Mina? Iisraeli karjane?
Ma olen tunnistajaks olnud tuhandetele külaskäikudele, kus karjase kombel hoolt on üles näidatud. Ma olen ise karjane olnud. Ma tunnistan imelisest Vaimust, mis nende külaskäikudega kaasas käib.
Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikut eristab teistest kirikutest see, et meil on vabatahtlikud karjased. Meie Kiriku kogudustes, vaiades ja ringkondades puudub palgaline vaimulikkond. Meil teenivad üksteist liikmed.
Igal Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmel on kutse olla Iisraelis karjaseks. Karjased teenivad piiskopkondades ja koguduste juhatustes, preesterluse ja abiorganisatsioonide juhtidena, asjuritena, sekretäridena, õpetajatena – sealhulgas kodu- ja külastusõpetajatena – ning arvukates muudes ametites.
Vabatahtlikel karjastel on nii mõndagi ühist. Kõigil neil on lambad, keda vaimselt kosutada, julgustada ja teenida. Issand on nad ametisse kutsunud määratud teenijate kaudu. Kõik nad vastutavad oma karjasekohustuste täitmise eest Issanda ees.
Kadunud lamba otsimine
Joseph Serge Merilus lahkus oma kodumaalt Haitilt 19-aastaselt ja sattus tööd otsides 1980. aastal Dominikaani Vabariiki. Kaheksateist kuud hiljem läks ta tagasi Haitile, armus seal ja naasis koos oma pruudi Marie Reymonde Esterliniga Dominikaani Vabariiki.
Uuel kodumaal pereelu alustades tundis Joseph vaimset nälga. Püüdes seda näljatunnet rahuldada, külastasid nad Mariega mitmeid kirikuid, kuid Haiti kreoolkeele kõnelejatena oli neil hispaania keelt kõneleval maal raskusi arusaamise ja enda selgelt väljendamisega. Lõpuks sattusid nad kokku kahe misjonäriga, kes kutsusid nad viimse aja pühade kirikusse. Kui Joseph ja Marie olid käinud mõnel koosolekul, hakkasid misjonärid õpetama neile hispaania keeles Kiriku õpetusi ja 1997. aasta septembris nad ristiti.
Joseph kutsuti teenima pühapäevakooli juhatusse, seejärel koguduse juhatusse nõuandjaks ja hiljem koguduse juhatajaks. Rea arusaamatuste ja solvumiste tõttu, mille taga oli suures osas vääritimõistmine, jäid Joseph, Marie ja nende viis last Kiriku tegemistest kõrvale ning vajusid kohalike Kiriku liikmete jaoks unustusehõlma.
Järgmise seitsme aasta jooksul sündis perre veel neli last. Lisaks neile suurenes pere veel Josephi kahe nõo võrra, kes saabusid Haitilt. Joseph nägi kõvasti vaeva, et hispaania ja inglise keel soravalt suhu saada ja hakkas õpetama ühes kohalikus ettevõttes inglise keelt ja Haiti kreoolkeelt.
2007. aasta augustis ilmus Issanda kadunud lammaste otsimise käigus pere ukselävele kaks preesterluse juhti. Nad avastasid, et Josephil ja Mariel oli ikka veel tunnistus evangeeliumist, kuigi nad polnud seitse aastat koosolekutel käinud. Juhid kutsusid pere kirikusse tagasi, mida nad juba järgmisel päeval kogu oma suure perega ka tegid. Sellest ajast peale on nad olnud alati kohal.
Praegu juhib Joseph koguduse misjonitööd Dominikaani Vabariigi edelaosas Barahona provintsis. Ka tema kaks vanemat poega teenivad koguduse juhtide seas ja nõbu, kes äsja vanemaks pühitseti, on Noorte Meeste juhataja. Hiljuti käis pere templis, kus nad pitseeriti igaveseks perekonnaks.
Mõelda vaid, kolmteist kadunud lammast on üles leitud, sest kaks karjast olid valmis seda perekonda otsima, kosutama ja Issanda lambatarasse tagasi tooma. Neid juhatati Josephi ja Marie koduni just nii, nagu juhatatakse meid kõiki, kui otsime oma vastutuse all olevaid kadunud lambaid.
Ma olen tunnistajaks olnud tuhandetele külaskäikudele, kus karjase kombel hoolt on üles näidatud. Ma olen ise karjane olnud. Ma tunnistan imelisest Vaimust, mis nende külaskäikudega kaasas käib. Ma olen näinud paljude kadunud lammaste tagasitulemist ja olen tundnud rõõmu, kui nad lambatarasse avasüli tagasi võetakse. Ma olen näinud meeleliigutust, rõõmupisaraid, kuulnud õnnistamisi, tunnistusi, palveid, vastuseid palvetele ja armastuse väljendamist. Ma olen näinud, kuidas muutub inimese elu.
Karja toitmine
Ühel aastal, mis jääb ajavahemikku 592 – 570 eKr, rääkis Jumal oma prohvetile Hesekielile lohakatest karjastest. Nende lohakuse tõttu oli kari laiali jooksnud. Issand ütles nende karjaste kohta nõnda:
„Inimesepoeg, kuuluta prohvetlikult Iisraeli karjastele, kuuluta prohvetlikult ja ütle neile karjastele: nõnda ütleb Issand Jehoova: … Kas karjased ei peaks karjatama lambaid?
Te ei kinnita nõtra, ei ravi haiget, ei seo haavatut, ei too tagasi eksinut ega otsi kadunut. …
… Üle kogu maa on mu lambad laiali pillatud ja ükski ei küsi ega otsi neid!
Nõnda ütleb Issand Jehoova: … nõuan neilt oma lambaid!” (Hs 34:2, 4, 6, 10)
Meist on saanud paljuski kogudusehoonepõhine kirik. Me teeme suuri pingutusi, et anda vaimset ja emotsionaalset kosutust neile, kes kirikusse tulevad. Mis aga saab neist, kes on tee kogudusehoonesse kaotanud?
Kui ma olen võtnud vastu Kirikus teenimise kutse, on mul ka lambad, keda mul Jumala tahtel on kohustus õpetada ja teenida. Õpetajana pole ma karjaseks ainuüksi neile, kes minu tundi ilmuvad, vaid ka neile, kes tunnis ei käi. Minu kohuseks on nad üles leida, saada nendega tuttavaks, olla nende sõber, rahuldada nende vajadusi ja tuua nad tagasi karja hulka.
Tagasi juhatamine
Karjastena tuleks meil meeles pidada Luuka 15. peatüki õpetusi ja mõelda nende üle järele. Selles peatükis õpetab Issand tähendamissõnu kadunud lambast, kadunud rahast ja kadunud pojast. Kõik kolm tähendamissõna on seotud millegagi, mis on kadunud ja siis üles leitakse. Tähendamissõnas kadunud lambast küsib Issand:
„Kes teie seast, kui tal on sada lammast ja ühe neist kaotab, ei jäta need üheksakümmend üheksa kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab?
Ja kui ta on leidnud, võtab ta rõõmuga tema oma õlgadele,
ja kui ta koju tuleb, ta kutsub kokku sõbrad ja naabrid ning ütleb neile: Rõõmutsege ühes minuga, sest ma leidsin oma lamba, kes oli kadunud!
Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühest patusest, kes meelt parandab, rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksast õigest, kes meeleparandust ei vaja!” (Lk 15:4–7)
Tähendamissõnas läks vaid üks lammas hulkuma ja jäi kadunuks, meie kogudustel nii hästi alati ei lähe. Tähendamissõna mõte jääb aga hulkuma läinud lammaste arvust sõltumata samaks.
Tähendamissõnas ei räägita sellest, kui kaua tagasitoomine aega võttis. Karjase teenimise tulemusel naasevad mõned lambad karja hulka pärast ühtainust külaskäiku, samas kui teiste puhul läheb vaja aastatepikkust järjepidevat leebet mõjutamist.
Pidagem oma vendade ja õdede tagasitoomisel meeles, et Karjane peab südames kalliks kõiki lambaid, keda me karja juurde tagasi toome.1 Ta teab igaüht neist eraldi. Tema armastus nende kõigi vastu on ehe. Kuna nad on Tema omad, annab Ta meile juhatust, suuniseid ja inspiratsiooni, mida öelda, kui me palume ja kuulame seejärel Vaimu häält. Püha Vaimu väe läbi vastavad paljud jaatavalt, kui neile siiralt ja alandlikult sõbrakäsi ulatada.
Pidagem meeles oma karjasekohustusi, et saaksime esitada Issandale hea aruande oma hooldusülesande täitmisest nende lammaste järele vaatamisel, kelle Ta meie hoolde on määranud.
Joseph Brickey. Petlemma tee. Detail; paremal: Robert T. Barrett. Kain ja Aabel. Detail.
Greg K. Olsen. Pole enam kadunud, koopiate tegemine keelatud; FOTOILLUSTRATSIOON: Laureni Fochetto