Tuju tõstmine nii teistel kui iseendal

Cathy Whitaker Marshall Ameerika Ühendriikidest Washingtonist

Olid 1990. aasta tänupühad. Seljataga oli muserdav abielulahutus ja ma õppisin esimest aastat võõras linnas õigusteadust. Mu lapsed pidid veetma pühad isa juures. Jäin esimest korda elus tänupühade ajaks üksi.

Mind haaras enesehaletsus ja ma oleksin tahtnud peatäie nutta. Siis aga meenusid mulle õnnistused, mis ma elus olen saanud. Mul oli kaks ilusat last, kena maja, võimalus teadmisi omandada ja Jeesuse Kristuse evangeelium juhtimas mu elu. Seda oli päris palju.

Tänupühade lähenedes kuulsin, et rühm juuratudengeid kavatses minna kohalikku kirikusse kodututele tänupühade õhtusööki jagama. Leidsin, et abivajajaid aidata on igati etem, kui üksi kibestunult kodus istuda. Läksin kursusekaaslastega kaasa.

Mõni päev hiljem tõstsin kuuma kartuliputru näljaste ja tänulike eluheidikute taldrikutele. Mu silmad täitusid pisaratega. Mitte et ma iseenda pärast kurvastanud oleksin, pigem tulid pisarad silma armastusest kõikide Jumala laste vastu nende olukorrast hoolimata.

Tänupühad poleks olnud ehtsad, kui puudunuks kalkunipraad. Kuuekilone kalkun oleks minu jaoks üksi liig olnud. Kutsusin külla mõned välisriikidest ja kaugematest osariikidest pärit õpingukaaslased. Tahtsin korraldada tavapärast ameerika tänupühasöömaaega, kuid palusin neil sellele kaasa aidata. Ma palusin, et igaüks võtaks kaasa midagi oma kodustest lemmiktoitudest. Meie tänupühasöömaajast kujunes tore ja meeldejääv koosviibimine hiinapäraste munarullide ja kõige muuga.

Kuningas Benjamin kuulutas: „Vaata, ma räägin teile neid asju, et te võiksite õppida tarkust; et te võiksite õppida, et kui te olete oma kaasinimeste teenistuses, te olete ainult oma Jumala teenistuses.” (Mo 2:17)

Mina õppisin nende tänupühade ajal tarkust. Selle asemel, et tegevusetult istuda ja nukrutseda, leidsin rõõmu teiste teenimisest. Teenimine on õnne võti mitte ainult pühade ajal, mil on kerge takerduda selle külge, millest puudust tunneme, vaid igal ajal. Pole tähtis, mis olukorras me oleme, alati leidub keegi, keda aidata. Tõstes oma vendade ja õdede tuju, tõstame ka omaenda tuju.

Leidsin, et abivajajaid aidata on igati etem, kui üksi kibestunult kodus istuda. Mõni päev hiljem tõstsin kuuma kartuliputru näljasolijate taldrikutele.