„Pereloo üritus”, Sõbrake, august 2023, lk 30–31.
Pereloo üritus
„Kas sa võid mulle veel ühe pereloo jutustada?” küsis Lorrain.
Lugu leidis aset Vanuatul.
Lorrain naeratas laulu viimaseid sõnu lauldes. Algühingus oli lauluaeg just lõppenud. Nüüd oli aeg minna tundi.
Kuid esiteks tõusis õde Taleo püsti. „Tahan teile rääkida peatselt toimuvast Algühingu üritusest,” ütles ta. „Me tahame, et igaüks teist uuriks oma perekonna kohta. Küsige oma vanematelt perelugude kohta. Siis üritusel saate kõik kuuldut jagada.”
Kirikust koju jõudes oli Lorrain põnevil. Ta leidis suure paberilehe ja viis selle laua äärde. Ta ei suutnud ära oodata, et oma perekonna kohta rohkem teada saada.
Lorrain joonistas paberile sugupuu. Ema ja isa aitasid tal kõik nimed üles kirjutada. Seejärel kleepis ta postrile oma pereliikmete pildid.
„Sinu vanavanaema nimi oli ka Lorrain,” ütles ema. „Panime sulle tema järgi nime.”
„Vau,” ütles Lorrain.
„Vanaema Lorrain oli väga armastav isik.” Ema naeratas. „Kui teistel külaelanikel said lõkkepuud otsa, siis vanaema Lorrain jagas nendega.”
Pere kohta uurimine oli lõbus! „Kas sa võid mulle veel ühe pereloo jutustada?” küsis Lorrain.
„Isa võib rääkida sellest korrast, kui ta läks esimest korda templisse,” ütles ema. „Ta oli kõigest 6-aastane. Tema ja ta vanemad võtsid ette pika reisi Uus-Meremaa templisse.”
Lorrainile meeldis kuulda templist. „Jutusta mulle see lugu, isa!” ütles ta.
„Kõigepealt läksime lennukile, et lennata Uus-Meremaale. Seejärel sõitsime bussiga. See oli pikk reis.” Isa näitas Lorrainile templi pilti. „Lõpuks läksin vanematega sisse. Meid pitseeriti perena. See tähendab, et saame koos olla igavesti!”
See tekitas Lorraini sees sooja tunde. Tal oli hea meel, et ta sai kuulata oma pere kohta lugusid.
Lõpuks jõudis kätte Algühingu ürituse hommik. Lorrain aitas emal ja õde Taleol kirikuhoones kõik valmis seada.
Seejärel kuulsid nad põnevaid uudiseid. Nende saarele ehitatakse tempel!
Lorrain oli väga õnnelik! Kui ta saab piisavalt vanaks, et minna templisse, siis ei peagi ta väga kaugele reisima!
Sellel õhtul olid Algühingu üritusel kõik Lorraini sõbrad. Lapsed jagasid kordamööda, mida oma pere kohta teada said. Kui oli Lorraini kord, siis tõstis ta üles oma sugupuu postri.
„Mulle väga meeldis oma pere kohta õppida,” ütles ta. „Sain teada, et mulle pandi nimi mu vanavanaema järgi. Sain teada ka esimesest korrast, kui mu pere läks templisse. Templid saavad aidata meie peredel olla koos igavesti.” Soe tunne tuli tagasi. „Olen väga põnevil, et saame siia Vanuatule templi.”
Lorrain istus uuesti maha suure naeratusega. Ta oli tänulik, et sai kasvada rohkem Jeesuse-sarnaseks. Ja ta oli tänulik templi eest. Ta ei suutnud ära oodata, et ühel päeval sinna sisse minna.
Illustreerinud Emily Davis