2009
Tooge hinged minu juurde
Mai 2009


Tooge hinged minu juurde

Misjonärid annavad ka edaspidi endast parima, kuid kas poleks parem, kui meie teiega lööksime kaasa ja teeksime tööd, mis kuulub õigusega meile?

Palju aastaid tagasi juhtusin ma piki Ülikooli avenüüd sõites parasjagu mööduma Provo kanjoni suust, kui märkasin liiklust enda ees aeglustuvat. Taamal paistsid vilkuvate tuledega politseiautod, tuletõrjeauto ja mõned päästeteenistuse omad, mis tõkestasid tee Provo kanjonisse. Esialgu häiris see mind, kuna tundus, et võime sinna veel kauaks seisma jääda. Samas tundsin aga ka uudishimu – mis oli kogu selle sagina põhjuseks?

Silmitsedes kanjoni sissepääsust itta jäävat kaljuseina, nägin seal mehi ronimas. Oletasin, et tegemist on päästeteenistuse meestega. Mis asja nad seal küll ajavad? Ja siis ma nägin: üks utt, kadunud lambuke, oli mingil kombel mööda kaljuseina 8 meetri kõrgusele roninud ja oli seal hätta jäänud. Tegemist polnud ei kaljukitse ega mägilambaga, vaid ühe valge utega, kes oli oma karjast maha jäänud.

Kuna mul polnud midagi targemat teha, siis katsusin ära arvata, mismoodi see eksinud utt sinna võis saada. See oli täiesti arusaamatu. Ometi oli ta seal ja kogu see sagin minu ees oli keskendunud tema päästmisele. Ma ei tea tänini, millega see lugu lõppes, sest politseinikel läks korda liiklus jälle käima panna.

Jätkasin teed. Siis aga hakkas mind vaevama üks mõte. Päästemeeskonnal olid kindlasti head kavatsused, aga kuidas reageerib nende toimetuste peale lambuke? Neil oli kindlasti plaan, kuidas teda rahustada – võib-olla tulistavad nad teda lähedusest uinutinoolega, et jõuaksid ta enne allakukkumist kinni püüda. Teadmata midagi nende plaanist, kuid teades veidi loomade reaktsioonist, kui võõrad nad nurka ajavad, tundsin ma muret, kas nende päästmiskatsest on ka kasu. Seejärel mõtlesin: „„Kus küll on karjane?” Tema võiks ju kõige paremini uteni jõuda, ilma et too närvi läheks. Karjase rahustav hääl ja abikäsi olid just need, mida selles olukorras vaja oleks läinud, paraku polnud teda kohal, kui teda vajati.

Tundub, et ka meid Kiriku liikmetena pole teinekord kohal, kui meid vajatakse. Nagu seda karjastki. Mõelge hetkeks sellele, mida ütles president Monson 2008. aastal uute misjonijuhatajate seminaril osalejatele. Ta ütles: „Liikmetele orienteeritud pöördunute leidmise programmile ei ole alternatiivi. Ukselt uksele käimine ja tänavakontaktid seda ei asenda. Ka küsimused, mis inimestes huvi äratavad, ei asendada seda. Liikmetele orienteeritud programm on edu võti ja see toimib kõikjal, kus me seda oleme katsetanud.” (Motivating Missionaries, 22. juuni 2008, lk 8)

Selles valguses on kõik Kiriku liikmed – sina ja mina – kes me oma misjonärikohust täidame – karjased, ja põhimisjonärid on nagu päästeteenistuse meeskond, kes püüab teha midagi sellist, mida nad üksinda teha lihtsalt ei suuda. Loomulikult annavad põhimisjonärid ka edaspidi endast parima, kuid kas poleks parem, kui meie teiega lööksime kaasa ja teeksime tööd, mis kuulub õigusega meile ja sobib meile rohkem, kuna tunneme isiklikult neid, kes on eksinud ja vajavad päästmist?

Ma tahaksin tähelepanu juhtida kolmele eesmärgile, mis Õpetuses ja Lepingutes Kiriku liikmete tarvis kirjas on. Kõik kolm manitsevad meid kohal olema, kui sõbrad, ligimesed ja pereliikmed meie abi vajavad. Viimaste all mõtlen ma ka neid, kes on eemale jäänud – väheaktiivseid. Kõik me peaksime täitma paremini oma misjonärikohust.

Õpetuse ja Lepingute 88. osa 81. salmist loeme: „Ja igal inimesel, keda on hoiatatud, tuleb hoiatada oma ligimest.” Mul on olnud võimalus käia paljudes Kiriku vaiades, et aidata kaasa koguduse misjonite kasvule ja arengule. See on olnud erakordselt rahuldustpakkuv ja vaimne kogemus. Ma olen avastanud nendel reisidel, et rohkem kui pool Ameerika Ühendriikide ja Kanada elanikkonnast ei tea meie tavadest ja tõekspidamistest praktiliselt midagi. Seda on kinnitanud ka hiljutised uuringud. Ma olen kindel, et mujal maailmas on see protsent palju suurem. Sama uurimus näitas ka, et kui need, kes pole Kiriku liikmed, pikema aja jooksul ustavate Kiriku liikmetega kokku puutuvad, või kui nad saavad Kiriku tõekspidamiste ja õpetuste kohta selget ja täpset informatsiooni, muutub nende suhtumine positiivseks ja avatuks.

Üle kogu maailma teenib rohkem kui 50 000 Kiriku põhimisjonäri. Raamat „Jutlusta minu evangeeliumit” on aidanud neil saada parimateks Jeesuse Kristuse evangeeliumi õpetajateks Kiriku ajaloos. Kahjuks veedab enamus meie põhimisjonäridest rohkem aega inimesi otsides, kui neid õpetades. Ma näen siin võimalust, mida pole osatud ära kasutada. Kui me ise põhimisjonäride eest otsiksime ja annaksime neile võimaluse meie leitud inimesi rohkem õpetada, hakkaks aset leidma midagi suurepärast. Kui me jääme ootama, et meie põhimisjonärid inimesi otsiksid, jääksime me ilma parimast võimalusest kasvatada Kiriku liikmete arvu.

Meil tuleb „suure tõsidusega” (ÕL 123:14) tuua evangeeliumi valgust neile, kes otsivad päästmisplaanis pakutavaid vastuseid. Paljud tunnevad muret oma pere pärast. Mõned otsivad muutuvate väärtustega maailmas kindlustunnet. Me võime anda neile lootust ja julgust ning kutsuda neid endi sekka, liituma nendega, kes võtavad vastu Jeesuse Kristuse evangeeliumi. Issanda evangeelium on maa peal ning õnnistab nende elu siin ja saabuvas igavikus.

Evangeeliumi keskmeks on meie Issanda ja Päästja lepitus. Lepitus annab väe patud andeks saada, terveneda ja igavest elu elada. Kõiki lepituse kujuteldamatuid õnnistusi saab anda ainult neile, kes elavad evangeeliumi põhimõtete järgi ja saavad osa evangeeliumi talitustest, milleks on usk Jeesusesse Kristusesse, meeleparandus, ristimine, Püha Vaimu saamine ja lõpuni vastu pidamine. Meie olulisim misjonärisõnum maailmale on see, et kogu inimkond on kutsutud saama päästetud ja sisenema Hea Karjase, nimelt Jeesuse Kristuse lambatarasse.

Meie sõnumile on toeks teadmised taastamisest. Me teame, et Jumal räägib oma prohvetitega täna nii nagu muistegi. Me teame ka, et Tema evangeeliumi juhitakse taastatud preesterluse väe ja volitusega. Ühelgi teisel sõnumil pole nii suurt igavikulist tähendust kõikidele, kes täna maa peal elavad. Me kõik peame õpetama seda sõnumit teistele väe ja veendumusega. See on Püha Vaimu vaikne tasane hääl, mis tunnistab meie läbi taastamise imest. Esmalt tuleb meil aga avada oma suu ja tunnistada. Meil tuleb oma ligimesi hoiatada.

Sellega olen ma jõudnud teise juhiseni, mis on ära toodud Õpetuses ja Lepingutes, ja mida ma tahan teiega jagada. Kui 88. osa 81. salm õpetab, et misjonitööst saab meie kõigi kohustus niipea, kui meid on hoiatatud, õpetavad 33. osa salmid 7–10 meid suud avama.

Seitsmes salm ei jäta kellelegi, kes on õppinud pähe Õpetuse ja Lepingute 4. osa, vähimatki kahtlust, et Issand räägib meile misjonitööst:

„Jah, tхesti, tхesti, ma ьtlen teile, et pхld on juba lхikuseks valge; mispдrast, lццge sisse oma sirbid ja lхigake kхigest oma vдest, meelest ja jхust.”

Sellele järgneb kolmekordne korraldus avada oma suu:

„Avage oma suu ja see tдidetakse, ja te saate just selliseks nagu vana aja Nefi, kes rдndas Jeruusalemmast kхnnumaale.

Jah, avage oma suu ja дrge hoidke tagasi, ja teile laotakse selga vihud, sest ennдe, mina olen teiega.

Jah, avage oma suu ja see tдidetakse. Цelge: Parandage meelt, parandage meelt ja valmistage Issandale teed ja tehke tema rajad sirgeks, sest taevariik on ligidal.” (s-d 8–10)

Mida meie ütleksime, kui peaksime oma suu kolm korda avama? Kui tohib, tahaksin ma midagi soovitada. Kõigepealt peaksime me kuulutama usku Jeesusesse Kristusesse ja Tema lepitusse. Tema lunastav tegu õnnistab kogu inimkonda surematuse anniga ja võimalusega tunda rõõmu Jumala suurimast annist inimesele – igavesest elust.

Teist korda suud avades peaksime me andma omaenda sõnadega edasi loo esimesest nägemusest – loo poisist, kes polnud veel viieteistkümneaastanegi, kui läks metsasallu ja kellele pärast siirast ja alandlikku palvet avanes taevas. Pärast sajanditepikkust kaost ilmutati maailmale Jumaluse tõeline olemus ja Jumala õiged õpetused.

Avades oma suu kolmandat korda, tunnistagem Mormoni Raamatust: Teisest testamendist Jeesusest Kristusest. Mormoni Raamat täiendab Piiblit, aidates meil paremini mõista meie Päästja evangeeliumi õpetusi. Mormoni Raamat on veenev tõend, et Joseph Smith on tõepoolest Jumala prohvet. Kui Mormoni Raamat on tõde, siis toimus ka preesterluse taastamine. Kui Mormoni Raamat on tõde, siis taastas Joseph Smith sellesama preesterluse väega Jeesuse Kristuse Kiriku.

Järjekordselt Mormoni Raamatut lugedes olen just jõudnud lõpule Alma raamatuga. Oma tähtsa sõnumi lõpuosas ütleb Alma Sarahemla Kirikule:

„Sest, milline karjane on see teie hulgas, kes omades palju lambaid, ei vaata nende jдrgi, nii et hundid ei tungiks tema karja ega хgiks seda? Ja vaata, kui hunt tuleb tema karja, kas ta ei aja seda vдlja? Jah, ja lхpuks, kui ta saab, ta hдvitab tema.

Ja nььd ma ьtlen teile, et hea karjane kutsub teid ja kui te kuulate tema hддlt, ta viib teid oma lambatarasse ja te olete tema lambad; ja ta kдsib teil mitte lasta aplaid hunte enda hulka, et te ei hukkuks.” (Al 5:59–60)

Päästja on Hea Karjane ja me kõik oleme kutsutud Tema teenistusse. Utt Provo kanjoni kaljusel seinal ja need Alma sõnad tuletavad mulle meelde Päästja küsimust Luuka evangeeliumi 15. peatükis: „Kes teie seast, kui tal on sada lammast ja ühe neist kaotab, ei jäta need üheksakümmend üheksa kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab?” (s 4)

Lammaste karjatamisele mõeldes mõtlen ma kõigepealt karjase ülesandele või kohustusele teha kõigi oma lammaste heaks kõik, mis võimalik. See kogemus aga tuletas mulle meelde, et tegu on tähendamissõnaga kadunud lambast ja minu mõtted pöördusid selle ühe kadunud lamba eluohtliku olukorra juurde, kes oli jäänud üksi, ega suutnud kaljuseinal edasi minna, nägemata samas ka võimalust ümber pöörata ja tagasiteele asuda. Millist hirmu ja ahastust võis ta tunda, olles võimetu end päästma, seismas vaid sammu kaugusel kindlast surmast.

Meile kхigile on tдhtis mхtiskleda selle ьle, mis tunne on olla eksinud ja mida tдhendab olla „vaimne” karjane, kes jдtab ьheksakьmmend ьheksa, et leida ьles ьks, kes kaduma on lдinud. Sellised karjased vхivad kьll vajada pддstemeeskonna asjatundlikku abi, kuid nad on kohal, nendega saab arvestada ja nad ronivad kohe pддstjate kхrval, et aidata neid, kel on Jumala silmis hindamatu vддrtus, sest nad on Tema lapsed. Sellised karjased ei hoidu kхrvale iga liikme misjonдrikohustusest, mille tahan teieni tuua Хpetusest ja Lepingutest:

„Ja kui on nii, et te rügate kõik oma päevad, hüüdes sellele rahvale meeleparandust, ja toote vaid ühe hinge minu juurde, kui suur saab olema teie rõõm koos temaga minu Isa kuningriigis!

Ja nüüd, kui teie rõõm saab olema suur koos ühe hingega, kelle te olete toonud minu juurde minu Isa kuningriiki, kui suur saab olema teie rõõm siis, kui te toote minu juurde palju hingi!” (ÕL 18:15–16)

Pühakirjades õpetatakse ka, et sellistele karjastele saab osaks sõnulseletamatu rõõm. Ma tunnistan sellest tõsiasjast Jeesuse Kristuse nimel, aamen.