Rahu paik
Nende kahe Dominikaani Vabariigi noore naise jaoks on tempel midagi palju enamat kui vaid kaunis hoone. See on ilmekas meeldetuletus nende lootustest ja unistustest.
16-aastane Dilcia Soto mäletab ikka veel päeva, mil tema kodulinnas Santo Domingos pühitseti sisse tempel: „Ma olin siis alles üheksa-aastane, aga ütlesin „Oo! Meil on oma tempel!” Olin harjunud nägema, kuidas inimesed sõidavad teistesse riikidesse, et pitseeritud saada ja lepinguid sõlmida. Ma mõtlesin: „Nüüd ei pea me enam perega teisele maale sõitma, meil on oma tempel!””
Täna seisab see suur ja uhke tempel pealinnas ning torkab oma torni ja hooldatud ümbrusega sedavõrd silma, et paljud möödujad peavad seda katedraaliks. Dilcial on hea meel selgitada, et see on midagi veelgi pühamat. Templi ümbruse vaikne väärikus on teravaks kontrastiks all-linna vilkale tänava- ja turumelule.
Just seda rahupaika külastasid Dilcia ja tema 14-aastane sõbranna Kelsia St. Gardien veidi aega tagasi. Mõlemad tüdrukud on Dominikaani Vabariigi Independencia vaia Santo Domingo Miradori koguduse liikmed. Mõlemad on käinud juba varemgi templis surnute eest ristimisi tegemas. Täna tulid nad siia pelgalt selleks, et aedades jalutada, juttu ajada ja tunda väljaspool hoonet seda Vaimu, mida tempel endas kannab.
Dilcia soovid
„Ma armastan Issandat tohutult ja olen tänulik selle eest, mida Ta minu elus on teinud,” sõnab Dilcia. „Kogu minu pere on Kiriku liikmed, kuid mu tädid, onud ja nende lapsed mitte. Kui nad meile külla tulevad, on mul alati Mormoni Raamat käepärast, sest mine tea, äkki tekib võimalus nendega evangeeliumi jagada.” Ta jagab evangeeliumi ka oma sõpradega ja „kõigiga, kellega ta kokku satub ja kes on sellest huvitatud.” Ta ütleb, et tunneb selle juures alati tugevat Vaimu: „Iga kord, kui ma jagan oma tunnistust, tunnen ma üha uuesti, et Kirik on õige.”
Dilcia meenutab seminari õppetundi päästmisplaanist. „Enne selle maailma loomist olime me suurel taevasel nõupidamisel ning otsustasime järgida oma Taevast Isa ja heaks kiita ohverduse, mille Jeesus Kristus teeb meie heaks,” ütleb ta. „Õpetaja selgitas meile, et me võime sellest järeldada, et kuuletusime tookord Taevasele Isale, et olla siin maa peal praegu lihast ja luust kehaga. Ma teadsin kohe, kui ta seda ütles, et see on õige. Tol õhtul hakkasin ma palvetades nutma ja tänasin Jumalat selle teadmise eest.”
Dilcia tsiteerib 1 Kr 3:16: „Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja et Jumala Vaim elab teie sees?” „Kui ka mina olen tempel,” ütleb ta, „pean ma olema sama puhas ja ilus kui tempelgi. Milline imeväärne õnnistus on olla selles Kirikus ja olla vooruslik noor naine!”
Tema sõnul on ta suurimaks sooviks elada ühel päeval taas oma Taevase Isaga. „Ma olen tänulik, et Ta on andnud meile templi, et saaksime teha kõik, mis vaja, et Tema juurde naasta,” ütleb ta. „Parim viis Tema tänamiseks on elada nii, nagu Tema seda palub.”
Dilcia ütleb: „Issand tahab, et läheksime Tema kotta, õpiksime Temast ja rajaksime endale tee Tema juurde igavikku.” Ta ütleb, et talle meeldib teha ristimisi surnute eest, kuna „see on üks viis nende aitamiseks, kes ootavad teisel pool eesriiet – teha nende heaks midagi, mida nad ise teha ei saa.”
Kelsia tõotused
Kelsia on sellega nõus. „Meie esivanematel on tarvis, et me selle töö ära teeksime ja ma tean, et nad on meile selle eest tänulikud,” ütleb ta. „Kõige rohkem ootan ma, et näen seal oma vanaema, keda ma siin elus kunagi tundma ei saanud. Me tõotame, et teeme tema eest ära kogu tema templitöö.”
Templist rääkimine tekitab Kelsias tugevaid tundeid. „Ma tõotan teha otsuseid, mis aitavad mul olla oma perega pitseeritud,” ütleb ta. „Me peame evangeeliumi au sees pidama ja järgima käske al pie de la letra (täht-tähelt),” ütleb ta. „Me teeme seda armastusest oma Taevase Isa vastu, Talle kuuletudes näitame oma tänulikkust.”
Tema pere liitus Kirikuga 2006. aasta detsembris, kuus aastat pärast seda, kui pere Haitilt Dominikaani Vabariiki ümber oli asunud. „Ma olen tänulik misjonäridele, kes meie uksele koputasid. Nii hea oli tunda Vaimu ja saada teada Taevase Isa plaanist meie jaoks. Sellest peale, kui evangeelium meie ellu tuli, on meie pere palju lähedasem. Ma olen tänulik, et Ta andis mulle pere, kes hoiab ühte ka raskeimatel hetkedel. Mõelda vaid, meile võib saada osaks võimalus – üks suurimaid õnnistusi üldse – olla pitseeritud igavesti!”
Tema vanemad käivad praegu templiseminaris. See tuletab talle meelde, et peab ka ise valmistuma päevaks, mil templis abiellub. „Minu peamiseks sooviks on olla oma tulevase abikaasaga teineteise väärilised ja väärilised saama igaveseks perekonnaks.”
Jagatud meelerahu
Sõbrannad mööduvad lipuvardast, kus tuul paisutab nende rahvuslippu. „Isegi lipp templi juures tuletab meile meelde, et peame olema ustavad,” ütleb Dilcia. „Lipp ei ole pelgalt värvid. Lipu motoks on Dios, patria, libertad (Jumal, riik, vabadus) ning sellel on kristlaste rist ja kümme käsku. See tuletab meile meelde, et meie riigi asutasid inimesed, kes uskusid Jumalasse ja et Jumal on meile endiselt tähtis.”
Tüdrukud mööduvad templi sissepääsust, kus nagu igas templis on ukse kohal kiri Santidad al Señor, la Casa del Señor (Issandale pühitsetud, Issanda koda).
„Neid sõnu lugedes täidab mind alati tugev tunnistus, et need on õiged,” ütleb Dilcia. „Ma mäletan õhtut, kui tulime siia oma noorterühmaga, et lihtsalt olla templi läheduses. Kui valmistusime lahkuma, küsis piiskop, millised tunded meid siin olles valdasid. Me mõtlesime sellele ja vastuseks oli üksainus sõna: rahu!”
Kelsia ja Dilcia lahkuvad, mõeldes sellele täiuslikule vastusele, … täiuslikule, sest eks tempel ongi ju rahu paik.
Fotod: Richard M. Romney