Tulge Tema juurde
Püha Vaimu väe kaudu tean ma täielikult ja kindlalt, et Jeesus on Kristus, Jumala armastatud Poeg.
Mu kallid vennad ja õed üle kogu maailma, mu põlved on nõrgad ja mu tunded ülevoolavad. Ma väljendan teile oma armastust ja tänan teid siiralt teie toetuse eest. Ma tunnen ennast mitmeski mõttes küündimatu ja alandlikuna.
Ma lohutan ennast sellega, et Issand on mind rikkalikult õnnistanud ühe pühaks apostliametiks vajaliku omadusega, mis ei muutu. Püha Vaimu väe kaudu tean ma täielikult ja kindlalt, et Jeesus on Kristus, Jumala Armastatud Poeg.
Ühelgi mehel pole rohkem armastust kui president Thomas S. Monsonil. Tema soojus on nagu päikesepaiste keskpäeval. Siiski, kui ta mulle selle püha kutse andis, võite ette kujutada, kui tõsiseks see mind võttis, kui Jumala prohveti silmad mu hingesoppe sügavalt puurisid. Õnneks võite ka teie ette kujutada millist armastust ma tundsin Issanda ja Tema prohveti poolt, kui president Monson mind oma pikkade, armastavate kätega embas. Ma armastan sind, president Monson!
Neilt, kes mind tunnevad, tahan paluda andestust kui olen teie juuresolekul olnud teistsugune kui oleksin pidanud olema. Olge palun minuga kannatlikud! Ma vajan väga teie usku ja palveid.
Ma tean, et ma pole veel see, kelleks pean saama. Ma palvetan, et oleksin võimeline kuulama ja vastu võtma Issanda nõuandeid ja noomimist. Ma leian lohutust president Monsoni sõnadest eile õhtusel preesterluse koosolekul, et Issand voolib meie selja koorma järgi.
Kui mind 16 aastat tagasi üldjuhiks kutsuti, saatsin ma ühel vaiakonverentsil vanem Boyd K. Packerit. Ta ütles midagi, mis on mul siiani meeles. Ta sõnas koguduse poole pöördudes: „Ma tean, kes ma olen. Pärast pausi lisas ta: „Ma olen eikeegi.“ Siis pöördus ta minu poole, kes ma istusin tema selja taga poodiumil, ja lausus: „Ja vend Andersen, sina oled samuti eikeegi.“ Seejärel ta lisas: „Kui sa seda unustama kipud, tuletab Issand seda sulle kohe meelde – see pole kuigi meeldiv.“
Ma tänan teid väga, Kiriku ustavad liikmed. Teenides noore misjonärina Prantsusmaal, tundsin, kuidas minu tunnistus õide puhkes, kui nägin, kuidas liikmed pühendusid täielikult Jeesuse Kristuse evangeeliumile.
Viimasest kahekümnest aastast oleme Kiriku kohustuste tõttu veetnud kümme väljaspool Ameerika Ühendriike. Viibides võõral maal, kus räägitakse võõrast keelt, olen ma näinud Jumala väge teie elus. Te olete imelised – Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumisse uskujate suur pere.
Issand on mind õnnistanud viisil, mille eest ma ei saa kunagi tasuda. Ta lasi mul abielluda ühega oma inglitest siin maa peal. Minu abikaasa, Kathy, Jumala hinnaline tütar, puhas ja süütu, on mulle valguseks ja eeskujuks. Ilma temata poleks ma midagi. Suure osa oma elust olen ma püüdnud muutuda selliseks, nagu ma tema arvates juba olin.
Kakskümmend aastat tagasi kui meie neli last olid alles väikesed, kutsuti meie pere misjonile Prantsusmaale. Sellel ja paljudel teistel järgnevatel kutsetega kaasnevatel kordadel, kolisid meie lapsed ühest linnast teise, ühelt mandrilt teisele. Seda kõigi nende aastate jooksul, mil nad vajasid just stabiilsust. Issand on neid nüüdseks rikkalikult õnnistanud. Neil on imehead kaaslased ja parimad lapsed. Ma tahaksin neid tänada nende lahkuse eest ja ohverduste eest, mida nad minu pärast on pidanud tegema. Ma olen samuti tänulik oma ustavatele vanematele (minu ema on täna siin) ja kõigile neile, kes on minu heaks kogu mu elu jooksul nii palju teinud.
Ma väljendan sügavat lugupidamist ja armastust oma vendadele Seitsmekümnest. Ma armastan neid nagu omaenese venda. Meie side ja sõprus ei ole mitte vaid siinses maailmas, vaid jätkub ka teisel pool eesriiet.
Kuusteist aastat on Esimese Presidentkonna liikmed ja kaksteist apostlit olnud mulle eeskujudeks ja õpetajateks. Ma olen õppinud nende ausameelsusest ja õigsusest. Nende paljude aastate jooksul pole ma kunagi täheldanud vähimatki ilmingut talitsematust vihast, vähimatki soovi saada isiklikku või materiaalset kasu. Ma pole kunagi näinud, et keegi kuritarvitaks oma mõjujõudu või väge.
Pigem olen ma näinud, kui lojaalsed ja hoolivad nad on oma enda naise ja laste vastu. Ma olen kogenud nende armastust meie Taevase Isa ja Tema Poja vastu ning kindlat tunnistust Jumalast ja Tema Pojast. Ma olen vaadanud, kuidas nad raugematult püüdlevad esiti Jumala kuningriiki üles ehitada. Ma olen näinud nendega olevat Jumala väge, mis on neid toetanud ning pannud neid endast rohkem andma. Ma olen olnud tunnistajaks nende prohvetlikule häälele. Ma olen näinud nende volituse läbi haigeid tõusmas ja rahvaid õnnistusi saamas. Ma olen seisnud nende kõrval hetkedel, mis on liiga pühad, et neist rääkida. Ma tunnistan, et nad on Jumala võitud.
Ma palvetan, et minu vaim võiks olla nagu oli vanem Joseph B. Wirthlinil, kelle surm tõi mulle selle kutse – vaim, kel pole mingit soovi pälvida isikliku tähelepanu, kes on valmis minema kõikjale ja tegema kõike, mida Issanda prohvetid tahavad, et ma teeksin, pühitseda end täielikult Päästjast tunnistamisele ja ehitada Jumala kuningriiki kuni mu viimse hingetõmbeni.
Me elame päevil, mida paljud on maailma ajaloo jooksul ette näinud. Pühakirjad räägivad asjadest, mida „Issand on seadnud ja valmistanud enne maailma rajamist“ (ÕL 128:5).
Ilmutused räägivad suurest kogunemisest, mis leiab aset (vt 2 Ne 10:7–8; 3 Ne 16:5). Jesaja kuulutas ette, et Issanda koja mägi seisab kindlana kui mägede tipp ja Issanda sõna levib sealt üle kogu maailma (vt Js 2:2–3). Taaniel kuulutas, et see on nagu üks käte abita mäest lahti murdunud kivi (vt Tn 2:34, 44–45). Peetrus rääkis kõikide asjade taastamisest (vt Ap 2:20–21). Nefi nägi, et neid, kes on Talle kirikust, pole küll palju, kuid nad on kõikides maades ja kõikide rahvaste seas (vt 1Ne 14:12, 14).
Me elame Issanda „imepärase töö ja imede“ päevil (Jesaja 29:14; vt 2. Nefi 25:17). Me oleme õnnistatud võimalusega tutvustada evangeeliumi oma peredele ja järeltulijatele ning olla abiks Päästja teiseks tulemiseks valmistumisel. Issand ütles, et taastamise eesmärgid on: „[olla] maailmale valguseks ja [olla] lipuks [tema] rahvale … [olla] sõnumiviijaks [tema] palge eel, et valmistada teed [tema] ees“ (ÕL 45:9). Meie ülesanne pole tavaline. Pole juhus, et me oleme need, kes me oleme. Meie lepingutest kinnipidamine neil viimseil päevil on meile aumärgiks läbi kogu igaviku.
Mul on olnud õnnistus näha Jumala kätt selles töös üle kogu maailma. Me austame neid teerajajaid, kes kõndisid üle tasandike Soolajärve orgu, kuid tänapäeval on veel rohkem teerajajaid. Nad ei lükka käsikärusid, kuid nii mitmeski mõttes on nad samasugused: nad on kuulnud Issanda häält Mormoni Raamatu ja oma isiklike palvete kaudu. Uskudes ja meelt parandades on nad astunud ristimisvette ja kindlalt otsustanud elada oma elu õppides evangeeliumi ja elades selle järgi. Kristuse jüngritena on nad valmis ohverdama selle nimel, mis on õige. Ja Püha Vaimu anni abil hoiavad nad oma kurssi kindlalt igavese elu suunas.
Mu kallid vennad ja õed! Me peame meeles pidama, kes me oleme ja mis meil on. Me pole ainsad, kes soovivad teha head. Paljudes erinevates uskudes on imelisi inimesi.
Me pole ainsad, kes palvetavad Taevase Isa poole ega pole ainsad, kes saavad oma palvetele vastuseid. Meie Isa armastab kõiki oma lapsi.
Me pole ainsad, kes ohverdavad suure eesmärgi nimel. On teisigi, kes on ennastsalgavad.
Teisedki usuvad Kristusesse. Igal maal on ustavaid isasid ja emasid, kes armastavad teineteist ja oma lapsi. Me saame palju õppida meid ümbritsevatelt headelt inimestelt.
Siiski, et tohi me unustada seda, mis teeb Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku unikaalseks ja ainulaadseks. Ainult siin on taevaste sõnumitoojate poolt maa peale taastatud Jumala preesterlus. Ainult siin on Mormoni Raamat, mis ilmutab ja kuulutab koos Piibliga jumalikku täiust ja Kristuse evangeeliumi. Ainult siin on Jumala prohvetid, kes edastavad juhiseid taevast ja hoiavad võtmeid, mis seovad taevas selle, mis on seotud maa peal.
Meie teadmine Kiriku jumalikust missioonist ei peaks tekitama üleolekutunnet ega uhkust. See peaks panema meid põlvitama ja paluma, et Jumal aitaks, et võiksime olla need, kes me peaksime olema. Ent alandlikkuses ei peaks me olema häbelikud meeles pidades Issanda sõnu: „See on minu kirik ja mina rajan selle; ja mitte miski muu ei kukuta seda“ (Moosia 27:13).
Üle kõige kuulutame me meie Päästjast ja Lunastajast, Jeesusest Kristusest. Me oleme Temale võlgu selle eest, kes me oleme ja selle eest, kelleks me võime kunagi saada. Imetledes üksisilmi Tema pühalikkust, ei palu Ta meil jääda eemale, vaid kutsub meid tulema Tema juurde. „Ma seisan ukse taga ja koputan: Kui keegi mu häält kuuleb ja ukse avab, selle juure ma lähen sisse“ (Ilm 3:20).
Tema sõnad kajavad läbi sajandite: „Mina olen ülestõusmine ja elu; Kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb! Ja igaüks, kes elab ja minusse usub, see ei sure igavesti“ (Jh 11:25–26).
Vennad ja õed, Ta elab. Ta on üles tõusnud! Ta elab! Ta juhatab oma püha tööd maa peal. Thomas S. Monson on Tema prohvet. Sellest ma tunnistan Jeesuse Kristuse nimel, aamen.