„Mitte kunagi päriselt üksi”, Sõbrake, august 2023, lk 22–23.
Mitte kunagi päriselt üksi
Mis siis, kui Ethan saaks viga, kui läheduses poleks kedagi, kes võiks aidata?
Lugu leidis aset Ameerika Ühendriikides.
Ethan liigutas jalgu kiigel edasi-tagasi. Ta kiikus järjest kõrgemale. Tuul tekitas tunde, et ta lendab.
Siis helises kell. Ethan ohkas. Ta ei olnud vahetunni lõppemiseks valmis.
Lapsed võtsid rivvi, et tagasi sisse minna. Ethan lasi kiigel aeglustuda. Seejärel astus ta kiigelt maha, et tagasi klassiruumi minna.
Aga kui Ethani jalad maad puudutasid, siis tundis ta oma jalas teravat valu. Ta kukkus maapinnale. Ta proovis püsti tõusta, kuid tundus, nagu tema jalg põleks. See tegi nii palju valu.
„Appi!” hõikas Ethan. Mööda ta põski jooksid pisarad. Lapsed ja õpetajad jooksid talle appi.
„Mis viga?” küsis üks õpetaja.
„Ma murdsin jalaluu!”
See ei olnud esimene kord, kui Ethan oli luu murdnud. See ei olnud ka tema teine ega kolmas kord. Ethanil oli habraste luude haigus, mis põhjustas luude kergesti murdumise. Isegi väiksed asjad, nagu äärekivilt maha astumine või kellelegi otsa põrkamine, võisid põhjustada luumurru.
„Me helistame su vanematele, et sind arsti juurde viia,” ütles õpetaja. „Kõik saab korda.”
Ethanil oli hea meel, et tema ümber olid inimesed, kes said aidata. Tema jalg tegi palju valu, kuid ta teadis, et tal on turvaline.
Ema ja isa tulid kooli ja viisid Ethani arsti juurde. Ta sai jalale sinise lahase ning läks koju puhkama.
Katkise jala tõttu veetis Ethan palju aega voodis. Tal oli palju raamatuid, mida lugeda. Mõnikord tulid tema sõbrad külla, et temaga mängida. Kuid tal oli ikka igav.
Ühel ööl ärkas Ethan üles ja ei suutnud enam magama jääda. Ta proovis lõdvestuda, kuid muretses ikka. Mis siis, kui murran luu ja ümbruses pole mitte kedagi, nagu näiteks keset ööd? Nii mõtles Ethan. Tema süda tuksus kiiresti. Ta tundis hirmu.
„Isa!” hüüdis Ethan.
Isa jooksis Ethani tuppa. „Mis viga?”
„Ma kardan,” ütles Ethan. „Mis siis, kui murran veel ühe luu ja läheduses ei ole kedagi, kes saaks mind aidata?”
Isa istus tema kõrvale voodile. „See on hirmutav mõte,” ütles ta. „Isegi kui proovime olla hoolikad ja ettevaatlikud, siis võivad halvad asjad ikka juhtuda. Aga ükskõik mis juhtub, Taevane Isa valvab sinu üle.”
„Siis see tähendab, et Ta on alati minuga?” ütles Ethan.
„Just nii!” Isa kallistas Ethanit õrnalt.
Ethan mõtles sellele, kui kiiresti isa oli talle appi tulnud. Ta teadis, et isa armastas teda ja tahtis teda alati aidata. Ehk oli ka Taevane Isa selline.
Järgmisel päeval luges Ethan Sõbrakese ajakirjast pühakirjakohta. Seal oli kirjas: „Olge rõõmsad ja ärge kartke, sest mina, Issand, olen teiega ja seisan teie kõrval.”*
Ethan tundis pühakirja lugedes end rahulikuna ja kaitstult, just nagu ta tundis isaga rääkides. Ta teadis, et see oli Püha Vaim teda lohutamas. See oli, nagu ta kallistaks isa jälle.
Tõenäoliselt murran veel mõned luud, mõtles Ethan, kuid ma ei pea tundma hirmu. Ta teadis, et ta ei ole mitte kunagi päriselt üksi.
Illustreerinud Simini Blockeri