Ükski ei olnud Temaga
Kolgata mäel kuulutati võimsalt tõde, et me ei ole kunagi üksi ega abita, isegi kui me mõnikord ennast nii tunneme.
Tänan sind õde Thompson ja tänud ka Kiriku imetlusväärsete naiste eest. Vennad ja õed, minu tänane ülestõusmispühaeelne sõnum on mõeldud kõigile, kuid see on suunatud eriti neile, kes on või tunnevad ennast üksi või lausa mahajäetuna. Nende hulka võivad kuuluda inimesed, kes igatsevad olla abielus, need, kes on kaotanud kaasa ja need, kes on jäänud lastest ilma või pole neid lastega kunagi õnnistatudki. Sellesse inimrühma võivad kuuluda abikaasade poolt mahajäetud naised, mehed, kelle naised on nad hüljanud või lapsed, kes on kaotanud ühe või mõlema vanema. Sellesse inimrühma võib kuuluda sõdur, kes on kaugel kodust, misjonär oma esimestel kojuigatsusest tulvil nädalatel või tööta isa, kes kardab oma hirmu perele väljendada. Kokkuvõtvalt, võime me kõik erinevatel ajaperioodidel siia kuuluda.
Kõigile eelnimetatutele tahan ma rääkida kõige üksildasemast rännakust, mida on kunagi tehtud, ja lõpututest õnnistustest, mida see tõi kaasa kogu inimkonnale. Ma räägin Päästja üksildasest ülesandest ainuisikuliselt kanda meie päästmise koormat. Ta teeb õieti, öeldes: „Mina sõtkusin surutõrt üksinda; rahvaste hulgast ei olnud ükski minuga; … Ma vaatasin, aga aitajat ei olnud, imestasin, aga ükski ei toetanud [mind]; …”1
Nagu president Uchtdorf eelnevalt nii tähelepanuväärselt mainis, siis teame pühakirjadest, et Jeesuse kui Messiase tulek Jeruusalemma paasapühadele eelneval pühapäeval, mis on samaväärne tänase hommikuga, oli tähtis tegu avalikkuse ees. Aga inimeste innukus Teda jätkuvalt järgida hakkas varsti hääbuma.
Ei läinud kaua, mil Ta vastu esitati ametlik süüdistus selle aja Iisraeli juhtide ees, kõigepealt Annase, kes oli endine ülempreester, ja siis ülempreester Kaifase ees. Sooviga kiirelt kohtuotsus nende meeste üle välja kuulutada, tehti see rutates ja vihaselt. „Milleks meile veel on tunnistajaid vaja?” „Tema on surma väärt.”2
Pärast seda viidi Ta paganatest valitsejate ette. Heroodes, Galilea nelivürst, küsitles Teda korra ning Pilaatus, Juuda maavalitseja, küsitles teda kaks korda, kuulutades teise korra ajal rahvale: „ … ma olen teda üle kuulanud teie ees ega ole sellest inimesest leidnud ühtki süüd …”.3 Kuid järgmisena tegi Pilaatus midagi, mis oli niivõrd andestamatu kui ka ebaloogiline, ta „laskis [Jeesust] rooskadega peksta ja andis ta risti lüüa.”4 Pilaatuse äsjapestud käed poleks saanudki rohkem määritud ja ebapuhtad olla.
Selline poliitiliste ja usuliste juhtide poolne Jeesuse ärapõlgamine muutus isiklikuks, kui kodanikkond samuti Jeesuse vastu pöördus. See on üks neist iroonilistest hetkedest ajaloos, mil koos Jeesusega oli vangis ka tõeline jumalateotaja ja mõrvar – mees nimega Barabas, mis Aramea keeles tähendab „isa poega”.5 Vastavalt paasapüha traditsioonile oli Pilaatusel võimalik vabastada üks vang, ta küsis rahvalt: „Kumma neist kahest te tahate, et ma teile vabaks lasen?” Nemad ütlesid: „Barabase!”6 Nii vabastati üks patune „isa poeg”, samal ajal kui tõeline jumalik Taevase Isa Poeg oli viidi ristilöömisele.
Kuid see oli ka proovilepaneku aeg inimestele, kes tundsid Jeesust lähemalt. Kõige raskem on meil mõista Juudas Iskarioti. Me teame, et jumalik plaan nägi ette Jeesuse ristilöömist, kuid on valus mõelda, et üks Tema erilistest tunnistajatest, kes istus Tema jalge ees ning sai Teda puudutada, kuulda Teda palvetamas ja näha Teda tervendamas, suutis Teda kui Kristust reeta vaid kolmekümne hõbetüki eest. Mitte kunagi varem pole ajaloos ostetud nii väikese rahasumma eest sellist kurikuulsust. Pole meie asi mõista kohut Juudase saatuse üle, aga Jeesus on öelnud oma reeturi kohta: „Hea oleks sellele inimesele, kui ta ei oleks sündinud!”7
Loomulikult oli teistelgi usklikel raskeid hetki. Pärast viimast õhtusöömaaega jättis Jeesus Peetruse, Jaakobuse ja Johannese ootama ning läks ise üksinda Ketsemani aeda. Heites palves silmili maha ja olles „kurb surmani”9, … on öeldud, et Tema higi oli nagu verepisarad10, kui Ta palus oma Isa, et see kannatusterohke ning julm karikas võiks Temast mööda minna. Kahjuks polnud see aga võimalik. Naastes pärast seda südantlõhestavat palvet, leidis Ta oma kolm tähtsaimat jüngrit magamast, mis pani Ta küsima: „Nii te siia ei suutnud ühtki tundi minuga valvata?”10 See juhtus veel kahel korral, kuni kolmanda korrani, mil Ta ütles kaastundlikult: „Te ikka veel magate ja puhkate!”11, teades, et Temal pole võimalik puhata.
Pärast Jeesuse kinnivõtmist ja kohtu ette ilmumist, süüdistati Peetrust olemast üheks Jeesuse lähikondlastest, kuid ta eitas seda mitte ainult ühel vaid kolmel korral. Me ei ole teadlikud kõigest, mis toimus, samuti ei ole me teadlikud, millist kaitsvat nõu Päästja oma apostlitele privaatselt jagas12; me teame, et Jeesus oli teadlik, et need hinnalised vähesed ei jää lõpus enam Tema kõrvale ning Ta oli Peetrust ka vastavalt hoiatanud.13 Siis, kuke kiremisega „Issand pöördus ja vaatas Peetrusele; ja Peetrusele tuli meelde Issanda sõna, … Ja ta läks välja ja nuttis kibedasti.”14
Seega, jumalikust vajalikkusest, muutus Jeesust toetavate inimeste rühm järjest väiksemaks ja väiksemaks, muutes tähendusrikkaks Matteuse sõnad: „kõik jüngrid [jätsid] tema maha ja põgenesid ära.”15 Peetrus jäi piisavalt lähedale, et olla äratuntav ja seega võeti vastutusele. Johannes seisis risti jalamil koos Jeesuse emaga. Erilised naised Päästja elus seisid Talle alati võimalikult lähedal. Kuid peaasjalikult jätkus Tema üksildane teekord tagasi Isa juurde ilma lohutuse ja kaasluseta.
Nüüd räägin ma ettevaatlikult, isegi hardalt, ajast, mis oli arvatavasti kõige raskem sellel üksildasel teel lepitusele. Ma räägin nendest viimastest hetkedest, milleks Jeesus oli arvatavasti mõistuspäraselt ja füüsiliselt ettevalmistunud, kuid milleks Ta polnud arvatavasti valmis ei emotsionaalselt ega vaimselt. See hõlmab endas viimast kannatusepiiska, ajal mil Jumal oli Temast eemaldunud ja Ta hüüdis viimses üksilduses: „Mu Jumal! Mu Jumal! Miks sa mind oled maha jätnud?”16
Ta oli ette näinud surelike inimeste poolse toe kaotust, kuid nähtavasti ei adunud Ta selle ulatust. Ta oli öelnud oma jüngritele: „Vaata, tund tuleb … ja on juba tulnud, et teid hajutatakse igaüks ise kohta ja te jätate mind üksi! Ja mina ei ole ometi mitte üksi, sest Isa on minuga,” lisades, et „[Isa] ei ole mind üksi jätnud, sest ma teen ikka, mis on tema meelt mööda!”17
Ma tunnistan kogu hingest, et Ta tegi vastavalt oma Isa meelepärale ning täiuslik Isa ei hüljanud oma Poega sel raskel tunnil. Veelgi enam, mul on suur usk, et kogu Kristuse sureliku elu jooksul ei olnud Isa oma Pojale arvatavasti kunagi nii lähedal, kui nendel viimastel piinavatel kannatusi täis tundidel. Sellegipoolest, et Tema Poja ohver oleks täielik, oli vaja see teha vabatahtlikult ning täielikus üksilduses, Isa eemaldas Jeesuselt lühikeseks ajaks Tema vaimu tröösti ja oma isikliku läheduse. Oli vajalik; veelgi enam, see oli ülioluline lepituse täide minemiseks, et see täiuslik Poeg, kes polnud kunagi kurjasti rääkinud, teinud halba või puudutanud midagi ebapuhast, pidi saama teada, kuidas ülejäänud inimkond, meie kõik, pattu tehes ennast tunneksime. Et Tema lepitus võiks olla lõpmatu ja igavene, pidi Ta saama teada, mis tunne on surra mitte ainult füüsiliselt vaid ka vaimselt, saama teada, mis tunne on jumaliku vaimu lahkudes, kui alles jääb ainult täielik, armetu, lootusetu üksildusetunne.
Aga Jeesus pidas vastu. Ta jätkas. Temas peituv headus aitas usul võidutseda ajal, mis oli täis jäägitut piina. Tema usk, mille järgi Ta elas, aitas Tal vaatamata oma tunnetele saada aru, et jumalik kaastunne pole kunagi kadunud, et Jumal on alati ustav, alati lähedal ning mitte kunagi hääbunud või kadunud. Kui viimanegi veering oli makstud, kui Kristuse otsusekindlus jääda ustavaks muutus sama ilmseks kui see oli murdumatu, siis viimaks olid Tema piinad halastavalt „lõpetatud.”18 Vaatamata kõigile raskustele ilma kellegi abi või toeta, tegi Jeesus Naatsaretist, elava Jumala Poeg, võimalikuks elu pärast surma, tuues sellega rõõmu ning vaimset meeleparandust läbi väljakannatamatu patu, üksilduse ja meeleheite. Läbi usu Jumalasse, mida Ta teadis endal olevat, võis Ta võidukalt öelda: „Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!”19
Vennad ja õed, kui lohutav on nendel ülestõusmispühade ajal teadmine, et kuna Jeesus läbis selle pika, üksildase tee täiesti üksi, siis ei pea meie seda enam tegema. Tema üksildane tee andis meie märgatavalt kergemale teele kaasa suurepärased kaaslased: Taevase Isa halastava hoolitsuse, Tema armastatud Poja lahutamatu kaaslase, ülima anni – Püha Vaimu, taevased inglid, pereliikmed mõlemal pool eesriiet, prohvetid ja apostlid, õpetajad, juhid, sõbrad. Kõik see ning rohkemgi veel on antud meile kaaslasteks meie surelikul teel tänu Jeesuse Kristuse lepitusele ja Tema evangeeliumi taastamisele. Kolgata mäel kuulutati võimsalt tõde, et me ei ole kunagi üksi ega abita, isegi kui me mõnikord ennast nii tunneme. Tõesti on meie kõigi Lunastaja öelnud: „Ma ei jäta teid vaestekslasteks: [Isa ja] ma tule[me] teie juurde [ning jääme teie juurde].”20
Minu palveks nende ülestõusmispühade ajal on, et Kristuse üksildane ohverdus, mida täitsid hetked täis salgamist ja hülgamist ning vähemalt korra, täielikku reetmist, meie elus kunagi ei korduks. Ta on korra juba üksinda kõndinud. Nüüd tahaksin paluda, et Ta mitte kunagi enam ei peaks minema vastu patule ilma meie toe ja abita, et Ta kunagi enam ei peaks leidma enda ümber ainult ükskõikseid pealtvaatajaid, pöörates täna pilgu teie ja minu poole oma kannatuste teel. Olgem selle püha nädala – paasapühade neljapäev koos Tallega, lepitav reede koos ristiga, ülestõusmise pühapäev koos tühja hauakambriga – olles veelgi ustavamad Issanda Jeesuse Kristuse jüngrid ning seda mitte ainult sõnades ja mitte ainult headel aegadel, vaid samuti tegudes ning julguses ja usus ka sel ajal, mil teekond on üksildane ning meil on raske oma risti kanda. Seiskem sellel ülestõusmispühade nädalal ja alati Jeesuse Kristuse kõrval „igal ajal ja kõiges ja kõikjal, kus [me] ka ei ole, isegi kuni surmani … ,”21 sest see on viis, kuidas Tema seisis meie kõrval, kui Ta tõesti suri meie eest ning ajal, mil Ta pidi seisma täielikus üksilduses. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.