2009
Templis käimine: jõu ja väe allikas rasketel aegadel
Mai 2009


Templis käimine: jõu ja väe allikas rasketel aegadel

Kui me täidame templis sõlmitud lepinguid ja elame õigemeelselt, pole meil muretsemiseks ega norutamiseks mingit põhjust.

Kõik Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed elavad oma õnnistuseks ajal, mil Issand on inspireerinud oma prohveteid tagama tunduvalt suuremat juurdepääsu pühadele templitele. Hoolikalt planeerides ja veidi ohverdusi tehes võib enamik Kiriku liikmetest saada templitalitused iseenda ja oma esivanemate heaks ning saada õnnistusi templis sõlmitud lepingute vahendusel.

Kuna ma teid armastan, räägin ma teile südamest südamesse, ilma peenutsemata. Ma olen palju kordi näinud, kuidas inimesed on teinud suuri ohverdusi, et kaugele templisse minna. Kui aga tempel ehitatakse lähedale, ei käi paljud seal juba lühikese aja pärast regulaarselt. Mul on üks ettepanek: kui tempel on mugavas läheduses, võivad väikesed asjad templissemineku plaanidesse vahele sekkuda. Tehke oma olusid arvestades konkreetne otsus, millal te saate templitalitustest osa võtta. Seejärel ärge laske millelgi seda plaani nurjata. Selline plaan tagab, et need, kes elavad templi varjus, on sama õnnistatud, kui need, kes hakkavad juba varakult plaane tegema ja võtavad ette pika templitee.

Neliteist aastat tagasi otsustasin käia templis vähemalt kord nädalas ja teha seal mõne talituse. Kui ma ringi reisin, käin ma templis selle eesmärgi täitmiseks tagantjärele. Olen oma otsusele kindlaks jäänud ja see on mu elu põhjalikult muutnud. Ma püüan võtta osa kõikidest võimalikest templitalitustest.

Ma innustan ka teid seadma endale eesmärgi, kui sageli te lubate endal tegutsevates templites pakutavatest talitustest osa saada. Mis võiks olla veel tähtsam kui templis käimine ja talitustes osalemine? Milline tegevus võiks olla mõjusam ning tuua abielupaarile rohkem rõõmu ja tõelist õnne kui üheskoos templis teenimine?

Ma annan nüüd mõned täiendavad soovitused, kuidas templis käimisest veel rohkem tulu tõuseks.

  • Mõistke templitalitustega seotud õpetust, eriti seda, kui tähtis on Jeesuse Kristuse lepitus.1

  • Võttes osa templitalitustest, mõtisklege oma suhetest Jeesuse Kristusega ja Tema suhetest meie Taevase Isaga. See lihtne tegevus aitab paremini mõista templitalituste taevast olemust.

  • Tänage alati palvemeelselt templitalitustest voogavate võrratute õnnistuste eest. Elage iga päev otsekui tunnistades Taevaisale ja Tema Armsale Pojale, kui suur tähtsus on neil õnnistustel teie jaoks.

  • Tehke plaane regulaarseks templikülastuseks.

  • Varuge selleks piisavalt aega, et teid templi seinte vahel miski tagant ei kiirustaks. Vahetage tegevusi, et saaksite osaleda kõikides templitalitustes.

  • Võtke Issanda kotta minnes kell käelt.

  • Kuulake hoolikalt, valmilt ja südamega iga talituseosa esitamist.

  • Mõelge inimesele, kelle heaks te asenduslikku talitust teete. Palvetage aeg-ajalt, et ta mõistaks talituste elulist tähtsust ja oleks vääriline või valmistuks neist väärilisena kasu saama.

  • Mõistke, et suurt osa pitseerimisetalituse ülevusest pole võimalik mõista ega meelde jätta vaid kord elus kogetu põhjal. Sellele järgnev piisavalt sage asendustöö võimaldab palju paremini aru saada, mida elavatele tehtud talitustega teada antakse.

  • Mõistke, et pitseerimistalitus on kestev alles pärast seda, kui selle on pitseerinud lubaduse Püha Vaim. Mõlemad osapooled peavad olema väärilised ja tahtma, et pitseerimine oleks igavene.

Kui teid pole veel abielupaarina templis pitseeritud, siis mõtisklege järgmise pühakirjakoha üle:

„Selestilises hiilguses on kolm taevast või astet; ja et pääseda kõrgeimasse, peab inimene astuma sellesse preesterluse korda [mis tähendab uut ja igavikulist abielulepingut];

ja kui ta seda ei tee, siis ta sinna ei pääse.

Ta võib siseneda teise, kuid see on tema kuningriigi piir; tal ei saa olema juurdekasvu.” (ÕL 131:1–4)

Vahel, kui ma kuulen templi pühitsemisteenistusel koorilaulu, valdab mind nii ülev tunne, mis liigutab mu südant ja mõjub mulle meeltülendavalt. Ma sulen silmad ja olen mõttes näinud rohkem kui ühel korral templi juurest algavat ja mida ülespoole, seda arvukamat inimhulka. Mul on olnud tunne, nagu nad esindaksid neid paljusid vaime, kes ootavad, et selles pühamus tehakse nende heaks asendustööd, rõõmustades, kuna lõpuks on olemas koht, kus saab vabaneda ahelatest, mis nende igavest arengut takistavad. Selleks, et nii kaugele jõuda, tuleb teil teha asendustööd. Te peate välja uurima, kes on teie esivanemad. Uus FamilySearch™ programm teeb selle varasemast kergemaks. Meil on vaja oma esivanemad kindlaks teha, panna vajalik teave kirja ja tulla Issanda kotta tegema talitusi, mida nad igatsevad. Milline rõõm on olla vääriline templitööst osa võtma!

Ma tahaksin rääkida teile kogemusest, mis sai osaks ühele mu naise Jeanene’i esivanematest. Tema nimi oli Sarah DeArmon Pea Rich. Tema kommentaarist on näha, milline mõju võib olla meie elus templil. Kui ta oli 31-aastane, sai ta Brigham Youngilt kutse töötada Nauvoo templis, kus tehti kõikvõimalikke talitusi, enne kui pühad pidid templi maha jätma. Ta kirjutas järgmist:

„Me saime Issanda kojas palju õnnistusi, mis tõid meile rõõmu ja tröösti kõigi meie murede keskel ja võimaldasid meil uskuda Jumalasse, teades, et Ta meid juhatab ja on meile eesseisval tundmatul teekonnal toeks. Sest kui meile poleks antud selles templis usku ja teadmisi Issanda Vaimu mõju ja abiga, oleks meie rännak olnud kui hüpe pimedusse. Rännaku alustamine toona talvisel ajal ja oma armetus olukorras oleks tundunud surmasuhu minekuna. Kuid meil jagus usku oma Taevasesse Isasse ja me panime oma lootuse Temale, tundes end Tema valitud rahvana, kes oli võtnud vastu Tema evangeeliumi, ning kurbuse asemel oli meil tahtmine rõõmustada, et meie lunastuspäev oli kätte jõudnud.”2

Nüüd tahaksin ma rääkida templi erilisest tähendusest minu jaoks. Osa sellest sõnumist tekitab minus helli tundeid ja nõnda olen seda esitades tänulik teie palvete eest, et mitte muutuda liiga emotsionaalseks.

Neliteist aastat tagasi viis Issand minu abikaasa eesriide taha. Ma armastan teda kogu südamest, kuid pole kunagi nurisenud, kuna tean, et niisugune oli Issanda tahe. Ma pole iial küsinud, miks see juhtus, vaid pigem, mida Ta tahab mulle selle kogemuse kaudu õpetada. Ma usun, et nii on elus hea ebameeldivaga silmitsi seista, kui me ei nurise, vaid täname meile pandud usalduse eest Issandat, kes on andnud meile võimalusi raskustest jagu saada.

Meid õnnistati lastega. Meie esimene laps, tütar, on jätkuvalt meie elus tohutuks õnnistuseks. Paar aastat hiljem sündis meile poeg, kellele panime nimeks Richard. Mõned aastad hiljem sündis meile teine tütar. Ta elas vaid mõned minutid.

Meie poeg Richard sündis südamerikkega. Meile öeldi, et kui seda ei suudeta välja ravida, pole eriti tõenäoline, et ta elab kauem kui paar-kolm aastat. See oli kaua aega tagasi, mil tänapäevased meetodid selliste probleemide parandamiseks olid alles tundmata. Meil oli õnnistuseks leida üks koht, kus arstid nõustusid vajalikku operatsiooni ette võtma. Operatsioon tuli teha töötaval südamel.

Operatsioon toimus vaid kuus nädalat pärast meie pisitütre sündi ja surma. Operatsioon läbi, tuli peakirurg meie juurde ja ütles, et see oli olnud edukas. Ja meie mõtlesime: „Kui imetore! Meie poeg saab endale tugeva keha, ta saab joosta, käia ja kasvada!” Me avaldasime Issandale sügavat tänu. Kümme minutit hiljem aga naasis seesama arst kahvatu näoga meie juurde ja teatas: „Teie poeg on surnud.” Operatsioonist saadud šokk oli ilmselt midagi enamat, kui tema väike keha taluda suutis.

Samal õhtul hiljem embasin ma oma naist ja ütlesin: „Me ei pea muretsema, sest meie lapsed sündisid lepingus. Meil on tagatis, et nad on tulevikus meiega. Nüüd on meil põhjust elada ülimalt vääriliselt. Meil on poeg ja tütar, kes on väärilised minema selestilisse kuningriiki, kuna surid enne kaheksandat eluaastat.” See teadmine on andnud meile suurt tröösti. Me tunneme rõõmu teadmisest, et kõik meie seitse last on pitseeritud meie külge ajaks ja kogu igavikuks.

See katsumus polnud meile kummalegi probleemiks, sest kui me elame õigemeelselt ja oleme saanud templitalitused, on kõik muu Issanda kätes. Me saame anda endast parima, aga lõpptulemus on Tema teha. Kui me elame õigemeelselt, ei peaks me elus toimuva pärast kunagi nurisema.

Neliteist aastat tagasi otsustas Issand, et mu naisel pole enam vaja maa peal elada, ja Ta viis mu naise teisele poole eesriiet. Ma tunnistan, et on aegu, kui mul on raske, et ei saa pöörduda oma naise poole ja temaga rääkida, kuid ma ei nurise. Issand on lasknud mul tähtsatel eluhetkedel tunda mu naise mõju läbi eesriide.

Ma püüan sellega teile õpetada, et kui me täidame templis sõlmitud lepinguid ja elame õigemeelselt, et templitalitustega lubatud õnnistused alles jääksid, siis tulgu, mis tuleb, meil pole muretsemiseks ega norutamiseks mingit põhjust.

Ma tean, et tänu templis tehtud talitustele saan õiguse olla koos oma ilusa naisega, keda ma armastan kogu südamest, ja koos meie lastega, kes on tema juures teisel pool eesriiet. Milline õnnistus see on, et maa peal on taas kord pitseerimisvolitus, mis kehtib mitte ainult selle sureliku elu ajal, vaid igavikes! Ma tänan Issandat, et Ta taastas oma evangeeliumi selle täiuses, kaasa arvatud talitused, mis on vajalikud, et saaksime olla õnnelikud maailmas ja elada igavikuliselt õnnelikena ka pärast seda elu.

See on Issanda töö. Jeesus Kristus elab. See on Tema Kirik. Ma tunnistan Temast ja. Tema lepitusest, mis jõustab ja muudab kehtivaks kõik templis tehtud talitused. Nii ma tunnistan kogu oma väega Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Viited

  1. Alustuseks on hea lugeda ÕL 88, 109, 131 ja 132.

  2. Sarah DeArmon Pea Rich. Autobiograafia, 1885–1893. Kiriku Ajalooraamatukogu, lk 66.