„Pahandus pargis”, Sõbrake, august 2023, lk 46–47.
Pahandus pargis
Hunter hingas sügavalt sisse. „Ma ei kasuta selliseid sõnu.”
Lugu leidis aset Ameerika Ühendriikides.
Hunter jooksis koos sõpradega pargis. Ta naeratas, kui tundis, kuidas tuul mööda vuhises. Ta tundis end nii kiire ja kergena!
Kyle puudutas aeda esimesena. „Mina võitsin,” hüüdis ta.
Hunter jõudis aiani hetk hiljem. „Ei ole aus! Sa alustasid esimesena.”
„Jah,” ütles Miguel. „Teeme puuni võidu!”
Hunter hakkas uuesti jooksma. Seekord puudutas ta puud esimesena. Aga Miguel oli kohe tema taga.
„Mina võitsin!” ütles Miguel.
„Ei, Hunter võitis,” ütles Piper.
„Jah,” ütles Kyle.
Miguel pani käed kokku. Seejärel ütles ta halva sõna.
Teised lapsed naersid. Miguel ütles sõna uuesti ja nad naersid veelgi enam.
Hunter tundis enda sees kurbust. Ta teadis, et seda sõna ei olnud hea öelda. Aga ta ei tahtnud, et teda narritaks. Ta ei öelnud midagi.
Piper ütles ühe teise halva sõna. Seejärel ütles Kyle veel ühe.
„Hunter, ütle sina nüüd üks,” ütles Kyle.
„Jah,” ütles Miguel. „Ütle uus vandesõna.”
Hunter hingas sügavalt sisse. „Ma ei kasuta selliseid sõnu.”
„Ühe sõna ütlemine ei tee sulle mingit kahju,” ütles Kyle.
„Ma ei taha,” ütles Hunter.
„Kas sa kardad?” Miguel naeris.
Hunteri nägu läks kuumaks. „Ma lähen mängin mujal.”
Ülejäänud lapsed jätkasid naermist ja halbade sõnade ütlemist. Hunter soovis lahkuda. Pargis ei olnud enam lõbus. „Näeme hiljem,” pomises ta.
Hunter pani käed tasku ja kõndis aeglaselt teistest lastest mööda. Ta ei tundnud end enam kiire ja kergena. Ta tundis endal raskust.
Ta leidis ema ja isa pingil istumas. Isa pani oma raamatu kinni. „Kas sinuga on kõik korras?”
Hunter kehitas õlgu. „Nad hakkasid halbu sõnu ütlema. Ma ei tahtnud seda teha, seega lahkusin.”
Ema naeratas. „See oli julge.”
„Me oleme sinu üle uhked,” ütles isa. „On raske teha õigeid valikuid, kui ümbritsevad inimesed seda ei tee.”
Hunter ohkas. Tal oli hea meel, et ta tegi õige valiku, kuid ei tundnud end siiski hästi.
„Kas sa tahad koju minna?” küsis ema.
Hunter mõtles selle üle. „Mitte veel,” vastas ta. Ta nägi teist rühma lapsi trosslaskumise juures mängimas. „Ma lähen sinna.”
Kui Hunter sinna kõndis, siis üks poistest lehvitas talle. „Tere! Minu nimi on David.”
„Ma olen Hunter. Kas ma tohin sinuga alla sõita?”
„Muidugi!”
Hunter kasutas oma korda, et köiega alla sõita ja tundis tuult mööda vuhisemas. Davidi ja teistega mängides tundis ta end taas kiire ja kergena. Ta oli teinud õigesti, isegi kui see oli raske. Ta oli rõõmus, et oli õige valiku teinud.
Illustreerinud Shawna J. C. Tenney