Tortilla ime
„Tulge ja mingem üles Issanda mäele, … Jumala kotta.” (2Ne 12:3)
Meie koju Hondurases tulid kaks valges särgis lipsuga noormeest. „Me oleme Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikust,” ütlesid nad.
Ema lasi nad lahkelt sisse. Misjonärid õpetasid meie perele Jeesuse Kristuse evangeeliumist. Kuigi olin alles üheksa-aastane, tundsin südames, et nende sõnad on õiged.
„Mida me peame tegema, et Kristuse Kiriku liikmeks saada?” küsis isa.
„Te peate saama ristitud,” kostis üks noormeestest.
Ema, isa ja mind ristiti kuu aja pärast. Minu kuueaastane vend Tomas pidi oma ristimist ootama veel kaks aastat.
Õpetades meile veel evangeeliumi, selgitasid vanemad, kuidas peresid saab templis kokku pitseerida.
Lähim tempel asus Guatemalas, kuhu oli pikk tee. Meil tulnuks maksta kahepäevase bussisõidu ja kahe päeva majutuse eest. Meil polnud sellise reisi jaoks raha, kuid ema ja isa ei lasknud end sellest heidutada.
Me olime maisikasvatajad. Maisijahust küpsetasime tortillasid, mida müüsime turistidele.
Ema võttis välja paberi ja pliiatsi. Ta lõi kokku mõned numbrid ja ütles: „Et oma reisi eest maksta, peame müüma 2500 tortillat.”
Ajasin silmad suureks. Nii palju tortillasid! „Me pole kunagi nii palju tortillasid müünud!” tähendasin.
Ema ei teinud kuulmagi. „Küll Issand kannab hoolt,” ütles ta. „Raoul, sina ja Tomas aitate isal maisi koristada,” ütles ema mulle.
Me tegime seda. Ema jahvatas, segas tainast ja küpsetas. Meie Tomasega viisime tortillad külasse.
„Täna tuli terve bussitäis turiste,” ütlesin emale, kui esimesel päeval koju naasime. „Me müüsime terve hunniku tortillasid!”
„See on ime!” ütles ema.
Müüsime tortillasid iga päev. Mõne kuuga oli meil sõiduraha koos. Mina aga muretsesin edasi. Olin kuulnud lugusid röövlitest, kes džunglis busse kinni peavad ja võtavad reisijatelt kogu nende vara.
„Aga röövlid?” küsisin ma.
„Issand kaitseb meid,” ütles ema. Seejärel küsis ta minult: „Raoul, kas sa usud evangeeliumi?”
„Jah!”
„Siis sa tead, et me peame tegema kõik, mis meie võimuses, et järgida Issandat ja Tema prohveteid.”
Aasta pärast ristimist oli mu pere templisseminekuks valmis. Sõitsime bussiga Guatemalasse. Ma ei unusta iial seda Vaimu, mida tundsin, kui mu pere pitseeriti ühte ajaks ja igavikuks.
Kui ma tol õhtul palvetamiseks põlvili laskusin, tänasin ma Taevast Isa templi õnnistuste eest.
Illustratsioonid: Jim Madsen