„Sädelev kaelakee”, Sõbrake, august 2023, lk 42–43.
Sädelev kaelakee
Carolina soovis kaelakeed vaid natuke kauem enda käes hoida.
Lugu leidis aset Argentinas.
Carolina keksles mööda aeda. Tema sõber Isabella oli õues.
Isabella lehvitas. „Tule ja mängi!”
Carolina läks läbi aia Isabella majja.
Isabella pani käe oma taskusse. „Ma tahan sulle midagi näidata,” ütles ta. Seejärel võttis ta taskust välja kõige ilusama kaelakee, mida Carolina oli kunagi näinud! Väikesed kalliskivid olid nii sädelevad ja hiilgavad.
„See on mu mamá oma,” ütles Isabella. „Ta ütles, et ma võin sellega täna mängida. Vaata seda päikese käes.”
Isabella hoidis kaelakeed vastu valgust. Tuhanded vikerkaared peegeldasid kalliskividelt vastu. See oli tõeliselt kaunis!
„Mängime nüüd peitust!” ütles Isabella.
„Olgu,” ütles Carolina. „Ma saan aidata kaelakee järgi vaadata.”
„Aitäh!” Isabella andis kaelakee Carolinale ja Carolina pani selle omale tasku.
Peagi oli Carolinal aeg koju minna. Kui ta hüvasti jättis, siis Isabella ei küsinud kaelakee kohta. Küllap ta oli unustanud. Ja Carolina ei tuletanud talle meelde.
Carolina tundis end natukene halvasti, et viis kaelakee koju. Kuid ta soovis seda vaid natukene kauem enda käes hoida. Ta eiras halba tunnet ja pani kaelakee oma padja alla.
Järgmine päev oli laupäev. Carolina tegi ära oma majapidamistööd ja läks õue mängima. Ta unustas kaelakee täiesti.
„Carolina!” hüüdis papá. „Kas sa saad siia tulla?”
Carolina jooksis tuppa. „Jah?”
Papá hoidis kaelakeed oma käes. „Mamá leidis selle sinu padja alt. Kelle oma see on?”
„See on Isabella oma.” Carolina silmad täitusid pisaratega. „Ma panin selle eile mängimise ajaks taskusse, et see ära ei kaoks. Kuid siis ma otsustasin selle koju võtta.”
Mamá istus Carolinaga diivanile. „Aitäh, et sa tõde rääkisid. Mida sa arvad, et sa nüüd peaksid tegema?”
Carolina vaikis. Ta mõtles Jeesusele. Ta tahaks, et ta oleks aus ja viiks kaelakee tagasi.
„Ma peaksin selle Isabellale tagasi andma ja vabandama,” ütles Carolina. Kohe kui ta seda ütles, kadus halb tunne ära. Ta tundis sooja tunnet.
Carolina läks Isabella majja.
„Tere!” ütles Carolina. Ta andis Isabellale kaelakee. „Palun vabandust, et ma selle enda kätte jätsin. Kas sa andestad mulle?”
„Jah,” vastas Isabella. „Aitäh, et selle tagasi tõid.” Seejärel ta naeratas. „Tahad sa jälle peitust mängida?”
„Jah! Sa loenda esiteks ja ma lähen peidan!”
Tol õhtul tegi Carolina palve. „Kallis Taevane Isa, palun anna andeks, et ma kaelakee enda kätte jätsin. Ja aitäh, et aitasid mul selle tagasi viia.”
Carolina tundis uuesti sooja tunnet. Tal oli hea meel, et ta sai teha, mida Jeesus soovis, et ta teeks.
Illustreerinud Sue Teodoro