Üldkonverents
Elutormide eest pelgupaiga leidmine
2020. aasta kevadine üldkonverents


Elutormide eest pelgupaiga leidmine

Jeesus Kristus ja Tema lepitus on pelgupaik, mida me kõik vajame, hoolimata meie elu räsivatest tormidest.

Üheksakümnendate keskel, kui ma ülikoolis käisin, olin ma Tšiilis Santiago neljanda tuletõrjekompanii liige. Seal teenides elasin ma öövalvete ajal tuletõrjedepoos. Aasta lõpu lähenedes öeldi mulle, et pean vana-aastaõhtul depoosse jääma, sest tol õhtul juhtus peaaegu alati mõni õnnetus. Küsisin üllatunult. „Tõesti?”

Mäletan, kuidas ma koos töökaaslastega ootasin, kui Santiago kesklinnas südaööl ilutulestik algas. Me kallistasime üksteist ja soovisime head uut aastat. Äkki hakkasid depoo kellad helisema, andes märku õnnetusest. Võtsime oma varustuse ja hüppasime tuletõrjeautosse. Möödudes teel õnnetuspaika uut aastat tähistavatest rahvahulkadest, märkasin, et nad olid enamjaolt muretud ja hoolimatud. Nad olid muretud ja nautisid sooja suveõhtut. Ometi olid kusagil lähedal inimesed, kellele me appi kiirustasime, tõsisesse hätta sattunud.

See kogemus aitas mul mõista, et kuigi meie elu on aeg-ajalt võrdlemisi rahulik, tulevad meil kõigil ajad, mil seisame silmitsi ootamatute muutuste ja tormidega, mis panevad proovile meie võime vastu pidada. Füüsilised, vaimsed, pere ja tööga seotud probleemid, loodusõnnetused ja muud elumured või surm on vaid mõned näited tormidest, millega selles elus kokku puutume.

Nende tormidega silmitsi seistes kogeme sageli meeleheidet või hirmu. President Russell M. Nelson on öelnud: „Hirmu vastumürk on usk” – usk meie Issandasse Jeesusesse Kristusesse. (Laske oma usul välja paista. – 2014. aasta kevadine üldkonverents) Olles näinud torme, mis inimeste elu mõjutavad, olen jõudnud järeldusele, et milline torm meid ka ei räsiks – hoolimata sellest, kas sellele on lahendus või kas selle lõpp on silmapiiril –, on vaid üks pelgupaik ja see on sama igat liiki tormide jaoks. See ainuke meie Taevase Isa poolt pakutud pelgupaik on meie Issand Jeesus Kristus ja Tema lepitus.

Keegi meist pole nende tormide eest kaitstud. Mormoni Raamatu prohvet Heelaman õpetas meile: „Pidage meeles, pidage meeles, et oma Lunastaja kaljule, kes on Kristus, Jumala Poeg, peate te ehitama oma aluse; et kui kurat saadab välja oma vägevad tuuled, jah, oma nooled keeristuules, jah, kui kogu tema rahe ja tema vägev torm peksavad teid, ei ole sel mingit võimu teie üle, et tõmmata teid alla lõputu häda ja viletsuse kuristikku, tänu kaljule, millele te olete ehitanud, mis on kindel alus, alus, millele ehitades inimesed ei saa langeda” (Hl 5:12).

Vanem Robert D. Hales, kel olid tormide üleelamisega seoses omad kogemused, on öelnud: „Kannatamine on ülemaailmne, see, kuidas me kannatamisele reageerime, on individuaalne. Kannatamine võib viia meid ühte kahest suunast. See võib olla usuga seotud tugevdav ja puhastav kogemus või see võib olla hävitav jõud meie elus, kui meil puudub usk Issanda lepitavasse ohverdusse.” (Your Sorrow Shall Be Turned to Joy. – Ensign, nov 1983, lk 66)

Selleks, et nautida pelgupaika, mida Jeesus Kristus ja Tema lepitus pakuvad, peab meil olema usk Temasse – usk, mis võimaldab meil tõusta kõrgemale kõikidest maiste arusaamadega piiratud valudest. Ta on lubanud, et Ta teeb meie koormad kergeks, kui me kõiges, mida teeme, Tema juurde tuleme.

Ta ütles: „Tulge minu juure kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!

Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele,

sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” (Mt 11:28–30; Vt ka Mo 24:14–15.)

On öeldud, et „sellele, kel on usku, pole selgitused vajalikud. Sellele, kel usku pole, pole selgitamine võimalik.” (See ütlus kuulub väidetavalt Thomas Aquinasele, kuid on tõenäoliselt tema poolt õpetatu parafraseering.) Siiski on meie arusaamine asjadest, mis siin maa peal juhtuvad, piiratud, ja sageli puuduvad meil vastused küsimusele miks. Miks see juhtub? Miks see minuga juhtub? Mida ma peaksin õppima? Kui meil pole vastuseid varnast võtta, kuluvad marjaks ära Päästja sõnad prohvet Joseph Smithile Liberty vanglas:

„Mu poeg, rahu sinu hingele; sinu vaev ja sinu kannatused on vaid viivuks;

ja seejärel, kui sa pead hästi vastu, ülendab Jumal sind kõrgele” (ÕL 121:7–8).

Kuigi paljud inimesed tõepoolest usuvad Jeesusesse Kristusesse, on võtmeküsimus, kas me usume Temasse ja kas me usume seda, mida Ta meile õpetab ja meil teha palub. Mõni võib ehk mõelda: „Mida teab Jeesus Kristus sellest, mis minuga toimub? Kuidas Ta teab, mida ma õnneks vajan?” Tõepoolest, see oli meie Lunastaja ja Eestkostja, kellele prohvet Jesaja viitas, kui ta ütles:

„Ta oli põlatud ja inimeste poolt hüljatud, valude mees ja haigustega tuttav. ‥

Tõepoolest võttis ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid! ‥

Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu! Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud!” (Js 53:3–5)

Ka apostel Peetrus õpetas meile Päästjast, öeldes: „Kes meie patud ise kandis üles ristipuule oma ihus, et meie pattudele ära sureksime ja elaksime õigusele, kelle vermete tõttu te olete terveks saanud” (1Pt 2:24).

Olgugi et Peetruse märtrisurm oli lähenemas, ei ole tema sõnades hirmu ega pessimismi. Pigem õpetas ta pühasid rõõmustama, isegi kui nad mõnesugustes kiusatustes pisut kurvastasid. Peetrus andis meile nõu pidada meeles, et „kui [meie] usk läbi katsutakse, ‥ siis on see neile „kiituseks ja hiilguseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel” ning meie hingede päästeks (1Pt 1:6–7, 9).

Peetrus jätkab:

„Armsad, ärge pidage võõraks tulekuumust enestes, mis teile on saanud katsumiseks, otsekui sünniks teile midagi võõrast,

vaid sedamööda nagu teil on osa Kristuse kannatamistest, olge rõõmsad, et võiksite rõõmustuda ning hõisata tema au ilmumisel” (1Pt 4:12–13).

President Russell M. Nelson on õpetanud, et „pühad võivad olla igas olukorras õnnelikud. ‥ Kui meie tähelepanu keskmes on Jumala päästmisplaan, ‥ Jeesus Kristus ja Tema evangeelium, võime tunda rõõmu vaatamata sellele, mis meie elus aset leiab – või aset ei leia. Rõõm tuleb Temalt ja tänu Temale. Tema on kogu rõõmu allikas.” (Rõõm ja vaimne ellujäämine. – 2016. a sügisene üldkonverents)

Loomulikult on neid asju lihtsam öelda, kui me pole keset tormi, kui tormi ajal selle järgi elada ja seda rakendada. Kuid teie vennana ma loodan, et te tunnete, et ma soovin siiralt jagada teiega seda, kui hinnaline on teadmine, et Jeesus Kristus ja Tema lepitus on pelgupaik, mida me kõik vajame, hoolimata meie elu räsivatest tormidest.

Ma tean, et me oleme kõik Jumala lapsed, et Ta armastab meid ja et me pole üksi. Ma kutsun teid tulema ja nägema, et Tema võib kergendada teie koormad ja olla pelgupaik, mida otsite. Tulge ja aidake teistel leida pelgupaik, mida nad nii väga igatsevad. Tulge ja jääge meiega sellesse pelgupaika, mis aitab teil elutormidele vastu seista. Mu südames pole kahtlustki, et kui te tulete, te näete, te aitate ja te jääte.

Prohvet Alma tunnistas oma pojale Heelamanile: „Ma tean, et kes iganes paneb oma lootuse Jumalale, saab abi oma katsumustes ja oma hädades ja oma kannatustes ja ta tõstetakse üles viimsel päeval” (Al 36:3).

Päästja ise õpetas:

„Olgu teie südamed ‥ lohutatud; sest kõik liha on minu käes; olge vagusi ja teadke, et mina olen Jumal. ‥

Mispärast, ärge kartke, isegi kuni surmani; sest selles maailmas ei ole teie rõõm täielik, vaid teie rõõm on täielik minus” (ÕL 101:16, 36).

Kirikulaulus „Vaiki, mu hing”, mis on palju kordi mu südant puudutanud, on meie hingele trööstiv sõnum. Selle sõnad on järgmised:

„Vaiki mu hing, on lähedal see aeg,

kui koos me Tema riigis elame.

Kõik mure, lein ja hirmud möödunud,

kui rõõmu täius täidab südame.

Vaiki, mu hing, ja pühi silmist pisar,

kõik õnnes, rõõmus lõpuks kohtume.” (Kiriku lauluraamat, nr 72)

Ma tean, et kui me elutormidega silmitsi seistes anname endast parima ning loodame Jeesuse Kristuse ja Tema lepituse kui pelgupaiga peale, õnnistatakse meid kergenduse, tröösti, tugevuse, mõõdukuse ja rahuga, mida otsime kindlus südames, et meie aja lõppedes siin maa peal kuuleme me Õpetaja sõnu: „Tubli, sa hea ja ustav sulane, ‥ mine oma isanda rõõmupeole!” (Mt 25:21) Jeesuse Kristuse nimel, aamen.