Mida on meie Päästja meie heaks teinud?
Jeesus Kristus on teinud kõik, mis on oluline meie teekonnal läbi surelikkuse selle tuleviku suunas, mis on välja toodud meie Taevase Isa plaanis.
Mitu aastat tagasi ühe vaiakonverentsi laupäevaõhtusel koosolekul kohtusin naisega, kes ütles, et tema sõbrad olid palunud tal pärast mitut aastat passiivsust kirikusse naasta, aga ta ei suutnud leida ühtegi põhjust, miks ta peaks tagasi tulema. Tema innustamiseks ütlesin: „Kui sa mõtled kõigele, mida Päästja on sinu heaks teinud, siis on sul palju põhjuseid tagasi tulla ning Teda kummardada ja teenida.” Olin üllatunud, kui naine seepeale küsis: „Mida on Tema minu heaks teinud?”
Mida on Jeesus Kristus meist igaühe heaks teinud? Ta on teinud kõik, mis on oluline meie teekonnal läbi surelikkuse selle tuleviku poole, mis on välja toodud meie Taevase Isa plaanis. Ma räägin neljast peamisest osast, mis selles plaanis sisalduvad. Iga osa keskmes on Tema Ainusündinud Poeg Jeesus Kristus. Selle kõige ajend on „Jumala armastus, mis valgub laiali inimlaste südameis; mispärast, see on kõikidest asjadest kõige ihaldusväärsem” (1Ne 11:22).
I
Vahetult enne ülestõusmispühi on ajakohane rääkida esiteks Jeesuse Kristuse ülestõusmisest. Surnuist ülestõusmine on meie usundi isiklik tugisammas. See toob lisatähendust meie õpetusele, motiveerib meie käitumist ja annab lootust tulevikuks.
Kuna me usume Piibli ja Mormoni Raamatu kirjeldusi Jeesuse Kristuse sõnasõnalisest ülestõusmisest, siis usume ka paljusid pühakirjaõpetusi, et samasugune ülestõusmine saab osaks kõikidele surelikele, kes on kunagi selle maa peal elanud.1 Nagu Jeesus õpetas: „Sest mina elan ja teie saate elama.” (Jh 14:19) Ja Tema apostlid õpetasid, et „surnud tõusevad üles kadumatutena” ja „see surev riietub surematusega” (1Kr 15:52, 54).
Kuid ülestõusmine annab meile enamat kui see kinnitus surematusest. See muudab seda, kuidas me surelikku elu näeme.
Ülestõusmine annab meile perspektiivi ja jõudu pidada vastu surelikkuse väljakutsetes, millega me ise silmitsi seisame ja millega meie lähedased silmitsi seisavad. See annab meile uue vaatenurga füüsilistele, vaimsetele ja hingelistele puudustele, mis on kaasasündinud või meile sureliku elu jooksul osaks saavad. See annab meile jõudu pidada vastu kurbustes, läbikukkumistes ja pettumustes. Kuna meie kõigi ülestõusmine on kindel, siis teame, et need surelikkuse puudused ja vastuolud on vaid ajutised.
Ülestõusmine annab meile samuti võimsa motiivi pidada oma surelikus elus Jumala käske. Kui me tõuseme surnuist üles ja liigume oma prohvetlikult kuulutatud lõpliku kohtumõistmise poole, tahame olla ülestõusnud olenditele lubatud kõige paremate õnnistuste väärilised.2
Lisaks lubadusele, et ülestõusmine võib kaasata võimalust olla koos oma pereliikmetega – abikaasade, laste, vanemate ja järelpõlvedega –, on suur innustus surelikkuses oma perekohustusi täita. Samuti aitab see meil elada selles elus koos armastuses ning toob tröösti lähedase surma korral. Me teame, et surelik lahusolek on vaid ajutine, ning ootame tulevasi rõõmsaid taaskohtumisi ja läbikäimisi. Ülestõusmine annab meile lootust ja jõudu kannatlikult oodata. Samuti valmistab see meid astuma julgelt ja väärikalt vastu meie enda surmale – isegi surmale, mida võib pidada enneaegseks.
Kõik need ülestõusmise tagajärjed on osa esimesest vastusest küsimusele „mida on Jeesus Kristus minu heaks teinud?”.
II
Enamikule meist on Jeesuse Kristuse lepituse suurim tähendus võimalus oma patud andeks saada. Jumalat kummardades laulame aupaklikult:
„Ta vabal tahtel valas verd,
tõi ohvrit hinnalist.
Sai patuta ohvriks patu eest,
mis hauda viis inimest.”3
Meie Päästja ja Lunastaja kannatas mõistetamatuid kannatusi, et saada ohvriks kõikide meelt parandavate surelike pattude eest. See lepitusohver tõi altarile ülima hea, puhta veatu Talle, ülimal määral halva, kogu maailma pattude eest. See avas meile kõigile ukse saada puhtaks oma isiklikest pattudest, et meid saaks võtta tagasi Jumala, meie Igavese Isa juurde. See uks on avali kõikidele Jumala lastele. Jumalateenistusel laulame:
„Oo, ime, Ta pattudest tahab mind vabasta’.
Mu ülbe ja ükskõikse hinge ta puhastab.
Ja minule, kurjale, armu veel jagab Ta.”4
See Jeesuse Kristuse lepituse mõistetamatu mõju põhineb Jumala armastusel meist igaühe vastu. See kinnitab Tema sõnu, et „hingede väärtus” – iga hinge väärtus – „on Jumala silmis suur” (ÕL 18:10). Piiblis selgitas Jeesus Kristus seda seoses Taevase Isa armastusega: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!” (Jh 3:16) Tänapäeva ilmutuses kuulutas meie Lunastaja Jeesus Kristus, et Tema „armastas maailma nõnda, et ta andis oma elu, et nii paljud, kes usuvad, võiksid saada Jumala poegadeks” (ÕL 34:3).
On siis mõni ime, et „Mormoni Raamat: teine testament Jeesusest Kristusest”, lõppeb õpetusega, et selleks, et saada täiuslikuks ja pühitsetud Kristuses, peame meie „armasta[ma] Jumalat kõigest oma väest, meelest ja jõust” (Mn 10:32–33). Tema armastusest ajendatud plaan tuleb armastusega vastu võtta.
III
Mida veel on meie Päästja Jeesus Kristus meie heaks teinud? Tema prohvetite õpetuste ja Tema isikliku teenimistöö kaudu õpetas Jeesus meile päästmisplaani. See plaan sisaldab loomist, elu eesmärki, vastuseisu vajalikkust ja valikuvabaduse andi. Ta õpetas meile ka käske ja lepinguid, millele peame kuuletuma, ja talitusi, mida peame läbi tegema, et meid tagasi taevaste vanemate juurde viia.
Piiblist loeme Tema õpetust: „Mina olen maailma valgus. Kes mind järgib, see ei käi pimeduses, vaid temal on elu valgus.” (Jh 8:12) Ja tänapäeva ilmutusest loeme: „Vaata, mina olen Jeesus Kristus, ‥ valgus, mida ei saa varjata pimedusega.” (ÕL 14:9) Kui järgime Tema õpetusi, siis valgustab Tema meie rada selles elus ja tagab meie tuleviku järgmises elus.
Kuna Ta armastab meid, kutsub Ta meid üles keskenduma Temale, mitte selle sureliku maailma asjadele. Oma suures jutluses eluleivast õpetas Jeesus, et me ei peaks olema nende seas, keda köidavad kõige enam maailma asjad – asjad, mis toetavad elu maa peal, kuid ei paku kosutust igavese elu jaoks.5 Jeesus kutsus meid korduvalt, üha uuesti ja uuesti: „Järgne mulle.”6
IV.
Lõpuks õpetab Mormoni Raamat, et lepituse osana Kristus „[kannatas] kõiksugu valusid ja kannatusi ja kiusatusi; ja seda seepärast, et läheks täide sõna, mis ütleb, et ta võtab enda peale oma rahva valud ja haigused” (Al 7:11).
Mispärast meie Päästja kõiki neid surelikke katsumusi kannatas? Alma selgitas: „Ja ta võtab enda peale nende nõrkused, et ta sisemus võiks olla täidetud halastusega vastavalt lihale, et ta võiks teada vastavalt lihale, kuidas aidata oma rahvast vastavalt nende nõrkustele.” (Al 7:12)
Meie Päästja tunneb ja teab meie kiusatusi, meie raskusi, meie südamevalu ja meie kannatusi, sest oma lepituse osana on Ta need kõik vabatahtlikult läbi elanud. Teised kirjakohad kinnitavad seda. Uus Testament kuulutab: „Sest selles, milles ta on kannatanud kiusatud olles, võib ta aidata neid, keda kiusatakse.” (Hb 2:18) Jesaja on õpetanud: „Ära karda, sest mina olen sinuga ‥ : ma teen sind tugevaks, ma aitan sind.” (Js 41:10) Kõik, kes mingisuguse sureliku nõrkuse käes kannatavad, peaksid pidama meeles, et ka meie Päästja koges seda laadi valu ning et lepituse kaudu annab Ta meile jõudu, et seda taluda.
Prohvet Joseph Smith võttis selle kõik kokku meie kolmandas usuartiklis: „Me usume, et Kristuse lepituse läbi võib saada päästetud kogu inimkond, kui nad kuuletuvad evangeeliumi seadustele ja talitustele.”
„Mida on Jeesus Kristus minu heaks teinud?” küsis too õde. Taevase Isa plaani kohaselt Ta „lõi taevad ja maa” (ÕL 14:9), et igaüks meist võiks saada vajaliku sureliku kogemuse, et leida oma jumalik saatus. Isa plaani osana sai Jeesuse Kristuse ülestõusmine võitu surmast, et kindlustada meile surematus. Jeesuse Kristuse lepitusohver annab igaühele meist võimaluse parandada meelt oma pattudest ja naasta puhtana meie taevasesse koju. Tema käsud ja lepingud näitavad meile teed ja Tema preesterlus annab meile volituse sooritada talitusi, mis on vajalikud selle sihini jõudmiseks. Ja meie Päästja koges vabatahtlikult kõiki surelikkuse valusid ja nõrkusi, et Ta võiks teada, kuidas meid katsumustes tugevdada.
Jeesus Kristus tegi seda kõike seepärast, et Ta armastab kõiki Jumala lapsi. Armastus on selle kõige ajend ja on seda olnud algusest peale. Jumal on meile kaasaja ilmutuses öelnud, et „tema lõi ‥ mehe ja naise, omaenda näo järgi ‥ ; ja andis neile käsud, et nad peavad armastama ja teenima teda” (ÕL 20:18–19).
Ma tunnistan sellest kõigest ja palun, et me kõik peaksime meeles, mida meie Päästja on teinud meist igaühe heaks, ja et me kõik Teda armastaksime ja teeniksime. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.