Õppides mineviku õppetundidest
Mineviku õppetundidest õppimine võimaldab teil ehitada üles isiklik tunnistus kuulekuse, usu ja Vaimu tunnistamise kindlale aluskaljule.
Me elame põneval, teinekord hämmingut tekitaval ajal. Ükspäev juhtusin oma lapselapsele ütlema, et tiksin oma konverentsikõne teksti. Ta jäi mind hämmeldunult vaatama. „Sa saadad oma konverentsiteksti mobiiliga?” küsis ta minult. „Ma arvasin, et sa kannad selle konverentsikeskuses ise ette!”
Kuigi mobiiliga sõnumit saata oleks lihtsam, olen ma tänulik, et võin täna teie ees ise kõneleda, sest mul on sõnum, mis minu meelest on tähtis nii sellele kui kõikidele mu teistele lastelastele, samuti kõikidele Kiriku noortele.
Aastate eest, kui tegutsesin veel äris, sain ma õppetunni, mis läks mulle kalliks maksma, kuna ma ei võtnud kuulda oma isa nõu, ega teinud märkama Vaimu õhutusi, millega Taevane Isa mind juhatas. Tegutsesime isaga autoäris. Ford Motor Company otsis oma uuele mudelile edasimüüjaid. Fordi juhid kutsusid meid isaga koosolekule, kus nad tutvustasid meile oma uusimat toodangut, millest nende meelest pidi saama edukas müügiartikkel. Kui me autosid nägime, siis mu isa, kellel oli sellel alal 35 aasta pikkune kogemus, hoiatas mind, et ma seda tööd vastu ei võtaks. Paraku oskasid Fordi turunduskorraldajad väga veenvad olla ja minust sai esimene ja ühtlasi viimane Edseli edasimüüja Salt Lake Citys. Kui te ei tea, mis Edsel on, siis küsige oma vanaisadelt. Nemad teavad, et Edsel oli täielik läbikukkumine.
Olgu see kogemus teilegi õpetuseks. Kui te olete valmis kuulama ja õppima, siis kõige tähendusrikkamad õpetused tulevad neilt, kes on käinud sama teed enne teid. Nad on kõndinud seal, kus praegu kõnnite teie ja on kogenud seda, mida olete kogemas teie. Kui te kuulate neid ja talitate nende nõuannete järgi, juhivad nad teid valikute juurde, mis on teile kasuks ja õnnistuseks ning eemale otsustest, mis võivad teid hukutada. Kui te mõtlete oma vanemate ja teiste peale, kes on teist kauem ilmas elanud, siis leiate küllalt näiteid usust, pühendumisest, raskest tööst, otsusekindlusest ja ohverdusest, mida jäljendada.
Pole olemas olukorda, kus ei tasuks arvestada teiste kogemust ja sellest õppust võtta. Paljud ametid nõuavad praktikat, mille käigus tulevased töötajad tegutsevad koos vanemate kolleegidega, et õppida nende kogemustest ja aastatega kogutud tarkusest. Noorsportlased pannakse istuma varupingile, et nad jälgiksid kogenud tegijaid ja nende pealt õpiksid. Uued misjonärid töötavad vanemate kõrval, et õppida neilt, kuidas tõhusamalt Issandat teenida.
Tõsi, juhtub sedagi, et tuleb tegutseda omapäi, otsustada käigu pealt ja anda endast parim. Nii näiteks pole minu põlvkonnas kuigi palju inimesi, kes tunneksid perfektselt kaasaegset tehnikat. Kui tekivad tõrked, tuleb leida keegi, kes teab neist asjust rohkem kui meie – mis enamasti tähendab, et tuleb küsida teilt, noortelt.
Minu tänane sõnum ja tunnistus teile, mu noored sõbrad, on see, et oma igavese elu kõige tähtsamatele küsimustele leiate te vastused pühakirjadest ning apostlite ja prohvetite sõnadest ja tunnistustest. Tõsiasi, et need sõnad tulevad enamasti vanematelt meestelt, olgu möödanikus või praegu, ei vähenda nende tähtsust. Tegelikult teeb see nende sõnad teie jaoks veelgi väärtuslikumaks, kuna need tulevad nende suust, kes on aastaid elanud usus ja nende aastatega väga palju õppinud.
On üks kuulus ütlus George Santayanalt. Olete seda tõenäoliselt kuulnud: „Kes minevikku ei suuda mäletada, on sunnitud seda kordama” (Koost John Bartlett. Familiar Quotations, 15. tr. [1980], lk 703). Seda mõttetera on sõnastatud ka teistmoodi: „Kes minevikku ei mäleta, on mõistetud seda kordama.” Olgu sõnastusega, kuidas on, on selle tähendus sügav. Minevikust on palju õppida ja teil tuleb seda teha, et mitte kulutada oma vaimset jõudu mineviku vigade kordamise ja halbade valikute peale.
Te ei pea oleme viimse aja püha, te ei pea olema isegi mitte usklik, et näha ajaloo mustrite kordumist Jumala laste saatuses, nagu seda on kirjeldatud Vanas Testamendis. Ikka ja jälle näeme, kuidas vahelduvad õiglus ja kurjus. Ka Mormoni Raamatus tõdetakse, et selle mandri muistsed tsivilisatsioonid tegid läbi täpselt samad arengutsüklid: õiglusele järgnes õitseng, mis tõi materiaalse heaolu, heaolu tõi kaasa ahnuse, see tõi kaasa upsakuse ja kurjuse, need omakorda moraalituse, kuni inimeste peale langesid hädad, millest piisas, et teha nad alandlikuks, panna meelt parandama ja ennast muutma.
Suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul, millest räägib Uus Testament, kordus kõik jälle otsast peale. Sedakorda pöördusid inimesed Kristuse ja tema apostlite vastu. Krahh oli võimas. Me tunneme seda suure usust taganemise nime all. See tõi kaasa sajanditepikkuse seisaku vaimses arengus ja küündimatuse, mida kutsutakse pimedaks keskajaks.
Tahan rääkida neist periooditi korduvatest usust taganemise ja vaimse pimeduse aegadest kõigile arusaadavas keeles. Meie Taevane Isa armastab kõiki oma lapsi ja Ta tahab, et kõikide Tema laste elus oleksid evangeeliumi õnnistused. Vaimne valgus ei kao sellepärast, et Jumal oma lastele selja pöörab. Pigem kaob vaimne valgus sellepärast, et Tema lapsed üheskoos Temale selja pööravad. Vaimne pimedus on inimeste, ühiskonna, riikide ja tervete tsivilisatsioonide halbade valikute loomulik tagajärg. Ajast aega on see nõnda olnud. Üks suurimaid õppetunde, mis see meile on andnud, on see, et meie valikutel – nii isiklikel kui kollektiivsetel – on tagajärjed meie endi ja meie järeltulijate jaoks.
Jumala armastav soov oma lapsi õnnistada nähtub sellest, et imeline evangeeliumi tõde on taastatud maa peale elavate prohvetite kaudu. Evangeeliumi taastamine läbi prohvet Joseph Smithi 19. saj. alguses on kõige hilisem näide sellest. Varasematel aegadel toimusid samasugused taastamised selliste prohvetite kaudu nagu Noa, Aabraham, Mooses ja muidugi Issand Jeesus Kristus ise.
Need 179 aastat, mis on möödunud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku ametlikust asutamisest, on olnud imelised mis tahes mõõdupuu järgi neid ka ei mõõdetaks. Mitte kunagi varem pole toimunud sellist tähelepanuväärset arengut teaduses ja tehnikas. Need edusammud on aidanud kaasa evangeeliumi levikule kogu maailmas. Kuid edusammud on toonud kaasa ka materialiseerumise, liigse enesekesksuse ja moraalituse.
Me elame ajal, mil hea maitse ja sündsuse piirid nihkuvad järjest rohkem paigast ära kuni piire enam polegi. Jumala käsud on saanud lüüa mõtete vankuval laadaplatsil, kus täielikult eitatakse mõistete „õige” ja „vale” olemasolu. Mõningad ühiskonnagrupid näivad suhtuvat kahtlustavalt kõigisse, kes tahavad elada usuliste tõekspidamiste järgi. Ja kui siis need, kes usuvad, üritavad teisi nende patuste valikute tagajärgede eest hoiatada, siis irvitatakse nende üle ja naeruvääristatakse neid; nende kõige pühamaid tavasid ja kalleimaid väärtusi pilgatakse ja põlastatakse avalikult.
Kas tuleb tuttav ette, mu noored vennad ja õed? Kas märkate, et ajalugu on jälle kordumas – õigemeelsusele järgneb õitseng, mis loob materiaalse heaolu, heaolu toob kaasa ahnuse, see toob kaasa upsakuse ja kurjuse, need omakorda moraalituse – sama muster, mida oleme varemalt juba korduvalt kohanud Vanas ja Uues Testamendis ning Mormoni Raamatus? Ja mis veel tähtsam, millist mõju avaldavad mineviku õppetunnid nendele valikutele, mida teete teie praegu ja kogu oma ülejäänud elu?
Issanda hääl on selge ja eksimatu. Ta tunneb teid. Ta armastab teid. Ta tahab, et oleksite igavesti õnnelikud. Kuid Jumal on andud teile vaba tahte, vaba tahte ise valida. Igaüks peab ise otsustama, kas võtab õppust minevikust ja väldib valusaid vigu ja kavalaid püüniseid, millesse on langenud eelnevad põlvkonnad ega pea kogema halbade valikute muserdavaid tagajärgi. Kui palju parem oleks teie elu, kui te juhinduksite Kristuse ustavate järgijate üllast eeskujust, olgu need siis Heelamani pojad, Moroni, Joseph Smith või vaprad teerajajad ja jääksite ustavaks oma Taevase Isa käskudele, nagu jäid nemad.
Ma loodan ja palvetan kogu südamest, et te oleksite küllalt arukad, et õppida mineviku õppetundidest. Te ei pea veetma aega Laamani või Lemuelina, teadmaks, et on palju parem olla Nefi või Jaakob. Te ei pea järgima Kaini või Gadiantonit, mõistmaks, et pahelisus ei ole kunagi õnn. Ja te ei pea laskma oma kogukonnas tekkida Soodomal ja Gomorral, mõistmaks, et see ei ole hea koht, kus oma lapsed üles kasvatada.
Õppides minevikust, võite julgelt kõndida valguses, ilma et peaksite kartma komistamist. Nii peaks see olema. See on Jumala plaan: isa ja ema, vanaisa ja vanaema õpetavad oma lapsi, lapsed õpivad neilt ja seeläbi saavad õigemeelsemaks läbi enda isiklike kogemuste ja võimaluste. Mineviku õppetundidest õppimine võimaldab teil ehitada üles isiklik tunnistus kuulekuse, usu ja Vaimu tunnistamise kindlale aluskaljule.
Muidugi ei piisa sellest, et omandate need õppetunnid nagu omandate teadmisi ajaloost ja kultuurist. Nimede, kuupäevade ja sündmuste järjestuse päheõppimine ei aita teid palju, kui teadmise tähendus ja sõnum ei ole kirjutatud teie südamesse. Toidetuna tunnistusest ja kastetuna usust saavad mineviku õppetunnid juurduda teie südamesse ja muutuda oluliseks osaks sellest, kes te olete.
Ja nii jõuabki kõik, nagu alati, tagasi teie isikliku usu ja tunnistuse juurde. Selles peitubki vahe, mu noored vennad ja õed. See aitab teil mõista. Nii väldite mineviku vigu ja viite oma vaimsuse uuele tasemele. Kui olete avatud ja vastuvõtlikud Püha Vaimu sosistustele oma elus, siis mõistate mineviku õppetunde ja need söövitatakse teie hinge teie tunnistuste väega.
Kuidas te sellise tunnistuse saate? Selleks ei ole uut tehnoloogiat, ega saa ka kunagi olema. Tunnistust ei saa guugeldades. Usku ei saa sõnumiga saata. Te saate tugeva, elu muutva tunnistuse tänapäeval samamoodi, kui seda on saadud alati. See protsess ei ole muutunud. Tunnistus tuleb soovi, uurimise, palve, kuulekuse ja teenimise kaudu. Sellepärast on prohvetite ja apostlite õpetused nii möödanikus kui praegu teie elus sama olulised kui nad seda alati on olnud.
Et te leiaksite rõõmu, õnne ja rahu tulevikus, õppides suurtest ja igavikest möödaniku õppetundidest, see on mu palve teie kõigi eest - minu lastelaste ja kõikide Kiriku noorte eest, kus te ka ei viibiks. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.