Inetu pardipoeg või suursugune luik? See sõltub teist!
Mäletan, et kui ma väike poiss olin, luges ema mulle Hans Christian Anderseni muinasjuttu inetust pardipojast. Vahest seetõttu, et olin häbelik ja tundsin, et pole päris selline nagu teised, on lugu ja selle moraal mulle alatiseks meelde jäänud.
Mäletan seda kohta, kus pardiema kannatamatult ootab, et tema munadest kooruksid väikesed pardipojad. Ei lähegi kaua, kui pardiema rõõmuks pehmed kollased parditibud munadest välja tulevad. Terve on veel vaid üks veidi suurem muna. Ema oma poegadega valvab ja ootab. Kui muna lõpuks pragunema hakkab, märkavad kollased parditibud, et uus pereliige näeb välja teistsugune. Nad kogunevad tema ümber ja kuulutavad emale-isale: „Ta pole selline, nagu meie. Ta on inetu!” Nad jätavad ta üksinda pesasse ja ujuvad minema. Inetu pardipoeg uitab pesa juurest eemale ja püüab end ära peita. Kõik, kellega ta kokku puutub, on tema vastu ebasõbralikud ja ajavad talle hirmu peale. „Ma olen inetu. Kõik vihkavad mind,” mõtleb pardipoeg endamisi.
Siis aga toimub ime. Ta märkab teisi linde, kes näevad välja samasugused kui tema ja käituvad nagu tema! Ta saab nendega sõbraks, nad viivad ta oma ema juurde ja küsivad: „Ema, ema, me leidsime väikese vennakese! Kas ta tohib meie juurde jääda?” Ilus nõtke luigeema paneb oma valge tiiva inetu pardipoja ümber ja ütleb talle hellal häälel: „Sa pole ju mingi pardipoeg! Sa oled väike luigeke ja ühel päeval saab sinust tiigi kuningas.”
Mulle meeldis lapsena seda lugu kuulata. Tollal ei osanud ma arvata, et loost saadud õppetunnid on mulle abiks rasketel teismeea aastatel. Mind ristiti Kiriku liikmeks, kui olin kaheksane, paraku eemaldus mu pere Kirikust järjest enam ja enam.
Idaho osariigi väikelinnas, kus ma üles kasvasin, oli kino, kus igal laupäeval pärast lõunat näidati filme. Käisime kahe-kolme sõbraga neid alati vaatamas. Näidati kahte lühifilmi: ühte sporditeemalist ja teist päevakajalist. Põhifilmiks oli tavaliselt seiklusrohke kauboifilm.
Ühel laupäeval, kahe filmi vahepeal, veeretasid kinotöötajad meie ette kümnekäigulise jalgratta. See oli punane ja ilus ning nad ütlesid, et selle saab endale üks pealtvaatajatest, kelle käes on võidupileti konts! Oo, kuidas ma tahtsin seda ratast endale saada!
Korraldaja pistis käe anumasse ja tõmbas välja ühe pileti. Kui ta pileti numbri ette luges, selgus, et võidupilet kuulub mulle! Ometi ei liikunud ma paigast ega öelnud ainsatki sõna. Olin liiga häbelik ja tundsin end ebamugavalt. Mul ei jagunud enesekindlust, et püsti tõusta ja kõigile oma võidupiletist teada anda. Võidunumber loeti veel kaks korda ette, mina aga hoidsin ma oma piletit tagurpidi käes, et keegi ei näeks selle numbrit. Siis võttis korraldaja uue pileti. Kui uus number ette loeti, selgus, et selle numbriga pilet kuulus ühele mu sõbrale, kellega ma koos kinno olin tulnud. Ta hüüatas rõõmust, kargas püsti ja jooksis lavale oma jalgrattale järele. See ratas oleks võinud olla minu!
Kui ma tol laupäeval kinost üksi koju lonkisin, mõtlesin inetule pardipojale. Tundsin end üsna sama moodi nagu see väike luigepoeg. Mul oli tunne, nagu uitaksin ma metsas ja püüaksin kuhugi peitu pugeda, sest mitte keegi ei armasta mind. Ma ei teadnud, kes ma olen või kelleks ma võin saada. Kui ma koju jõudsin, teadsin, et midagi minu elus peab muutuma. Ma mäletan, kuidas ma mõtlesin: „Aeg on suureks saada. Sellist asja ei juhtu minuga enam kunagi!”
Kui ma järele mõtlesin, sain aru, et minu ümber on küllalt inimesi, kes mind armastavad ja minust hoolivad. Minu käekäigu vastu tundsid huvi koguduse piiskopkond ja ka vaiajuhataja, kes elas meie tänava teises otsas. Nad õpetasid mulle evangeeliumi. Nad jagasid minuga tunnistust Päästja tõelisusest ja Tema hindamatust lepitusest ning sellest, milline vägi sel minu suhtes on. Nad lugesid mulle korduvalt lugu Joseph Smithist ja tema nägemusest pühas metsasalus. See kogemus kujundas minus harjumuse lugeda vähemalt kord nädalas Joseph Smithi ajalugu. Teadsin, et see annab mulle jõudu toime tulla kõigega, mis mind eesseisval nädalal ootab.
Tookord, kui see jalgrattalugu juhtus ja ma kedagi vajasin, õnnistas mind minu Taevane Isa. Ta teadis, kes ma olen ja saatis oma teenijad, et nad aitaksid ka mul endal seda mõista. Nad panid oma käed minu ümber ja näitasid mulle oma tegudega, et ma polnudki inetu pardipoeg ning et kui olen vääriline ja pean kinni Jumala käskudest, võib minust saada „tiigi kuningas”. See õnnistus ja lepituse mõistmine andsid mulle jõudu ja enesekindlust.
Kui ma sain kuueteistkümneaastaseks, innustasid need tublid mehed mind patriarhaalset õnnistust saama. Kui olin soovituse kätte saanud, hüppasin oma vana jalgratta selga ja sõitsin maha mitu kilomeetrit, et patriarhi koduni jõuda. Ta selgitas mulle veel kord, mida patriarhaalne õnnistus tähendab ja kuidas õnnistab see minu elu. Ta pani oma käed minu pea peale. See kogemus muutis mu elu alatiseks.
Ma võtsin vastu misjonikutse Šotimaale ja sain imelise elamuse osaliseks. Mõned nädalad pärast seada, kui koju tagasi jõudsin, kohtasin Kiriku koosolekul oma tulevast abikaasat. Käisime kohtamas ja ühel päeval tegin ma talle abieluettepaneku. Me abiellusime Soolajärve templis.
Üks lause minu patriarhaalses õnnistuses ütleb, et mul lubatakse surelikkuses elada koos ingliga. Kui ma selle õnnistuse sain, ei teadnud ma, kes on see ingel, ega mõistnud selle lause tähendust. Tol päeval, kui meid naisega templis pitseeriti, selgines kõik. Mu naine on olnud minu elu valgus. Tänu temale on mul lubatud elada valguse käes. Ta on toonud rõõmu ja õnne meie kaheksale lapsele, kahekümne viiele lapselapsele ja kahele lapselapselapsele. Kõik mu lapsed ütlevad, et nende ema on õnnelik inimene. Ma tänan Jumalat evangeeliumi õnnistuste ning püha templi lepingute ja talituste igaveste õnnistuste eest.
Saatan tahab, et me oleksime inetud pardipojad, kellel pole vähimatki võimalust saada oma Taevase Isa ja Tema püha Poja sarnaseks. Ma tunnistan, et Jumal armastab igaühte meist. Nagu vanem Neal A. Maxwell (1926–2004) Kaheteistkümne Apostli kvoorumist sageli kordas: „Sellest, kuidas Jumal meie elu kujundab, annavad tunnistust meie elu üksikasjad.”1 Me oleme Tema lapsed. Ma tean nüüd, et kui järgime evangeeliumi käske, võime tõusta hetkest kõrgemale ja saada „tiigi kuningateks ja kuningannadeks”.
Ma tean veel muudki. Ma tean, kes te olete ja kust te tulite. Ilmutused tuletavad meile meelde, et olime surelikkusele eelnevas elus ustavad (vt Ilm 12:7–11; ÕL 138:56; Aabr 3:22–23). Kui kinnitame oma tunnistuse selle suure tõe külge, võib igast päevast meie elus saada imeline õnnistus.
Jääge Issanda poolele. Kui Ta suutis hoolitseda minusuguse pelgliku ja häbeliku poisi eest, hoolitseb Ta nüüd ja tulevikus ka teie eest. Te olete Jumala valitud pojad ja tütred. Elage teis peituvate jumalike võimete kohaselt.
Te olete Jumala valitud pojad ja tütred. Elage teis peituvate jumalike võimete kohaselt.
Endast halval arvamusel?
Ära unusta: Sa oled Jumala laps! Tema abiga võid sa oma võimete tippu jõuda! (Vt Rm 8:16–17.)
Kinotöötajad veeretasid meie ette kümnekäigulise jalgratta. See oli punane ja ilus ning nad lubasid selle ära anda. Oo, kuidas ma tahtsin seda ratast endale saada!
Selgus, et võidupilet kuulub mulle. Ometi ei liikunud ma paigast ega öelnud ainsatki sõna. Olin liiga häbelik ja tundsin end ebamugavalt.
Lepituse ja õnnistuse mõistmine andsid mulle jõudu ja enesekindlust.
Illustratsioonid: Jerry Harston, kui ei ole märgitud teisiti; foto tiibadest: © Getty Images; foto lindudest: Graham Ford, © Getty Images
Heinrich Hofmann. Kristus Ketsemanis. Detail, avaldatud C. Harrison Conroy Co. loal