Alustage palvest
Otsite vastuseid? Teismelised Kanada pealinnast Ottawast ütlevad, et alustada tuleb palvest.
Kui 15-aastane Jenni palvetamisest ja palvetele vastamisest rääkima hakkab, alustab ta vabandamisega. Ta tunnistab kahetsusega, et ei palvetanud regulaarselt peaaegu aasta. Tema elus polnud lood just kõige paremad – ei koolis, ei sõpradega ega isegi mitte kirikus.
Jenni selgitab, et oli ühel õhtul tahtnud filmi vaadata. Ta kummardus, et alumiselt riiulilt kassetti võtta, kui tema pilk peatus onu fotol, kes oli hiljaaegu traagiliselt hukkunud. Äkitselt tundis ta, et ei suuda enam ja nutt kippus peale. „Teadsin silmapilk, et pean palvetama,” ütleb Jenni. Ta põlvitas sinnasamasse ja palvetas.
Jenni kirjeldab, kuidas ta vastuse sai: „Mulle vastati kohe, kui olin lõpetanud. Tundsin, et kõik on jälle hästi. Kõik saab korda. Minu onuga on kõik hästi. Tundsin, et kool ja mu sõbrad meeldivad mulle. Niipea, kui palvega lõpule jõudsin, teadsin, et pean käima kirikus, sest kirik on minu jaoks. Kui see teadmine minuni jõudis, oli mul nii hea ja soe tunne. Ma tean, et mu Taevane Isa armastab mind ja aitab mul kõigest üle saada.”
Jenni jaoks oli see palve midagi sellist, mis tal juba ammugi keelel kibeles, kuid mida ta mingil põhjusel välja ei suutnud öelda. Nüüd, kui ta sellele mõtleb, tunneb ta ikka ja jälle samasugust tröösti ja kinnitust, et vastus talle tuli Issandalt.
Jenni Holt on pärit Kanada pealinnast Ottawast, ilusast linnast samanimelise jõe metsastel kallastel. Tema ja ta sõbrad Ontario provintsist Ottawa vaiast rääkisid Kiriku ajakirjadele, millist mõju on avaldanud palved nende elule.
Kust vastused tulevad?
Üks huvitavamaid asju, mille üle Ottawa teismelised mõtteid vahetasid, oli see, kuidas nende palvetele on vastatud. Susan Brook ütles: „Selleks, et vastust saada, tuleb kuulata.”
Susani sõnul on temale vastused tulnud pühakirjade lugemisel. Ta tõi näite: „Ühel päeval olin väsinud ja halvas tujus. Mossitasin ja olin vait. Mäletan, et lugesin pühakirjast – ei mäleta millisest –, kus seisis: „Ole alandlik!” Asi oli selge. See oligi vastus!” (Vt ÕL 112:10.)
Ariana Keith kuulab hoolega, mis kirikus räägitakse. „Minu arvates vastatakse paljudele meie palvetele kirikus kõnelejate kaudu,” ütleb ta. „Kord tahtsin ma saada patriarhaalset õnnistust. Nädal enne seda, kui ma selle saama pidin, tuli meie vaia patriarh ise meie kogudusse kõnelema. Ma olin selle nimel kõvasti palvetanud ja teda oli nii hea kuulata.”
Mackenzie Loftus ütles, et tema palvetele vastatakse sageli tema pere kaudu. Ta palvetas millegi eest, mida pere oli otsustanud, ja tundis „kohe Vaimu ning teadis, et nende otsus on õige.”
Mõnikord tuleb vastus sõna otseses mõttes ise sinu juurde. Kui Thomas Francise pere Ottawasse kolis, pidi ta endale uues koolis uued sõbrad leidma. Ta palvetas selle nimel. „„Ühel päeval,” ütles Thomas, „tuli keegi klassis minu juurde ja ütles: „Tule, ma teen sind tuttavaks oma sõpradega.” Sellest ajast peale oleme olnud sõbrad. See oli minu jaoks suur asi.”
Dawson Lybbertil on palve kohta öelda midagi eriliselt tähtsat. Ta ütles: „Mõnikord ei saa sa oma palvele sellist vastust, mida ootad, vaid vastuse, mida vajad.” Mõnikord ei saa sa sellest kohe aru, seletab ta, aga kui järele mõtled, läheb kõik paika.
Keegi, kellega rääkida
Mitmed teismelised leidsid, et on tore, kui pere üheskoos palvetab. Kyffin de Souzale meeldivad kõige rohkem pere õhtused ühispalved. „Meil on selleks oma tava, kuidas me seda teeme. Ma tunnen Vaimu ja tean, et kui mind pole kodus, palvetab pere minu turvalisuse eest.”
Bénédicte Bélizairele meeldib oma vanematega palvetada hommikuti. „Ma lähen nende tuppa ja me palvetame koos,” ütles ta. „Mul on tunnistus, et Püha Vaim on minuga, ja kui peaksin Tema abi vajama, palun seda Taevaselt Isalt.”
Tema sõbratar Ruth Decady tähendas: „Palvetamisel on väga tähtis teada, et Taevane Isa meid kuulab. See tähendab, et keegi on sinu jaoks olemas.”
Katie Cameronile meeldib tunne, mida palve temas tekitab. „Kui ma Issandaga räägin, on mul tunne, nagu keegi tahaks hoopis minuga rääkida. Ma tean, et võin Talle rääkida kõigest.”
Teiste eest palvetamine
Noored mehed – eriti preestriealised, nagu Ronan Filamont, Fred King ning Dawson ja Davin Lybbert, – rääkisid sakramendipalve tähtsusest ja kohustusest esitada seda koguduse nimel.
Dawson ütles: „Sakramendi eest palvetamine paneb selgemalt mõtlema selle tähendusele. Mul on see preesterluse volitus ja ma tunnen, et ei tohi seda kuritarvitada.”
Fred meenutab oma esimest sakramendipalvet vahetult pärast preestriks pühitsemist: „Algul oli see raske. Tegin kogu aeg vigu. Kord pidin mitu korda uuesti alustama. Kuid Vaim sosistas mulle, et pole mingit tähtsust, kui mitu korda ma alustan – lõpuks tuleb see mul õigesti välja niikuinii. Seda oli hea tunda!”
Palve nõuab ettevalmistust
Mitmed teismelist rääkisid, mida enne palvetamist tingimata teha tuleb. Matt Larson kinnitas knopkaga oma magamistoa seinale väljavõtte Õpetusest ja Lepingutest 78:19: „See, kes võtab kõik asjad vastu tänuga, tehakse hiilgavaks ja selle maa asjad lisatakse temale, isegi sajakordselt, jah, rohkemgi veel.” See tuletab talle meelde, et peab olema tänulik selle eest, mida Issand on talle andnud. Ta teab, et tänulikkusel peab palvetes alati oma koht olema.
Nick Moolenbeck ütles: „Palvel pole mingit väge, kui see sisaldab üksnes soovi, kui selle üle tõsiselt ei mõtle, kui sellesse ei pane oma hinge ja südant.”
Palve imevägi
Sierra Lybbert jutustab palve kohta oma loo. Kui ta kaheaastane oli, astus hobune tema käe peale. Tema pöial sai muljuda, sõrmedes olid lahtised luumurrud. Vanemad jooksid temaga ühest haiglast teise, otsides arsti, kes soostunuks ette võtma pealtnäha võimatut operatsiooni. „Üks arstidest ütles mu vanematele, et kirurgi ei aita siin muud kui palvetamine,” jutustab Sierra. Minu ema ütles selle peale, et kirurgi pole saatmas üks, vaid sajad palved. Ema oli helistanud templisse, et minu nimi pandaks palvenimekirja.”
Nüüd, mil Sierra on 13-aastane, on tema käsi täiesti korras. Tema pöial liigub hästi. Ta tõstis pöidla püsti, et ka teised tüdrukud tema kogudusest võiksid seda näha. Neil polnud aimugi, et Sierraga selline lugu kunagi oli juhtunud. Ümber tüdruku pöidla oli käelaba piiril vaid kitsuke vaevumärgatav arm. Tulemus oli tõepoolest hämmastav.
Sierra ütles: „Teadmine, mida kõike palve minu heaks teha saab, teeb mind õnnelikuks. Palve – see on ime!”
Kõik paistsid olevat päri Kale Loftusega, kes ütles, et „palve on kuldaväärt harjumus, mille kallal vaeva näha.”
Üleval: Bridgitte Leger, Jenni Holt, Dawson Lybbert, Dayna Conway, Rebekah Wagoner ja Alexander Richer-Brule koos teiste noortega Ontario vaiast Ottawast (vasakul) teavad, et Taevase Isa abi on vaid palve kaugusel.
Üleval, ülalt alla: Fred King ja Ronan Filamont on päri, et sakramendipalve on püha ja seda tuleb öelda austusega. Kyffin de Souzale meeldivad perepalved.
Ottawa noored palvetavad, et saada tröösti rasketel aegadel, abi koolitöös ja sõprade leidmisel ning soovitud õnnistusi. Nad teavad, et Taevane Isa vastab nende palvetele. „Mõnikord ei saa sa sellist vastust, mida ootad,” ütleb Dawson Lybbert, „vaid vastuse, mida vajad.”
Üleval: Matt Larson loeb enne palvetamist knopkaga toa seinale kinnitatud pühakirjatsitaati ja Nick Moolenbecki sõnul tuleb palve nimel pingutada.
Üleval, vasakult: Ruth Decady, Katya Gallant ja Bénédicte Bélizaire on päri, et Taevaselt Isalt Püha Vaimu palumine on suurepärane mõte. All: Katie Cameronile, Carolyn Albersile ja Sierra Lybbertile meeldib tunne, mida palvetamine neis tekitab.
Michael Jarvis Nelson. Kuulamas
Fotod: Janet Thomas