Kõik vaid inimeste heaks
Kirik tähendab teid, Issanda jüngreid – neid, kes Teda armastavad ja järgivad ning kes Tema nime on lepinguga endi peale võtnud.
Kui valmistuti suurejoonelise Pariisi templi ehitamiseks, sain ma kogemuse, mis eal ei unune. 2010. aastal, kui templi jaoks leiti krunt, palus linnapea meiega kohtumist, et meie Kiriku kohta rohkem teada saada. See koosolek oli ehitusloa saamiseks äärmiselt tähtis. Me valmistasime piinliku täpsusega ette esitluse, kus olid mitmed muljetavaldavad pildid viimse aja pühade templitest. Lootsin innukalt, et nende arhitektuuriline ilu veenab linnapead, et ta meie projekti toetaks.
Minu üllatuseks ütles linnapea, et esitluse vaatamise asemel eelistab ta koos oma meeskonnaga ise asja uurida, et teada saada, milline kirik me oleme. Järgmisel kuul kutsuti meid tagasi, et kuulata raportit linnanõunikult, kes juhtus olema usuajaloo professor. Ta ütles: „Üle kõige soovisime me mõista, kes on teie Kiriku liikmed. Kõigepealt käisime ühel teie sakramendikoosolekul. Istusime saali tagaossa ja jälgisime hoolikalt koguduse inimesi ja nende tegemisi. Seejärel kohtusime teie naabritega – nendega, kes elasid teie vaiakeskuse läheduses – ja küsisime neilt, millised inimesed mormoonid on.”
„Ja millised on teie järeldused?” küsisin ma end veidi ärevana tundes. Naine vastas: „Avastasime, et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on Jeesuse Kristuse algupärasele Kirikule lähedasem kui ükski teine meile teadaolev kirik.” Ma oleksin peaaegu vastu vaielnud: „See ei ole päris õige! See ei ole mitte lähedasim kirik, vaid see {1}ongi{2} Jeesuse Kristuse Kirik – sama Kirik, õige Kirik!” Kuid hoidsin end vaos ja ütlesin selle asemel vaikse tänupalve. Seejärel teatas linnapea meile, et tuginedes oma uurimisele, pole neil oma kogukonda templi ehitamisele mingeid vastuväiteid.
Täna seda imelist kogemust meenutades tunnen ma tänulikkust linnapea tarkuse ja eristamisvaimu üle. Ta teadis, et Kiriku mõistmise võtmeks ei ole selle ehitiste väljanägemise vaatamine, isegi mitte hästi organiseeritud institutsioon, vaid selle miljonid ustavad liikmed, kes püüavad iga päev Jeesuse Kristuse eeskuju järgida.
Kiriku definitsiooni võib tuletada Mormoni Raamatu kirjakohast, kus öeldakse: „Ja ‥ [Issanda jüngreid], kes said ristitud Jeesuse nimel, kutsuti Kristuse kirikuks.”1
Teisisõnu, Kirik tähendab inimesi. See tähendab teid, Issanda jüngreid – neid, kes Teda armastavad ja järgivad ning kes Tema nime on lepinguga endi peale võtnud.
President Russell M. Nelson võrdles kord Kirikut uhke autoga. Meile kõigile meeldib, kui meie sõiduk on puhas ja särav. Kuid auto eesmärk ei ole paista silma ligitõmbava masinana. See on mõeldud inimeste sõidutamiseks.2 Samamoodi oleme meie Kiriku liikmetena tänulikud, et meil on Jumala kummardamiseks kaunid kohad, mis on puhtad ja hästi hooldatud, ning me naudime ka hästi toimivaid programme. Kuid need on vaid tugisüsteemid. Meie ainus eesmärk on kutsuda Jumala iga poega ja tütart tulema Kristuse juurde ja juhatada teda lepingute rajal. Pole midagi tähtsamat. Meie töö on kõik üksnes inimeste ja lepingute heaks.
Kas pole imeline, et taastatud Kirikule ilmutuse kaudu antud nimi seob omavahel iga evangeeliumi lepingu kahte kõige tähtsamat elementi? Üks pool on Jeesuse Kristuse nimi. See Kirik kuulub Talle ning Tema pühitsev lepitus ja lepingud on ainus tee pääste ja ülenduseni. Teine nimi viitab meile, pühadele ehk teisisõnu Tema tunnistajatele ja Tema jüngritele.
Ma õppisin inimestele keskendumise tähtsusest, kui teenisin Prantsusmaal vaiajuhatajana. Oma teenistuse alguses olid mul vaia jaoks mõtteis mõned väga ambitsioonikad eesmärgid: luua uusi kogudusi, ehitada uusi kogudusehooneid ja isegi tempel meie piirkonda. Kui mind kuus aastat hiljem vabastati, ei olnud ükski neist eesmärkidest täidetud. See oleks võinud tunduda täieliku ebaõnnestumisena, kuid selle kuue aasta jooksul olid mu eesmärgid üsna palju muutunud.
Vabastamise päeval poodiumil istudes olin ma sügavast tänutundest ja saavutatust liigutatud. Vaatasin sadade kohalolevate liikmete nägusid. Võisin meenutada igaühega neist seotud vaimseid kogemusi.
Seal oli vendi ja õdesid, kes olid astunud ristimisvette, neid, kelle esimesele templisoovitusele olin ma alla kirjutanud, nii et nad võisid saada templis pühad talitused, ning neid noori inimesi ja abielupaare, keda ma olin asetanud põhimisjonärideks ja sellest ametist vabastanud. Seal oli veel paljusid teisi, keda olin teeninud, kui nad kahlasid oma elus läbi katsumuste ja vastasseisu. Tundsin nende kõigi vastu tugevat vennaarmastust. Leidsin puhast rõõmu nende teenimises ning heameelt nende ustavuse ja suurenenud usu pärast Päästjasse.
Juhataja M. Russell Ballard on õpetanud: „Meie Kiriku kohustuste puhul pole kõige tähtsamaks ette kantud statistika või peetud koosolekud, vaid see, kas inimesi – teenides neid ükshaaval, just nagu Päästja tegi – on individuaalselt abistatud, innustatud ja lõpuks muudetud.”3
Mu kallid vennad ja õed! Kas oleme evangeeliumis aktiivsed või on meil niisama Kirikus kiire? Esmatähtis on järgida Päästja eeskuju kõikides asjades. Seda tehes keskendume loomulikult pigem inimeste päästmisele kui ülesannete täitmisele ja programmide elluviimisele.
Kas olete endilt kunagi küsinud, mis oleks, kui Päästja järgmisel pühapäeval teie kogudust külastaks? Mida Tema teeks? Kas Ta muretseks, et saada teada, kas näitlikud abivahendid on piisavalt head või kas toolid on klassiruumis õigesti asetatud? Või kas Ta leiaks kellegi, keda armastada, õpetada ja õnnistada? Ehk otsiks Ta üles mõne uue liikme või sõbra, keda tervitada, haige venna või õe, kes vajab tröösti, või vankuva noore, kes vajab tiivustamist ja julgustamist.
Milliseid tunde Jeesus külastaks? Mind ei üllataks, kui Ta läheks kõigepealt Algühingu laste juurde. Tõenäoliselt põlvitaks Ta maha ja räägiks nendega silmast silma. Ta räägiks neile oma armastusest, jutustaks lugusid, kiidaks neid joonistuste eest ja tunnistaks oma Isast taevas. Tema suhtumine oleks lihtne, ehe ja siiras. Kas võiksime teha samamoodi?
Ma luban, et kui püüate teha Issanda tahtmist, ei saa olla midagi tähtsamat kui leida inimesi, keda saaksite aidata ja õnnistada. Te keskenduksite Kirikus inimeste õpetamisele ja nende südamete puudutamisele. Teie mureks on soodustada pigem vaimseid kogemusi kui organiseerida täiuslikke üritusi, teenida pigem oma ligimesi kui märkida kastikesse arvu, mitu külastust olete teinud. Asi ei ole meis, vaid nendes, keda me kutsume oma vendadeks ja oma õdedeks.
Mõnikord me räägime kirikus käimisest. Kuid Kirik on midagi enamat kui hoone või konkreetne koht. See on sama tõeline ja elus kõige alandlikumates eluasemetes maailma kõige üksildasemates piirkondades kui siin Kiriku peakorteris Salt Lake Citys. Issand on öelnud: „Kus kaks või kolm koos on minu nimel, seal olen mina nende keskel.”4
Me võtame Kiriku endaga kaasa, kuhu iganes läheme: tööle, kooli, puhkusele ja eriti oma kodudesse. Meie kohalolekust ja mõjust piisab, et muuta koht, kus oleme, pühaks paigaks.
Mäletan vestlust ühe sõbraga, kes pole meie Kiriku liige. Ta oli üllatunud, kui kuulis, et iga vääriline mees meie Kirikus võib saada preesterluse. Ta küsis: „Aga mitu preesterluse hoidjat on sinu koguduses?”
Vastasin: „Kusagil 30–40.”
Kimbatusse sattununa jätkas ta: „Minu koguduses on ainult üks preester. Miks on teil vaja pühapäeva hommikul nii palju preestreid?”
Olles tema küsimusest intrigeeritud, tundsin ma õhutust vastata: „Ma olen sinuga nõus. Ma ei arva, et me vajame pühapäeval kirikus nii palju preesterluse hoidjaid. Kuid me vajame preesterluse hoidjat igas kodus. Ja kui kodus ei ole preesterluse hoidjat, siis kutsutakse teised preesterluse hoidjad, kes selle perekonna eest hoolt kannavad ja selle liikmeid teenivad.”
Meie Kirik ei ole ainult pühapäevakirik. Meie jumalakummardamine jätkub igal nädalapäeval, ükskõik, kus me oleme ja ükskõik, mida me teeme. Eriti meie kodud on „meie usu peamised pühapaigad”.5 Me palvetame, õnnistame, uurime ja õpetame Jumala sõna ning teenime puhtast armastusest kõige rohkem just oma kodudes. Ma võin isikliku kogemuse põhjal tunnistada, et meie kodud on pühapaigad, kus on rohkesti Vaimu – mõnikord isegi rohkem kui meie ametlikes jumalakummardamise kohtades.
Ma tunnistan, et see Kirik on Jeesuse Kristuse Kirik. Selle tugevus ja elujõud tuleb tema miljonite jüngrite igapäevategudest, kes püüavad iga päev järgida Tema ülimat eeskuju, hoolitsedes teiste eest. Kristus elab ja Ta juhatab seda Kirikut. President Russell M. Nelson on prohvet, kelle Ta on valinud meid tänapäeval juhtima ja juhatama. Ma tunnistan nendest asjadest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.