„Katkine veepudel”, Sõbrake, august 2023, lk–lk.
Katkine veepudel
Kadiel oli janu. Kuidas saaks Sophia aidata?
Lugu leidis aset Sierra Leones.
Sophia kuulas hoolikalt, kui õpetaja selgitas tahvlil olevat matemaatikaülesannet.
„Seega, kui palju on üheksa korda neli?” küsis õpetaja.
Sophia tõstis käe. „Kolmkümmend kuus,” ütles ta.
Õpetaja naeratas. „Sul on õigus, Sophia!”
Pärast tunde oli aeg minna koju. Sophia kõndis koos oma sõpradega. Nad kõik võtsid välja oma veepudelid, et viimane tilk vett juua. Täna oli palav!
Aga Sophia nägi midagi kummalist. Tema sõber Kadie ei joonud vett. Ta vaid kõndis vaikselt.
„Kadie, kus su veepudel on?” küsis Sophia. Kõikidel oli alati pärast kooli joogijanu.
„Ma tegin selle eile katki ja ma ei saa saada uut,” ütles Kadie. „Seega nüüd ma ei saa kooli vett kaasa võtta.”
Sophia vaatas oma veepudelit. Ta soovis, et võiks jagada. Aga ta vesi oli otsas.
Terve päeva mõtles Sophia Kadiele ja tema katkisele veepudelile. Nende elukoha lähedal ei olnud lihtne saada puhast vett. Enamik lapsi sai vaid ühe veepudeli, et seda terve aasta kasutada. Nad täitsid selle kodus suurest puhta vee anumast. Muu vee joomine võis sind haigeks teha. Kui Kadiel ei olnud veepudelit, siis ta ei saanud kodust vett kooli kaasa võtta.
Järgmisel hommikul mõtles Sophia, kuidas ta võiks Kadiet aidata. Sophia perel olid mõned veega täidetud plastpudelid. Sophia pani ühe oma seljakotti koos oma metallpudeliga. See muutis koti raskemaks, aga ta ei hoolinud sellest.
Kooli jõudes otsis ta Kadie üles.
„Kadie, kas sa said juba uue veepudeli?” küsis Sophia.
Kadie raputas maha vaadates pead.
„Kõik on hästi,” ütles Sophia. „Nüüd mul on üks sulle!”
Ta andis Kadiele veepudeli. Kadie naeratas.
„Aitäh, Sophia!” Kadie kallistas sõpra kõvasti.
Tunni ajal jõi Kadie oma veepudelist koos teiste lastega. Sophial oli hea meel näha, et ta sõber ei pidanud olema janus.
Sellel nädalal võttis Sophia iga päev oma sõbrale lisaveepudeli kaasa. Seejärel ühel hommikul tõstis Sophia ema ta seljakotti.
„Hmm,” ütles ema. „See tundub tavapärasest raskem.” Ta avas seljakoti ja tõmbas välja lisaveepudeli.
„Sophia, kas sa kavatsesidki selle lisaveepudeli kooli võtta?” küsis ema.
Sophia noogutas. „Kadie veepudel läks katki ja ta ei saa saada uut. Seega tal polnud koolis vett.”
„Kui kaua sa oled talle lisavett kaasa võtnud?” küsis ema.
„Ainult sel nädalal,” ütles Sophia. „Ma ei tahtnud, et Kadiel oleks janu.”
Ema naeratas. „See oli sinust väga lahke oma sõbra peale mõelda. See on miski, mida Jeesus teeks. Mul on hea meel näha sind Jeesuse moodi käitumas.” Ta kallistas Sophiat. „Ja ma arvan, et ma tean teist viisi, kuidas me saame aidata.”
Ema andis Sophiale metallpudeli. „Anna hoopis see oma sõbrale, et ta saaks seda uuesti kasutada. Nii ei pea sa iga päev plastikust pudelit kaasa võtma.”
„Kas tõesti?” küsis Sophia.
Ema noogutas. „Jah. Palu tal vaid selle eest hästi hoolitseda.”
Sophia viis veepudeli kooli. Esimese asjana andis ta Kadiele pudeli.
„Vau,” ütles Kadie. „Aitäh, Sophia!” Kadie kallistas teda.
Sophia tundis sooja tunnet. Ta teadis, et oli oma sõpra aidanud, nagu Jeesus seda teeks.
Illustreerinud Melissa Kashiwagi