Pereajaloo- ja templitöö: pitseerimine ja tervendamine
Peresuhted võivad olla ühed meie kõige rahuldustpakkuvamad, kuid ka keerulisemad kogemused. Paljudel meist on tulnud peres ette mingit liiki lahkhelisid. Samamoodi tekkis lahkheli sel viimsel ajal Jeesuse Kristuse Kiriku kahe taastamisaja kangelase vahel. Parley ja Orson Pratt olid vennad, algusaegadel Kirikusse pöördunud ja pühitsetud apostlid. Mõlema usk pandi proovile, kuid nad said sellest jagu vankumatu tunnistusega. Mõlemad tõid suuri ohvreid tõe heaks ja panustasid sellesse.
Nauvoo ajajärgul muutusid nende suhted pingeliseks ja see tipnes tulise avaliku tüliga 1846. aastal. Tekkinud lõhe oli sügav ja kestis kaua. Parley kirjutas alguses Orsonile, et seda lahendada, kuid Orson ei vastanud. Parley andis alla, arvates, et kirjavahetus on igaveseks lõppenud, kui just Orson seda ei algata.1
Mitu aastat hiljem, 1853. aasta märtsis, sai Orson teada projektist seoses William Pratti, vendade varaseima Ameerika esivanema järglaste raamatu avaldamisega. Kui Orson heitis pilgu sellele pereajaloo aardelaekale, hakkas ta „nagu väike laps” nutta tihkuma. Ta süda leebus ja ta otsustas lõhe enda ja venna vahel parandada.
Orson kirjutas Parleyle: „Mu kallis vend, meie esiisa leitnant William Pratti kõigi järeltulijate seas pole kedagi, kel oleks nii sügav huvi tema järeltulijate otsimise vastu kui meil.” Orson oli üks esimesi, kes mõistis, et viimse aja pühade kohus on uurida ja koguda pereajalugu, et saaksime teha oma esivanemate heaks asendustalitusi. Ta jätkas oma kirjas: „Teame, et meie isade Jumal on olnud sellega seotud. .. Palun andeks, et olen olnud nii pikaldane sulle kirjutama. .. Loodan, et andestad mulle.”2 Vaatamata vankumatule tunnistusele oli armastus esivanemate vastu katalüsaator, mis aitas parandada lõhe, võita valu ning paluda ja leida andestust.3
Kui Jumal juhatab meid midagi tegema, on Tal selleks sageli mitu eesmärki. Pereajaloo- ja templitöö pole mõeldud ainult surnutele, vaid õnnistab ka elusaid. Orsoni ja Parley puhul pööras see nende südamed teineteise poole. Pereajaloo- ja templitöö andis väe teha terveks selle, mis vajas tervendamist.
Kiriku liikmetena on meil jumalik kohus otsida üles esivanemad ja koguda pereajalugu. See on kaugelt enam kui hobile õhutamine, sest päästvaid talitusi vajavad kõik Jumala lapsed.4 Me peame tegema kindlaks oma esivanemad, kes surid päästvate talitusteta. Saame teha neid talitusi asemikena templis ja meie esivanemad võivad otsustada, kas nad võtavad need vastu. Lisaks innustatakse meid aitama koguduse ja vaia liikmeid nende perede nimedega.5 See, et saame aidata pereajaloo- ja templitöö kaudu surnuid lunastada, on hingematvalt hämmastav.
Kuid osaledes täna pereajaloo- ja templitöös, oleme valmis saama ka tervendavaid õnnistusi, mida on lubanud prohvetid ja apostlid.6 Ka need õnnistused on hingematvalt hämmastavad oma ulatuse, eriomasuse ja tagajärgede poolest surelikkuses. Nende õnnistuste seas on järgmised:
-
Parem arusaamine Päästjast ja Tema lepitusohvrist.
-
Püha Vaimu mõju tugevnemine meie elus,7 et tunda jõudu ja juhatust.
-
Tugevam usk, et võtta Päästja omaks põhjalikult ja püsivalt.
-
Suurem võimekus ja motivatsioon õppida ja meelt parandada8tänu suuremale arusaamisele sellest, kes me oleme, kust me tuleme, ja selgemale nägemusele sellest, kuhu me läheme.
-
Puhastava, pühitseva ja mõõdukust andva mõju tugevnemine südames.
-
Suurem rõõm, kuna suudame paremini tunda Issanda armastust.
-
Suuremad õnnistused perekonnas, sõltumata perekondlikust olukorrast praegu, minevikus või tulevikus või meie sugupuu puudulikkusest.
-
Armastuse ja tänu suurenemine esivanemate ja elusolevate sugulaste vastu, et me ennast enam üksikuna ei tunne.
-
Suurem vägi tajuda, mis vajab tervendamist, ning teenida seega teisi Issanda abil.
-
Suurem kaitse kiusatuste ja vastase üha pingelisema mõju vastu.
-
Ja suurem abi, et parandada vaevatud, murtud või murelikke südameid ning ravida haavatuid.9
Kui olete palvetanud ja palunud neid õnnistusi, siis tehke pereajaloo- ja templitööd. Teie palved saavad seda tehes vastuse. Surnute heaks talituste tegemine tervendab Jumala lapsi maa peal. Pole ime, et president Russell M. Nelson kuulutas oma esimeses sõnumis Kiriku presidendina: „Kui teenite templis Jumalat ja oma esivanemaid, õnnistab see teid suurema isikliku ilmutuse ja rahuga, annab teile jõudu jääda pühendunult lepingurajale.”10
Ka üks varasem prohvet on näinud ette nii elusolijatele kui surnutele mõeldud õnnistusi.11 Taevane sõnumitooja näitas Hesekielile nägemust templist, kust voolas välja vesi. Hesekielile öeldi:
„Need veed voolavad .. , jooksevad alla lagendikule ja jõuavad [surnu]merre; [ja seal] paraneb .. vesi!
Ja kõik elavad hinged, kes liiguvad seal, kuhu see jõgi iganes tuleb, virguvad ellu ..; sest kui .. vesi paraneb, siis virguvad kõik ellu seal, kuhu see jõgi tuleb!”12
Seejuures tasub ära märkida vee kahte omadust. Esiteks, olgugi et sellele väiksele veevoolule mujalt vett ei lisandunud, kasvas sellest vägev jõgi, mis muutus kaugemale jõudes üha laiemaks ja sügavamaks. Midagi sarnast juhtub õnnistustega, mis voolavad templist, kui inimesi peredena pitseeritakse. Kui pitseerimistalitused pered kokku liidavad, leiab aset tähendusrikas kasv, mis toimub edasi-tagasi läbi põlvkondade.
Teiseks virgus kõik, mida jõgi puudutas, ellu. Ka templiõnnistustel on hämmastav võime tervendada. Templiõnnistused võivad tervendada südant, elu ja perekondi.
Lubage, ma toon ühe näite. 1999. aastal kukkus kokku noor mees, kelle nimi oli Todd, kuna tema ajus lõhkes veresoon. Kuigi Todd ja tema pere olid Kiriku liikmed, ei käinud nad regulaarselt kirikus ja keegi neist polnud saanud osa templiõnnistustest. Toddi viimasel eluõhtul istus ta ema Betty ta voodiserval, silitas ta kätt ja ütles: „Todd, kui sa pead tõesti minema, siis ma luban kanda hoolt, et su templitöö saab tehtud.” Järgmisel hommikul diagnoositi Toddil ajusurm. Kirurgid siirdasid tema südame minu patsiendile, erakordsele inimesele, kelle nimi on Rod.
Mõni kuu pärast siirdamist sai Rod teada, kes on tema südamedoonori pere, ja hakkas pidama nendega kirjavahetust. Umbes kaks aastat hiljem kutsus Toddi ema Rodi kohale, kui ta läks esimest korda templisse. Rod ja Betty kohtusid esimest korda isiklikult Utah’ osariigis Saint George’i templi selestilises ruumis.
Mõni aeg pärast seda suri Toddi isa, Betty abikaasa. Paar aastat hiljem kutsus Betty Rodi oma surnud poja asemikuks tema templitalituste saamisel. Rod tegi seda tänulikult ja asendustöö jõudis lõpule Saint George’i templi pitseerimisruumis. Betty pitseeriti oma surnud abikaasaga, nii et ta põlvitas teine teisel pool altarit oma tütrepojaga, kes oli asemik. Seejärel viipas ta Rodile, pisarad mööda põski alla voolamas, et ta tuleks koos nendega altari äärde. Rod põlvitas nende kõrvale Betty poja Toddi asemikuna, kelle süda jätkas tuksumist Rodi sees. Rodi südamedoonor Todd pitseeriti seejärel kogu igavikuks oma vanematega. Toddi ema pidas aastaid tagasi pojale antud lubadust.
Sellega aga lugu ei lõpe. Viisteist aastat pärast südamesiirdamist Rod kihlus ja palus minul pitseerida abielu Utah’ osariigis Provo templis. Kohtusin pulmapäeval Rodi ja tema imeilusa pruudi Kimiga toas, mis külgnes pitseerimisruumiga, kus ootasid nende pere ja lähimad sõbrad. Ajanud Rodi ja Kimiga lühidalt juttu, küsisin, kas neil on küsimusi.
Rod vastas: „Jah. Mu doonorpere on siin ja nad tahaksid teiega kohtuda.”
See oli mulle ootamatu ja küsisin: „Kas nad on siis praegu siin?”
„Jah,” vastas Rod.
Astusin nurga taha ja kutsusin pere pitseerimisruumist välja. Betty, tema tütar ja väimees tulid meie juurde. Rod tervitas Bettyt kallistusega, tänas teda, et ta on kohale tulnud, ning tutvustas mind talle. Rod ütles: „Betty, see on vanem Renlund. Tema on arst, kes nii palju aastaid su poja südame eest hoolitses.” Betty tuli üle toa ja kallistas mind. Ja järgnevate minutite jooksul kallistati ümberringi ja valati rõõmupisaraid.
Kui olime end kogunud, läksime pitseerimisruumi, kus Rod ja Kim ajaks ja kogu igavikuks kokku pitseeriti. Võime Rodi, Kimi ja Bettyga tunnistada, et taevas oli väga lähedal, et meiega olid sel päeval teised, kes olid läinud juba varem surelikkuse eesriide taha.
Jumalal on lõputu võime pitseerida ja tervendada peresid tragöödiast, kaotusest ja raskustest hoolimata. Vahel võrdleme templis kogetud tunnet põgusa pilguheiduga taevasse.13 Sel päeval Provo templis resoneeris minuga C. S. Lewise mõtteavaldus: „[Surelikud] ütlevad mõne ajaliku kannatuse puhul, et ükski tulevane õndsus ei suuda seda heastada, teadmata, et kui kord jõutakse taevasse, asub taevas tegutsema tagasisuunas ja muudab kogu selle agoonia hiilguseks. .. Õndsad ütlevad: „Me pole elanud iial mujal kui taevas.””14
Jumal teeb meid tugevaks ning aitab ja toetab meid15 ja puhastab meid sügavaimast murest.16 Kui kogume pereajalugu ja läheme oma esivanemate eest templisse, täidab Jumal paljud neist lubatud õnnistustest ühtaegu mõlemal pool eesriiet. Sarnaselt õnnistatakse meid siis, kui aitame seda teha ka teistel oma koguduses ja vaias. Liikmed, kes ei ela templi lähedal, saavad samuti osa neist õnnistustest, tehes pereajalootööd, kogudes oma esivanemate nimesid templitalituste tegemiseks.
Kuid president Nelson on hoiatanud: „Teiste templi- ja pereajaloo kogemused võivad meid terve päev inspireerida. Kuid selleks, et seda rõõmu ise tunda, peame midagi ette võtma.” Ta jätkas: „Kutsun teid palvemeelselt kaaluma, millise ohverduse – ja eelistatavalt aja ohverduse – võite tuua, et teha sel aastal rohkem templi- ja pereajalootööd.”17 Kui võtate vastu president Nelsoni üleskutse, te avastate, kogute ja ühendate oma perekonna. Lisaks voolab teile ja teie perele õnnistusi otsekui Hesekieli kõneldud jõest. Te tervenete sellest, mis vajab tervendamist.
Orson ja Parley Pratt kogesid sel evangeeliumi ajajärgul pereajaloo- ja templitöö tervendavat ja pitseerivat mõju. Seda kogesid Betty, tema pere ja Rod. Ka teie võite seda kogeda. Oma lepitusohvri kaudu pakub Jeesus Kristus neid õnnistusi kõigile, nii surnutele kui elusolijatele. Tänu neile õnnistustele avastame, et piltlikult pole me „elanud iial mujal kui taevas”.18 Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.