Olge nii head, kui vähegi suudate
Iga mees peab oma kohust teadma ja seda täitma nii hästi, kui ta vähegi suudab.
Mu kallid preesterluse vennad siin pilgeni täis Konverentsikeskuses ja kõikjal maailmas! Minu kohustus teile kõneleda teeb mind alandlikuks. Ma avaldan tunnustust kõikidele eeskõnelejatele ja väljendan teile kõigile siirast armastust ja tänu teie usu ja pühendumuse eest.
Vennad, meie ülesanded preesterluse hoidjatena on tähtsaimad, nagu kirjas Õpetuses ja Lepingutes: „Kõrgema ehk Melkisedeki preesterluse võim ja volitus on hoida kiriku kõikide vaimsete õnnistuste võtmeid.”1 Ja lisaks sellele: „Vähesema, Aaroni preesterluse võim ja volitus on hoida inglite teenimise võtmeid ja toimetada välistes talitustes, evangeeliumi kirjatähte, meeleparandusristimist pattude andekssaamiseks kooskõlas lepingute ja käskudega.”2
1958. aastal kirjeldas vanem Harold B. Lee, kes hiljem teenis Kiriku üheteistkümnenda presidendina, preesterlust kui „Issanda … väesalka kurjusejõudude vastu.”3
President John Taylor on öelnud, et „preesterluse kaudu avalduv vägi on tegelikult vaid Jumala vägi.”4
Need liigutavad avaldused Jumala prohvetitelt aitavad meil mõista, et iga mees ja iga nooruk, kes hoiab Jumala preesterlust, peab olema selle suure au ja kohustuse vääriline. Iga mees peab oma kohust teadma ja seda täitma nii hästi, kui ta vähegi suudab. Nii on meie Taevasel Isal ja Tema Pojal Jeesusel Kristusel siin maa peal olemas vahendid, millega oma tööd teha. Meie oleme siin Nende esindajad.
Me seisame silmitsi raskuste ja väljakutsetega, millest nii mõnigi võib tunduda tõeliselt hirmutav. Ometi, kui Jumal on meie kõrval, ei saa miski minna viltu. Kui kanname Tema püha preesterlust vääriliselt, oleme võitjad.
Lubage mul öelda teile, Aaroni preesterluse hoidjad, et ma loodan siiralt, et igaüks teist teab, milline tähtsus on teie preesterlusse pühitsemisel. Teil on eluliselt tähtis roll iga teie koguduse liikme elus, kuna võtate osa igapühapäevasest sakramendi õnnistamisest ja jagamisest.
Mulle oli antud võimalus teenida oma diakonite kvoorumi sekretärina. Mul on meeles need arvukad ülesanded, mida meil, selle kvoorumi liikmetel, tuli täita. Kõigepealt meenuvad mulle sakramendi jagamine, igakuise paastuannetuse kogumine ja üksteise eest hoolitsemine. Kõige ehmatavam lugu juhtus minuga koguduse konverentsi juhtkonna koosolekul. Eesistuv vaia juhatuse liige andis koguduse ametikandjatele kordamööda kõnelemiseks sõna ja nad kõnelesid. Äkitselt tõusis ta püsti ja lausus, ilma et oleks poole sõnagagi ette hoiatanud: „Nüüd kutsume siia ühe oma noorematest koguduse ametikandjatest, diakonite kvoorumi sekretäri Thomas S. Monsoni, et ta annaks meile aru oma teenimisest ja jagaks oma tunnistust.” Ma ei mäleta, mida ma ütlesin, kuid ma pole iial unustanud seda kogemust ega saadud õppetundi. See oli apostel Peetrus, kes ütles: „[Olge] alati valmis andma vastust igaühele, kes teilt nõuab seletust lootuse kohta, mis teis on.”5
Ühe varase põlvkonna preesterluse hoidjatele lubas Issand: „Ma lähen teie palge eel. Ma olen teie paremal käel ja vasakul, ja minu Vaim on teie südames ja minu inglid ümber teie, et teid toetada.”6
Vennad, praegu pole aeg hirmu tunda, vaid aeg uskuda. Kõikidel meil, kes me hoiame preesterlust, on aeg olla nii head, kui vähegi suudame.
Olgugi, et meie rännak läbi surelikkuse kulgeb mõnikord mööda okkalist rada, lubage mul anda teile täna õhtul kolm soovitust, mida järgides võime ohutult edasi minna. Siin need on:
1. Uurige hoolega.
2. Palvetage innukalt.
3. Elage õigemeelselt.
Nendes soovitustes pole midagi uut. Neid on ikka ja jälle õpetatud ja korratud. Kui me need aga oma ellu võtame, jagub meil jõudu vastasele vastu panna. Neid eirates aga avame ukse Saatanale, et ta meie üle mõjujõu ja väe saaks.
Esiteks – uurige hoolega. Iga preesterluse hoidja peab iga päev pühakirju uurima. Intensiivkursused pole kaugeltki nii tõhusad kui igapäevane pühakirjade lugemine ja igapäevaellu rakendamine. Tutvuge nende õpetustega, mida pühakirjad annavad. Uurige Õpetaja tähendamissõnade ja prohvetite manitsuste juuri ja tagapõhja. Uurige neid, otsekui kõneleksid nad teiega, sest see on tõde.
Prohvet Lehhile ja tema pojale Nefile näidati nägemuses, kui tähtis on Jumala sõna saada ja sellest siis kõvasti kinni hoida. Nefi ütles oma uskmatutele vendadele Laamanile ja Lemuelile raudkäsipuu kohta, mida talle näidati:
„Ja ma ütlesin neile, et [raudkäsipuu] oli Jumala sõna; ja kes iganes kuuletuvad Jumala sõnale ja sellest tugevalt kinni peavad, need ei hävi kunagi; ka ei suuda kiusatused ega vastase tulised nooled nende üle pimestamiseni võimust võtta, et neid hävingusse juhtida.
Sellepärast mina, Nefi, õhutasin neid kuulama Issanda sõna; jah, ma õhutasin neid kogu oma hinge jõuga ja kõigi oma võimetega, mis mul olid, et nad kuulaksid Jumala sõna ja mäletaksid alati pidada tema käske kõigis asjades.”7
Pole tähtis kas te hoiate Aaroni või Melkisedeki preesterlust. Ma luban teile, et kui te pühakirju hoolega uurite, siis kasvab teie vägi kiusatusi vältida ja kõigis oma tegemistes Pühalt Vaimult juhatust saada.
Teiseks – palvetage innukalt. Jumalaga koos on kõik võimalik. Aaroni preesterluse mehed, Melkisedeki preesterluse mehed, pidage meeles prohvet Josephi palvet selles pühaks kutsutud metsasalus. Vaadake ringi, ja te näete sellele palvele vastuseks saabunud vilju.
Aadam palvetas, Jeesus palvetas. Me teame nende palvete tulemusi. Tema, kes paneb tähele varblase mahalangemist, kuuleb kindlasti meie südame palvet. Pidage meeles lubadust: „Kui kellelgi teist on puudu tarkusest, see palugu Jumalalt, kes kõigile annab suisa ega tee etteheiteid, ja siis antakse temale.”8
Neile, minu hääleulatuses, kes heitlevad suurte ja väikeste probleemide ning raskuste küüsis, annab palve vaimset jõudu – see on rahu pant. Palve on vahend, mille kaudu me pöördume oma armastava Taevaisa poole. Rääkige Temaga palves ja jääge ootama vastust. Palve kaudu tehakse imesid.
Õde Daisy Ogando elab New Yorgis, mis on koduks rohkem kui kaheksale miljonile inimesele. Mõni aasta tagasi kohtas õde Ogando misjonäre ja talle õpetati evangeeliumi. Vähehaaval kaotas ta misjonäridega sidemed. Aeg möödus. 2007. aastal ärkasid misjonäride õpetatud evangeeliumi põhimõtted tema südames taas ellu.
Ühel päeval, kui Daisy taksosse oli istumas, silmas ta eemal misjonäre, kuid enne veel kui ta nendeni jõudis, kadusid need tal silmist. Ta palvetas palavalt Taevase Isa poole ja lubas, et kui Ta juhatab mingil kombel misjonärid taas tema juurde, avab ta neile ukse. Ta tuli koju südames usk, et Jumal kuuleb tema palvet ja vastab sellele.
Samal ajal palvetasid kaks misjonäri ja tegid tööd selle nimel, et leida inimesi, keda õpetada. Ühel päeval uurisid nad samas piirkonnas varem teeninud misjonäride tööaruannet. Neile jäi silma Daisy Ogando nimi. Kui nad selsamal pärastlõunal, mil õde Ogando nii lihtsalt, kuid palavalt palvetanud oli, tema korteri ukse taha ilmusid, avas naine ukse ja lausus sõnad, mis on muusikaks iga misjonäri kõrvadele, kes neid kunagi on kuulnud: „Astuge sisse. Teid ma just ootasingi!”
Kaks palavat palvet olid saanud vastuse, side taastati, misjonäriõppetunnid said jätku ning Daisy ja tema poeg Eddy ristiti pea.
Ärge unustage palavalt palvetada.
Minu viimane soovitus, vennad, on: elage õigemeelselt! Vana Testamendi suur prohvet Jesaja saatis preesterluse hoidjatele järgmise innustava käsusõna: „Ärge puudutage roojast; … puhastage endid, Jehoova riistade kandjad!”9 Enam otsekohesem olla ei saa!
Preesterluse hoidjad ei tarvitse olla tingimata kõneosavad. Neil ei pruugi olla kõrget kraadi mingil keerulisel alal. Nad võivad väga hästi olla pärit tagasihoidlikest oludest. Jumal ei tee vahet inimeste vahel ja toetab oma teenijaid õigsuses, kui nad hoiduvad kurjusest ning elavad vooruslikku ja karsket elu. Ma selgitan.
Umbes 1500 kilomeetri kaugusel Salt Lake Cityst Kanadas Alberta provintsis asub imeilus Calgary linn. Siin toimub Kanada iga-aastane tähtsündmus – maailma suurim vabaõhurodeo – Calgary Stampede´i festival. Kümnepäevane suurüritus hõlmab rodeot, põllumajandusvõistlusi, näitusi, moonavankrite võiduajamist. Avapäeval toimuv Stampede´i paraad on festivali üks vanemaid ja uhkemaid traditsioone. Rongkäik läbib pea viiekilomeetrise teekonna Calgary kesklinnas. Pealtvaatajate arv ulatub 350 tuhandeni. Paljud kannavad kauboi-stiilis rõivaid.
Mõned aastad tagasi taotles ka üks Utah kooli marsiorkester õigust osa võtta orkestrite võistumängimisest Calgary Stampede´i festivalil. Luba saadi. Sõidu eel toimusid mitmekuulised rahakogumiskampaaniad, varahommikused tänavaproovid ja muud ettevalmistavad üritused.
Lõpuks jõudis kätte see päev, mil reisiärevil õpilased koos oma õpetajatega bussidesse ronisid ja pikk teekond põhjasuunas võis alata.
Ööbimiseks peatuti Kanadas Alberta provintsis Cardstonis. Sealsed Abiühingu õed valmistasid pillimeestele toidupakid, et nad enne teekonna jätkamist keha võiksid kinnitada. Üks pillimeestest, kelle nimi oli Brad ja kes kuulus Aaroni preesterluse preestrite hulka, nälga ei tundnud ja jättis oma toidupaki pärastiseks.
Bradile meeldis istuda bussi tagaotsas. Ta istus oma vanale kohale, heitis toidupaki viimase istmerea taga eenduvale aknalauale. Nõnda leidis toidupakk endale koha bussi tagaaknal juulikuise pärastlõunapäikese käes. Õnnetuseks oli toidupakis võileib munasalatiga. Teile, kes te vahest ehk ei mõista, mida see tähendab, lubage öelda vaid niipalju, et munasalatit hoitakse külmkapis. Kui seda ei tehta ja munasalat jääb bussiaknale kuuma päikese kätte, saab sellest üsna varsti tõhus taimelava igat liiki bakteritele, mille tagajärjeks võib olla toidumürgitus.
Pisut enne Calgarysse jõudmist läks Bradil kõht tühjaks. Talle meenus toidupakike, ta võttis sealt munasalativõileiva ja sõi kiirustades ära. Kui bussid Calgarysse jõudsid ja linnas ringi sõitsid, kasvas pillimeeste seas elevus. Kõigis peale Bradi. Ainus asi, mis temas kasvas, oli kange kõhuvalu ja kõik muud halvad nähud, mis toidumürgitusega kaasas käivad. Teate küll!
Sihtkohta jõudnud, väljus seltskond bussist. Brad oli ainuke, kes bussi jäi. Ta teadis, et kaaslased loodavad tema peale ja on kindlad, et ta järgmisel hommikul rongkäigus orkestri koosseisus trummi lööb. Kuid Bradi kõhuvalu läks järjest suuremaks ja ta enesetunne oli liiga halb, et bussist väljuda. Õnneks märkasid kaks tema sõpra, Steve ja Mike, kellel kool oli selja taga ja kes hiljuti Melkisedeki preesterluses vanema ametisse olid pühitsetud, Bradi kadumist ja läksid teda otsima.
Nad leidsid Bradi abituna bussi tagaotsast ja kuulnud, milles asi, tundsid end õige abitutena. Lõpuks taipasid nad, et on vanemad ja neil on haigete õnnistamiseks Melkisedeki preesterlus. Vaatamata sellele, et nad kunagi varem polnud seda teinud, oli noortel usku sellesse väesse, mida nad hoidsid. Nad asetasid käed Bradi pea peale ja kasutades Melkisedeki preesterluse volitust, laususid Jeesuse Kristuse nimel lihtsad sõnad Bradi õnnistamiseks, et ta võiks terveks saada.
Samal hetkel olid Bradi haigussümptomid otsekui käega pühitud. Järgmisel hommikul asus ta oma kohale teiste pillimeeste seas ja marssis uhkelt mööda Calgary tänavaid. Orkester võitis esikoha ja sai ihaldatud sinise roseti. Mis aga veelgi tähtsam, kaks noort meest, kogemusteta, kuid väärilist preesterluse hoidjat, vastasid kutsele olla Issanda esindajad oma kaaslase teenimisel. Kui nad pidid rakendama preesterlust, et aidata kedagi, kes meeleheitlikult nende abi vajas, võisid nad seda teha, sest nende elu oli õigemeelne.
Vennad, kas meie oleme oma elurännakuks ette valmistatud? Rada võib olla ajuti ränk. Hoidke õiget kurssi, olge ettevaatlikud ning uurige hoolega, palvetage innukalt ja elage õigemeelselt!
Ärgem kaotagem kunagi lootust, sest töö, mida teeme, on Issanda töö. On öeldud, et Issand vormib selja koorma järgi!
Jõud, mida me tõsimeelselt taotleme, et keeruka ja muutuva maailma väljakutsetega toime tulla, on meile kättesaadav siis, kui me seisame meelekindluse ja kõigutamatu vaprusega Joosua kõrval ja kuulutame: „Mina ja mu pere, meie teenime Jehoovat!”10 Ma tunnistan sellest jumalikust tõest ja teen seda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.