Usku täis palved

Vanem Maynesi palvele selle üldkonverentsi esimese istungi alguses on vastatud. Oleme saanud imeliste sõnumite ja kauni muusika kaudu inspiratsiooni. President Russell M. Nelsoni lubadus, et sellest konverentsist saab meeldejääv, on hakanud juba täituma.

President Nelson on määranud selle aasta „kahesajandaks aastapäevaks, mis tähistab 200 aastat ajast, mil Jumal Isa ja Tema armas Poeg Jeesus Kristus ilmusid nägemuses Joseph Smithile”. President Nelson kutsus meid koostama omaenda plaani, kuidas valmistuda selleks ajalooliseks mälestuskonverentsiks, mis on tema sõnul „pöördepunkt Kiriku ajaloos, ja teie osa selles on oluline”¹.

Võib-olla kuulsite seda sõnumit ja küsisite endalt nagu minagi: „Kuidas on minu osa oluline?” Võib-olla lugesite taastamisaja sündmustest ja palvetasite nende üle. Võib-olla lugesite rohkem kui kunagi varem lugusid neist üksikutest hetkedest, mil Isa Jumal tutvustas oma Armsat Poega. Võib-olla lugesite neist juhtumitest, mil Päästja rääkis meie Taevase Isa lastega. Mina tegin kõike seda ja enamgi veel.

Leidsin lugedes viiteid Jumala preesterlusele ja evangeeliumi ajajärkude avamisele. Hakkasin alandlikult mõistma, et selleks konverentsiks valmistumine on pöördepunkt minu enda eluloos. Tundsin, kuidas mu süda muutus. Minus tekkis uus tänutunne. Võimalus olla kutsutud nendel jätkuva taastamise pidustustel osalema täitis mind rõõmuga.

Kujutan ette, et tänu hoolikale ettevalmistumisele tunnevad ka teised end rõõmsamate, optimistlikumate ja otsusekindlamatena teenida, ükskõik millises mahus Issand seda vajab.

Need ülevad sündmused, mida me au sees peame, olid selle prohvetlikult kuulutatud viimase evangeeliumiajajärgu alguseks, mil Issand valmistab oma Kirikut ja oma rahvast, neid, kes kannavad Tema nime, Teda vastu võtma. Kui me valmistume Tema tulekuks, ülendab Ta meie kõigi meelt, et võiksime olla selliste vaimsete väljakutsete ja võimaluste kõrgusel, mida ei ole selle maailma ajaloos veel nähtud.

1840. aasta septembris kuulutasid prohvet Joseph Smith ja tema nõuandjad Esimeses Presidentkonnas: „Issanda töö neil viimseil päevil on ääretult suur ja peaaegu ületab surelike mõistmisvõime. Selle hiilgus on sõnulkirjeldamatu ja selle suursugususele ei ole võrdset. See on aines, mis on elavdanud prohvetite ja õigemeelsete inimeste meelt maailma loomisest alates igal ajajärgul kuni tänapäevani; ja just aegade täiuse ajajärgul kogutakse Temas kokku kõik asjad, mis on Kristuses Jeesuses, kas taevas või maa peal, ja taastatakse kõik asjad, nagu kõik pühad prohvetid on maailma algusest alates rääkinud, sest selles leiab aset isadele antud lubaduste hiilgav täitumine ja Kõrgema väe ilmingud saavad olema suured, hiilgavad ja ülevad.”

Nad jätkasid: „Me tahame minna ja ühendada oma energia kuningriigi ülesehitamiseks ja preesterluse asutamiseks nende täiuses ja hiilguses. Töö, mida tuleb korda saata viimseil päevil, on ääretult suure tähtsusega ja nõuab pühadelt energiat, oskust, annet ja suutlikkust, et see võiks veereda edasi prohvet [Taanieli] kirjeldatud hiilguses ja majesteetlikkuses (vt Tn 2:34–35, 44–45). Sellise suure ja suursuguse töö täideviimine nõuab pühadelt keskendumist.”²

Paljusid üksikasju selles osas, mida me teeme ja millal me seda taastamise jätkudes teeme, pole veel ilmutatud. Ja ometi teadis Esimene Presidentkond juba neil algusaegadel mõneti selle töö ulatust ja sügavust, mille Issand on meie ette laotanud. Mõned näited aset leidvast, mille kohta meil on teadmisi, on järgmised:

Issand pakub oma evangeeliumiandi oma pühade kaudu „igale rahvusele, hõimule, keelele ja rahvale”³. Jätkuvalt on oma osa täita tehnikal ja imedel, nagu ka igal üksikul „inimeste püüdja[l]”⁴, kes teenib väe ja üha suurema usuga.

Üha suurenevate vastuolude käes muutume meie rahvana ühtsemaks. Me koguneme vaimselt tugevatesse evangeeliumi valgusega täidetud rühmadesse ja peredesse.

Ka uskmatu maailm märkab Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikut ja mõistab selle peal lasuvat Jumala väge. Ustavad ja vaprad jüngrid võtavad oma igapäevaelus kartmatult, alandlikult ja avalikult Kristuse nime enda peale.

Kuidas igaüks meist saab siis sellises suures ja suursuguses töös osaleda? President Nelson on õpetanud meile, kuidas saada vaimselt võimekamaks. Kui me suhtume meeleparandusse kui rõõmsasse võimalusse, kuna meie usk, et Jeesus on Kristus, üha suureneb, kui me mõistame ja usume, et Taevane Isa kuuleb igat meie palvet, kui me püüame kuuletuda käskudele ja elada nende järgi, siis meie jätkuva ilmutuse saamise vägi kasvab. Püha Vaim saab olla meie pidev kaaslane. Valgusetunne jääb meiega ka siis, kui maailm meie ümber pimeneb.

Joseph Smith näitab meile eeskuju, kuidas seda vaimset väge kasvatada. Ta näitas meile, et usku täis palve on Jumalalt saadud ilmutuse võti. Ta palvetas usuga, uskudes, et Isa Jumal vastab tema palvele. Ta palvetas usuga, uskudes, et vaid Jeesuse Kristuse kaudu saab teda vabastada süüst, mida ta tundis oma pattude pärast. Ja ta palvetas usuga, uskudes, et ta pidi leidma üles Jeesuse Kristuse õige Kiriku, et ta võiks andeks saada.

Joseph Smith sai kogu oma prohvetiteenistuse vältel jätkuvat ilmutust usku täis palvete abil. Seistes silmitsi tänaste ja veel eesootavate katsumustega, peame ka meie järgima sama kavandit. President Brigham Young on öelnud: „Viimse aja pühadel pole minu teada muud võimalust, kui et iga hingetõmme poleks muud kui palve, et Jumal oma rahvast juhiks ja juhataks.”⁵

Meie igapäevaelu peaksid kirjeldama sakramendipalve sõnad: „Teda alati meeles pidama.” „Teda” viitab Jeesusele Kristusele. Järgmised sõnad, „ja kinni pidama tema käskudest”, vihjavad sellele, mida Tema meelespidamine meie jaoks tähendab.⁶ Kui me Jeesust Kristust alati meeles peame, võiksime küsida vaikses palves: „Mida Ta tahab, et ma teen?”

Selline palve, mis lähtus usust Jeesusesse Kristusesse, juhatas sisse selle viimase evangeeliumiajajärgu. Ja see saab olema ka selle südamik, millist osa igaüks meist selle ajajärgu jätkudes mängib. Nagu teie, olen ka mina leidnud selle palve kohta imelisi näiteid.

Kõigepealt Joseph Smith. Ta küsis lapsesarnase usuga, mida Issand tahab, et ta teeb. Tema vastus muutis maailma ajalugu.

Minu jaoks on tähtis õppetund see, kuidas Joseph vastas Saatana rünnakule, kui ta oli palvetamiseks põlvili laskunud.

Tean omast kogemusest, et Saatan ja tema teenrid püüavad tekitada meis tunnet, et me ei peaks palvetama. Kui Joseph Smith hüüdis kogu väest, et Jumal päästaks ta teda aheldada püüdva väe küüsist, siis tema abipalvele vastati ning Taevane Isa ja Jeesus Kristus ilmusid.

Saatan püüdis sellise tõsidusega taastamisaja algust nurjata, kuna Josephi palve oli nii tähtis. Meil teiega on taastamise jätkudes väiksemad osad. Ja siiski püüab taastamise vaenlane meie palvetamist katkestada. Joseph on oma usu ja otsusekindlusega meile eeskujuks, mis saab meie kindlat otsust tugevdada. See on üks paljudest põhjustest, miks ma tänan palvetades Taevast Isa prohvet Josephi eest.

Püüdes mängida jätkuvas taastamises oma osa, on teine eeskuju mu usku täis palvetele Mormoni Raamatu Enos. Ükskõik milline on teie osa, võiksite ka teie võtta ta endale mentoriks.

Nagu Joseph, palvetas ka Enos usuga. Ta kirjeldas oma kogemust nii:

„Ja mu hing nälgis ja ma põlvitasin maha oma Looja ette ja hüüdsin teda vägevas palves ja anumises omaenda hinge eest; ja päev läbi ma hüüdsin teda; jah, ja kui öö tuli, ma ikka veel tõstsin oma hääle kõrgele, et see ulatus taevasse.

Ja mulle tuli hääl, öeldes: Enos, sinu patud on sulle andeks antud ja sa saad õnnistatud.

Ja mina, Enos, teadsin, et Jumal ei või valetada; mispärast, mu süü oli ära pühitud.

Ja ma ütlesin: Issand, kuidas on see sündinud?

Ja ta ütles mulle: Sinu usu pärast Kristusesse, keda sa ei ole kunagi varem kuulnud ega näinud. Ja palju aastaid möödub, enne kui ta end lihas ilmsiks teeb; mispärast, mine, sinu usk on sind terveks teinud!”⁷

Mind õnnistanud õppetund peitub nendes sõnades: „Sinu usu pärast Kristusesse, keda sa ei ole kunagi varem kuulnud ega näinud.”

Josephil jagus Kristusesse usku, et minna sallu, ja samuti selleks, et palvetada, et ta vabastataks Saatana vägede küüsist. Ta ei olnud veel näinud Isa ega Poega, kuid ta palvetas usuga kogu südamest.

Enose kogemus on andnud mulle sellesama hinnalise õppetunni. Kui ma palvetan usuga, on Päästja Isa ees minu eestkostja ja ma võin tunda, et mu palve jõuab taevasse. Vastused tulevad. Õnnistusi saadakse. Rahu ja rõõmu on tunda ka rasketel aegadel.

Mäletan, kuidas ma Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi uusima liikmena koos vanem David B. Haightiga palves põlvitasin. Ta oli siis umbes sama vana, kui mina praegu, ja tal olid samad katsumused, mis minul on praegu. Mul on meeles ta hääl, kui ta palvetas. Ma ei avanud oma silmi, et vaadata, kuid kõlas, nagu ta oleks naeratanud. Ta rääkis Taevase Isaga, rõõm hääles.

Kuulen mõtteis tema õnnelikkust, kui ta sõnas: „Jeesuse Kristuse nimel.” See kõlas, otsekui oleks vanem Haight tundnud, et Päästja andis just sel hetkel oma kinnituse sellele sõnumile, millega ta oli palvetades Isa poole pöördunud. Ja ma olin kindel, et see võetakse vastu naeratusega.

Meie oluline panus jätkuvasse imelisse taastamisse on seda suurem, mida enam kasvab meie usk Jeesusesse Kristusesse kui meie Päästjasse ning meie Taevasesse Isasse kui meie armastavasse Isasse. Kui palvetame usuga, on meil Issanda töös oluline osa, kui Ta valmistab maailma oma teiseks tulemiseks. Ma palvetan, et igaüks meist leiaks rõõmu selle töö tegemisest, mida Ta meid kõiki tegema kutsub.

Tunnistan, et Jeesus Kristus elab. See on Tema Kirik ja kuningriik maa peal. Joseph Smith on taastamisaja prohvet. President Russell M. Nelson on täna Jumala prohvet maa peal. Ta hoiab kõiki preesterluse võtmeid Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.