saaksite selleks, kelleks olete loodud.
Ta saatis oma Poja siia maa peale, et valgustada teed ja näidata meile, kuidas turvaliselt ületada meie teele paigutatud komistuskivid. Ta andis meile evangeeliumi, mis õpetab, kuidas olla Tema jünger. Evangeelium õpetab meile asju, mida peame teadma ja tegema; millised me peame olema, et käia Tema valguses ja järgida Tema armastatud Poega, meie Päästjat.
Valgus võidab pimeduse
Jah, me teeme vigu.
Jah, me eksime.
Kuid kui me suurendame oma armastust Jumala vastu ja püüame armastada oma ligimest, on evangeeliumi valgus meie ümber ja ülendab meid. Pimedus hajub, kuna see ei saa eksisteerida koos valgusega. Kui me läheneme Jumalale, läheneb Tema meile.6 Ja päev-päevalt kasvab meis Jumala valguse lootus, valgus läheb „üha eredamaks ja eredamaks, kuni saabub täiuslik päev”.7
Ma kutsun kõiki, kes tunnevad, et nad kõnnivad pimeduses, toetuma sellele kindlale lubadusele, mille andis inimkonna Päästja: „Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.”8
Valgus Aafrikas
Mõned aastad tagasi saime abikaasa Harrietiga meeldejääva kogemuse, mille kaudu nägime selle lubaduse täitumist. Me viibisime Lääne-Aafrikas, kaunis maailmaosas, kus Kirik on kasvuhoos. Sealsed viimse aja pühad on vaimustavad. Ent Lääne-Aafrikal on ka palju raskusi. Mind kurvastas eriti nähtud vaesus. Linnades on töötuse määr kõrge ja peredel on raskusi igapäevavajaduste rahuldamise ja turvalisusega. Oli kurb näha, millises puuduses elavad meie armsad Kiriku liikmed. Kuid ma nägin ka, kuidas need tublid liikmed üksteist aitavad, et kergendada üksteise rasket koormat.
Me jõudsime ühte Kiriku kogudusehoonesse suure linna külje all. Pimedusest vaevatud ja muserdatud inimeste asemel leidsime seal eest rõõmsad inimesed, kes lausa kiirgasid valgust! Rõõm, mida nad tundsid evangeeliumi vastu, oli nakkav ja tõstis meie vaimu. Armastus, mida nad meie vastu üles näitasid, tegi meid alandlikuks. Nende naer oli siiras ja nakatav.
Mäletan, et mõtlesin tol korral, kas maailmas võib leiduda veel õnnelikumaid inimesi. Kuigi neil pühadel oli rohkesti raskusi ja katsumusi, kiirgasid nad valgust!
Algas koosolek ja ma hakkasin kõnelema. Äkitselt läks elekter ära ja me jäime täielikku pimedusse.
Mõnda aega ei näinud ma peaaegu kedagi, aga ma nägin ja tundsin meie pühade ilusaid säravaid naeratusi. Erakordselt meeldiv oli olla koos nende imeliste inimestega.
Kogudusehoone oli endiselt pime. Istusin oma naise kõrvale ja jäin ootama, et elekter tagasi tuleks. Sel ajal juhtus midagi tähelepanuväärset.
Keegi hakkas laulma. Temaga liitusid veel mõned. Siis veel mõned. Peagi täitis kogudusesaali imeline liigutav kirikulaul.
Lauluraamatuid polnud tarvis, neil Kiriku liikmetel olid laulusõnad peas. Nad laulsid ühe laulu teise järel sellise energia ja vaimuga, mis puudutas mu hinge.
Viimaks tuli elekter tagasi ja täitis ruumi valgusega. Me vaatasime Harrietiga teineteisele otsa: mõlemal olid põsed pisaraist märjad.
Ümbritsetuna pimedusest, täitsid need imelised pühad kirikuhoone ja meie hinged valgusega.
See oli meie jaoks sügavalt liigutav hetk, hetk, mida me Harrietiga kunagi ei unusta.
Tulge valgusesse
Jah, aeg-ajalt tundub, et pimedus puudutab meid või isegi mähib enda sisse. Mõnikord tundub, et öö meie ümber ängistab, masendab ja ajab hirmu peale.
Mind kurvastab kurbus, mida paljud teist tunnevad, painav üksildus ja kurnav hirm, mis teid võib rõhuda.
Kuid ma tunnistan, et meie elav lootus on Kristuses Jeesuses! Tema on tõeline, puhas ja vägev sissepääs jumalikku valgusesse.
Ma tunnistan, et olles Kristusega, pole pimedusel edenemist loota. Pimedus ei saavuta võitu Kristuse valguse üle.
Ma jagan oma tunnistust, et pimedus ei saa seista elava Jumala Poja ergavas valguses.
Ma kutsun teid avama Talle oma süda. Otsige Teda õppimise ja palve kaudu. Tulge Tema Kirikusse, Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikusse. Õppige Temast ja Tema evangeeliumist, olge aktiivsed, aidake üksteist ja teenige rõõmsalt meie Jumalat.
Vennad ja õed! Isegi pärast kõige pimedamat ööd juhatab maailma Päästja teid järjest kasvava maheda ja helge koidiku poole, mis teie sees kumab.
Liikudes lootusrikkalt Jumala valguse suunas, saate tundma armastava Taevaisa osavõtlikkust, armastust ja südamesoojust. „Temas ei ole mingit pimedust.”9 Sellest ma tunnistan Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.