Ühel häälel
Selleks, et täituks meie ülevaim saatus, vajame üksteist ja peame olema ühtsed.
Üks tähelepanuväärsemaid olevusi maa peal on monarhliblikas. Kui sõitsime Mehhikosse mu abikaasa perega jõule veetma, külastasime seal liblikate kaitseala, kus talvituvad miljonid monarhliblikad. Oli lummav näha sellist muljetavaldavat vaatepilti ning mõtiskleda ühtsuse ja jumalikele seadustele kuuletumise eeskuju üle, mida Jumala loodud demonstreerivad.1
Monarhliblikad on meisternavigaatorid. Nad leiavad suuna, kuhu peavad minema, päikese asukoha järgi. Igal kevadel rändavad nad tuhandeid kilomeetreid Mehhikost Kanadasse ja igal sügisel naasevad samadesse pühadesse Mehhiko nulumetsadesse.2 Nad teevad seda aastast aastasse, üks tibatilluke tiivalöök korraga. Rändeajal kogunevad nad öösiti puudele kobarasse, et kaitsta end külma ja röövlindude eest.3
Monarhliblikaparve kutsutakse kaleidoskoobiks.4 Kas pole mitte kaunis kuvand? Iga liblikas kaleidoskoobis on ainulaadne ja erinev, ometi on armastav Looja andnud neile näiliselt habrastele olevustele ellujäämis-, rännu-, paljunemis- ja elu levitamise võime, kui nad lendavad tolmeldades õielt õiele. Ja kuigi iga liblikas on erinev, muudavad nad üheskoos maailma kaunimaks ja viljakamaks.
Monarhliblikate sarnaselt oleme ka meie tagasiteel oma taevasesse koju, kus saame taas kokku oma taevaste vanematega.5 Liblikate sarnaselt on ka meile antud jumalikud omadused, mis võimaldavad meil navigeerida läbi elu, et „täit[a] oma loomise eesmär[k]”.6 Kui nendesarnaselt oma südamed kokku põimime,7 kaitseb Issand meid, „nagu kana kogub oma tibud oma tiibade alla”8, ja moodustab meist kauni kaleidoskoobi.
Tüdrukud ja poisid, noored naised ja noored mehed, õed ja vennad, see on meie ühine rännak. Selleks, et täituks meie ülevaim saatus, vajame üksteist ja peame olema ühtsed. Issand on andnud meile käsu: „Olge üks; ja kui te ei ole üks, pole te minu omad.”9
Jeesus Kristus on ülim eeskuju, kuidas olla Isaga ühtne. Nad on üks eesmärgilt, armastuselt ja tegudelt, kuna „Poja tahe neeldub Isa tahtesse”.10
Kuidas olla Issanda täiuslikul eeskujul Isaga üksmeelne ning ühtsem nende ja üksteisega?
Inspireeriva eeskuju selleks leiame pühakirjasalmist Apostlite teod 1:14. Loeme: „[Mehed] kõik olid alati ühel meelel üheskoos palves naistega.”11
Pean seda märkimisväärseks, et fraas „ühel meelel” esineb mitu korda Apostlite tegude raamatus, kust loeme, mida Jeesuse järgijad tegid kohe pärast seda, kui Ta tõusis ülestõusnud isikuna taevasse, ja ka õnnistustest, mida nad said tänu oma jõupingutustele. Märkimisväärt on ka see, et sarnast eeskuju näeme ustavate seas Ameerika mandril ajal, mil Issand neid külastas ja teenis. „Ühel meelel” tähendab kokkuleppeliselt, ühtselt ja kõik koos.
Mõlemas paigas tunnistasid ustavad pühad üksmeelselt Jeesusest Kristusest, uurisid Jumala sõna ja teenisid üksteist armastusega.12
Issanda järgijad olid üks eesmärgilt, armastuselt ja tegudelt. Nad teadsid, kes nad on, nad teadsid, mida peavad tegema, ning nad tegid seda armastusega Jumala ja üksteise vastu. Ühel meelel edasi minnes moodustasid nad võrratu kaleidoskoobi.
Muude õnnistuse seas, mida nad said, täitusid nad Püha Vaimuga, nende keskel leidsid aset imed, Kirik kasvas, rahva seas polnud tülisid ja Issand õnnistas neid kõiges.13
Võime oletada, et sellise üksmeelsuse põhjus oli see, et nad tundsid Issandat isiklikult. Nad olid olnud Tema lähedal ja olid näinud pealt Tema jumalikku missiooni, Tema tehtud imesid ja Ta ülestõusmist. Nad nägid ja puudutasid jälgi Tema kätel ja jalgadel. Nad teadsid kindlalt, et Ta oli lubatud Messias, maailma Lunastaja. Nad teadsid, et „Temast lähtub kogu tervenemine, rahu ja igavene areng”.14
Kuigi me ei pruugi olla näinud Päästjat oma füüsiliste silmadega, võime teada, et Ta elab. Kui saame Temaga lähedasemaks, kui püüame saada Püha Vaimu kaudu isiklikku tunnistust Tema jumalikust missioonist, mõistame paremini oma eesmärki, Jumala armastus elab meie südames,15 meil jagub sihikindlust olla üksmeelsed oma pere, koguduse ja kogukonna kaleidoskoobis ning teenime üksteist „uuemal, paremal viisil”.16
Imed sünnivad, kui Jumala lapsed teevad Vaimu juhatusel koos tööd, et ulatada sõbrakäsi abivajajatele.
Kuuleme nii palju lugusid naabriarmastusest rahva seas, kui tabab katastroof. Näiteks kui Houstoni linn jäi möödunud aastal tohutu üleujutuse kätte, unustasid inimesed oma vajadused ja läksid appi. Üks vanemate kvoorumi juhataja saatis kogukonnale appikutse ja kiiresti moodustati 77 paadist koosnev abivägi. Päästjad sõitsid kahjustatud naabruskondades ringi ja transportisid terveid perekondi ühte meie kogudusehoonesse, kus nad said peavarju ja abi, mida nad väga vajasid. Liikmed ja mitteliikmed töötasid ühisel eesmärgil.
Tšiili pealinnas Santiagos soovis üks Abiühingu juhataja aidata oma kogukonnas Haitilt tulnud sisserändajaid. Pidanud nõu oma preesterluse juhtidega, tuli ta koos teiste juhtidega mõttele pakkuda sisserändajatele hispaania keele tunde, et aidata neil paremini uude kodupaika lõimuda. Igal laupäevahommikul kohtuvad misjonärid innukate õpilastega. Hoones tajutav ühtsustunne on inspireeriv näide sellest, kui eri taustaga inimesed teenivad ühel meelel.
Mehhikos võtsid sajad liikmed ette tundidepikkuse teekonna, et aidata kahes suures maavärinas kannatanuid. Nad tulid tööriistade, masinate ja ligimesearmastusega. Kui vabatahtlikud kogunesid ühte meie kogudusehoonesse juhiseid ootama, puhkes Ixhuatáni linnapea sellist „Kristuse puh[ta] armastus[e]”17 ilmingut nähes nutma.
Issand on andnud meile praegu võimaluse pidada iga kuu nõu oma preesterluse kvoorumites ja Abiühingus, et olla aktiivsemad osalejad oma koguduse kaleidoskoobis – kohas, kuhu me kõik sobime ja kus meid kõiki vajatakse.
Igaüks meist kõnnib oma rada, kuid me teeme seda üheskoos. Meie rada ei puutu sellesse, mida oleme teinud või kus oleme olnud, vaid sellesse, kuhu me ühtselt läheme ja kes meist on saamas. Kui me Püha Vaimu juhatusel üheskoos nõu peame, võime märgata, kus me oleme ja kus olema peaksime. Püha Vaim annab meile nägemuse, mida loomulike silmadega ei näe, kuna „meie keskel on palju ilmutusi”,18 ja kui me need ilmutused kokku paneme, võime näha veel enamat.
Kui tegutseme üksmeeles, peaks meie eesmärgiks olema otsida ja täita Issanda tahet, meie stiimuliks peaks olema armastus Jumala ja ligimese vastu19 ning meie suurimaks sooviks peaks olema „usinasti ‥ vaeva näha”,20 et valmistada teed meie Päästja hiilgavaks tagasitulekuks. Me saame seda teha vaid „ühel meelel”.
Jätkakem monarhliblikate sarnaselt oma rännakut eesmärgikindlalt, igaüks oma omadustega ja oma panust andes, tehes tööd, et sellest maailmast saaks kaunim ja viljakam – üks väike samm korraga ja kooskõlas meie Jumala käskudega.
Meie Issand Jeesus Kristus on lubanud, et kui oleme tulnud kokku Tema nimel, on Tema meie keskel.21 Tunnistan, et Ta elab ja et Ta tõusis üles ühel tänasesarnasel kaunil kevadhommikul. Tema on monarhide Monarh, „kuningate Kuningas ja kõigi isandate Isand”.22
Olgem Püha Vaimu juhatusel üks Isas ja Talle Sündinud Pojas, palvetan alandlikult Jeesuse Kristuse nimel, aamen.